ITKH naistekliinik

Lugesin hiljaaegu mitmest kohast inimeste kogemusi Ida-tallinna keskhaigla naistekliiniku kohta ning nii mõnedki olid väga ehmatavad. Kellel oli palat liiga külm/liiga palav, kellel oli ebameeldiv kogemus mõne arsti/õega, kes ei saanud piisavalt abi jne.

Kõige enam käis aga läbi rahulolematus sotsiaaltöötajaga. Nimelt olevat ITK sotsiaaltöötaja (vähemalt mõned aastad tagasi, endal kogemus selle koha pealt puudub) surunud just sünnitanud naistele peale lapsest loobumist. Kes oli alaealine, kellel polnud tema mõistes piisavalt hea töökoht või kellel oli haridustee veel pooleli. Olevat käinud mööda palateid ja kõva häälega teiste nähes küsinud erinevaid piinlikke küsimusi ning kui tema arust ikka emaks ei sobi, siis toonud juba loobumis paberidki, et näete tutvuge. Oli ka juhuseid, kus tuli ütles otse, et andis juba lastekaitsetöötajale andmed üle. Et nagunii paari kuu pärast tüdinete peremängimisest ja tahate lapsest lahti saada. Mul tekib tõsiselt küsimus, et kust on sellised inimesed pärit?? Kuidas saab selline inimene töötada sünnitusmajas sotsiaaltöötajana, kes on sellise suhtumisega? Loogiline oleks, et kogemusteta ja noori naisi tuleks just igati toetada ning julgustada, mitte keelitama lapsest loobuma. Naised on peale sünnitust ju niivõrd õrnas seisus ja mõjutatavad, no ei mahu mulle see pähe.

Endal kogemused ITK-ga seoses ainult positiivsed. St kaevata võiks ainult sünnitusel viibinud naistearsti koha pealt ning toidu osas. Haiglasse minnes võeti andmed registratuuris ning transporditi mind kohe ülevaatustuppa. Sealt vaadati üle ning ktg all olles vastasin mingitele küsimustele. Sealt viidi ratastooliga edasi kohe sünnitustuppa. Veidi jäin unarusse alguses, sest et oli vahetuse vahetus. Uus valveämmaemand oli Ellu Kullerkann, kelle kohta mul ei jagu sõnu lihtsalt. Palusin valuvaigistit, sest dušš tegi valud ainult hullemaks. Tõi mulle kohe naerugaasi ja ütles, et epiduraali ta ei tahaks teha, see jäägu viimaseks võimaluseks. Niisamuti osad väitsid, et neil lasti naerugaasi vaid ainult mingi teatud aja kasutada. Mina kasutasin seda mitmeid tunde, kuni pressima hakkamiseni. Ei tahtnud keegi mult seda käest kiskuda ja see tegi olemise ka märksa kergemaks. Naistearst tegi emakakaela venitamisega haiget ja talle oleks tahtnud jalaga anda mitu korda, lisaks kõigele oli ta väga üleoleva suhtumisega, mis mulle üldse ei meeldinud. Küll aga olen ma talle ka siiski tänulik, sest viimase pressi ajal surus ta mu pea rinnale ja teise käega kõhule, et poisi juba kätte saaks. Ellu tegi nii ilusad õmblused, et hiljem kontrollis arvas ämmaemand, et ma ei saanudki ühtki lõiget. Peale sünnitust viskasid nii ämmaemand kui arstid seal veel nalja ja olid ülimalt sõbralikud.

Kuna me pidime poisiga tänu infektsioonile haiglas olema üle nädala, nägime seal ka väga palju erinevaid töötajaid. Sünnitusjärgses kohtasin palju erinevaid valveämmaemandaid, kes olid tõesti väga sõbralikud ja abivalmid kõik. Rääkimata siis praktikantidest, kes mind esimestel päevadel ratastooliga mööda maja ringi vedasid. Tänu madalale hemoglobiinile ja infektsioonile, kippus mul lihtsalt silme eest mustaks minema. Nii mind veetigi ilma nurinata ratastooliga wc, palati ja beebiintensiivi vahet. Kui muidu ma meeletult kartsin vere võtmist (tänu lapsepõlvetraumale), siis sealsed verevõtjad olid kõik väga rahulikud ja mitme puhul ma isegi ei tundnud, et nõel sisse läks. Kuigi mind seal väga ära torgiti ja lõpuks oli raske normaalset verevõtukohta leida + kanüülid, neid oli mul terve haiglasoleku aja kätes 3tk. Usaldasin sealset personali ja olin tõesti õnnelik, et just ITK-s sünnitasin. Kuigi samal ajal oli haiglas remont ja pidin ühispalatis olema, tundsin ennast siiski üllatavalt hästi ja kohati lausa nautisin seda “puhkust” seal.

