Lemmikloomad

Mind ajendas kirjutama järjekordne juhtum, kus palutakse pisilemmikutele hoiukodu või päriskodu.

Kellel võimalik pakkuda hoiukodu või päriskodu, siis tehke seda. Need loomad väärivad lõpuks normaalseid tingimusi ja armastust ja hellust!
Link : https://www.facebook.com/media/set/?set=a.480164298755783.1073741870.128642107241339&type=1

“Hunnik väga roppe sõnu”.

Mul on tõeliselt-tõeliselt siiber sellest, et kogu aeg ilmuvad kusagilt välja järjekordset lemmikud, keda on halvasti koheldud, kes on haiged ja nukras olukorras ja vajavad abi. Ma nii väga tahaksin neid kõiki ju aidata aga lihtsalt ei ole võimalik. Ja siis ma tunnen ennast selle pärast nii sitasti, tahaks ju midagigi nende jaoks ära teha.

Minu juurde on elu jooksul leidnud tee unarusse jäetud lemmikut, kellest mõlemast said suurepärased lemmikud. Esimesena võtsin ühe emase küüliku (Betti), kes oli üle söödetud ja tervis korrast ära, ning lisaks kõigele väga kuri. Loom sattus paanikasse, kui puurist välja võtta, ilmselgelt polnud ta eriti ringi jooksma siis saanud. Kuu aega pärast minu juurde saabumist, oli preili tõeliselt armastusväärne süleloom, kes armastas paisid ning lasi vabalt ka küüsi lõigata. Tema elupäevad paraku jäid siiski lühikeseks. Minu juures jõudis ta olla 29. Augustist (2009) kuni 18. Märts (2010).  

Betti                        OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Teiseks siis Tsintsiljapoiss Juku (Esialgu Taku-Juku, kuna oli üleni pusasid täis), kes oli minuni jõudes praktiliselt surmasuus. Oli plaanis ta ajutiselt võtta, üles turgutada ja leida talle uus kodu. Kuid ajapikku sai ta meile nii armsaks, et ei olnud enam südant temast loobuda. Tema jõudis minuni 31. Detsember 2009 ja lahkus meie juurest 16. November 2013. Oli niisamuti meieni jõudes kuri ja temaga läks ikka kõvasti kauem aega, et tast saaks vahva lemmik. Aga palju soojust ja armastust tegi imesid ning ka temast sai meie perele lahutamatu kaaslane.

Aga kuna minu peres on hetkel Kass, küülik ja taaskord teise ringi loomakestena 2 tsintsiljat, pole mul võimalik hetkel rohkem sõpru koju tuua, ka ajutiselt mitte. Beebi võtab kõik tähelepanu ja enda loomadelegi ei jagu seda piisavalt, mis siis võõrastest rääkida.

Muidugi tänu sellele, et endal eluaeg kodus loomad olnud ja nende nimel kõigeks valmis, ajabki mind marru inimeste käitumine. Miks võtta loom, kui sa enne läbi ei mõtle, mis sellega kaasneb? Kui sul pole üldse teadmisi, mida loom vajab ja palju vajab. Rääkimata sellest, et sul pole loomale pakkuda vajalikke tingimusi? “Ah nii nummi loomalaps, võtame endale. Ah ta on nüüd nii suur ja pole enam nunnu, ei viitsi hooldada, viskame aga prügikasti taha.” Kui palju olen lugenud teateid sisuga: “Mu 8 aastasel lapsel tekkis nüüd huvi küüliku/merisea/kutsika/kassipoja vms lemmiku vastu. Kellel oleks ÄRA ANDA ja ikka koos puuri ja vajaliku varustusega.” Ja kui julged siis öelda, et kas su 8 aastane laps ka 13 aastasena näiteks tahab selle loomaga tegeleda,  saad sellist sõimu, et hoia ja keela. Nende võsukesed ikka teavad, mida nad tahavad ja on ikka piisavalt suured, et selliseid otsuseid vastu võtta. Sellised vanemad võtavad looma ning kui ära tüdinetakse, siis heal juhul otsitakse uus kodu, halval juhul lendab loom kuhu juhtub. Tänu sellele ongi nii tihedalt igal pool uudised, kuidas leiti kilekotiga teatri tagant küülik. Kuidas küülik metsa puu külge seotud?! Kuidas jälle leitri prügikasti juurest/tagant merisead/rotid/deegud jms pisilemmikud. Rääkimata siis neist, kellel on loomakaitse lemmikud lihtsalt käest võtnud. Ilmselt ka seekord lingil olevad loomad on kellegi kodukasvandusest pärit, kus tähelepanu üldse ei pöörata. Ja paraku selline suhtumine tuleb juba kodudest kaasa, vanemate asi peaks olema siiski lastest inimesed kasvatada. Sellised jõhkardid pole aga inimesed, vaid on elajad.

Kuidas kurat küll õnnestuks inimestele selgeks teha, et kui oled looma võtnud, siis oled tema eest ka vastutav terve tema elu? Ja et nad uuriksid teatud looma kohta, ENNE kui koju toovad? Küülikud võivad vabalt elada 10 aastaseks ning rohkemgi. Tsintsiljade keskmine eluiga on 15 aastat. Kas ka selle aja pärast olete loomast huvitatud ning võimelised tema eest hoolitsema? Ma väga pooldan lapsele lemmiku võtmist aga vanemad peavad teadma, et võtavad lemmiku eelkõige endale. Lapsed aga õpivad lemmikute pealt hoolivust ja südamlikkust ning kohusetunnet, kui nt on lapse kohuseks loomale süüa anda. Minul igatahes jälle tükiks ajaks meel kurb ja süda valutab. Loodan, et need pisikesed leiavad siiski endale uue kodu, kus saavad ja armastust ja hellust tunda.

Loomaaed on tõesti kirju..

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s