Beebiintensiivis oli samamoodi väga professionaalne kollektiiv. Sain kõigile küsimustele vastused, kõik seletati rahulikult lahti. Lisaks nad väga pooldasid seda, et emad käivad ja lastega tegelevad. Ema lähedus rahustab beebisid ja kiirendab paranemisprotsessi. Seda oli koha peal näha, et kui Põnni inkubaatoris silitasin, siis näitajad paranesid märgatavalt. Ja mulle väga meeldisid sealsed õed, kes tõesti hoolitsesid mu poisi eest väga-väga hästi + jagasid ka nippe, kuidas tulevikus endal lihtsam on. Tänu sellele kollektiivile oli mu süda ka üpriski rahulik ja kuigi poisi olukord oli kriitiline, siis usaldasin neid arste ja jäin ise rahulikuks. Arvestades milline paanikaosakond ma muidu olen, siis see oli minu enda jaokski väga üllatav, et ma lapse pärast eriti ei muretsenud. Sain keskenduda enda paranemisele ja tänu sellele ka kiiremini jalule sain.

Lootsin küll perepalati või ema-lapse palati saada, aga kuna remont oli, said eelisjärjekorras need palatid siiski need, kellel laps endaga koos on. Samas ei kurda, sest ühispalatid olid ka väga mugavad. 202 oli selline mõnusates toonides ja hubane, sest seal olid mõnusa laiusega puidust voodid. Lisaks öökapile oli mul lai aknalaud, millel sain oma asju ladustada. Ja peale seda, kui rääkisin ämmaemandaga, et väga valus on teiste titade häält kuulda, kui enda beebi üleval elu eest võitleb, siis meie palatisse rohkem inimesi ei pandudki ja paigutati nad mujale. Ainus mure oli see, et wc jäi esialgu kaugele, hiljem polnud see ka enam probleemiks. Hiljem kui üles neonat palatisse sain, tekkis veel eriti mõnus “hotelli” tunne. Kui all palatis ei rääkinud ma teistega üldse, siis üleval olime esialgu ühe naisega kahekesi ning hiljem lisandus kolmas. Nende enneaegsed beebid olid intensiivis, nii et olin ainuke, kes koos lapsega oli. Palat oli soe ja hubane ja meeletult vaikne. Palatis sees 2 wc-d ning 2 dušši. Lisaks siis veekeedukann, et saaksime endale seal teed teha palju kulub. Veeautomaat asus ainult kaugel, nii et pidime sünnitusosakonnas käima joogivett toomas. Keetmise jaoks saime vett kraanist.  Igatahes palatikaaslased olid imetoredad inimesed ja aeg möödus nende seltsis palju kiiremini. Lisaks hoidsid nad põnnil silma peal, kui ma käisin oma AB kuuri all korrusel saamas.

Toit oli küll katastroof. Üldjoontes olid toidud isegi maitsvad ja kõhu sai täis aga meeletult palju kapsast söödeti sisse ja see teatavasti tekitab gaase. (Kapsasupp, kapsahautis, värske kapsa salat, ühepajatoit jne) Hommikupudru sõin ära vaid 1 korra. Praed-supid sõin kõik ära. Muidugi olin seega ise gaasides + hiljem ka beebi gaasides, kui ta minu juurde sai. Viimasel õhtul söötsin järjekordse kapsahautise mehele sisse ja ema tõi lihtsalt Sõõrikukohvikust uue prae.

Külalistega oli ka mul kerge. Kuna ema jõudis linna pea 2h enne külastusaja algust, siis käisin rääkisin ämmaemandaga ja sain ilma probleemideta loa, et ta võib minu juures palatis olla ka varem, lihtsalt kardin ette, et teisi ei häiriks. Niisamuti on üleval Neonat palatis tegelikult külalised peale isa keelatud. Põhjuseks siis see, et seal on tavaliselt enneaegsed lapsed, kes on kõigele palju vastuvõtlikumad. Kuna aga minu beebs oli seal ainus ja palatikaaslastel polnud selle vastu midagi, said ka seal mul külalised vabalt käia ja taaskord siis juba enne külastusaega tulla.

Nii et kui teistel oli seal meeletult ebameeldivaid kogemusi ja enam ITK poole ei vaata ka, siis ma ei kujuta ette, et peaksin kusagile mujale tulevikus sünnitama minema. Kõigist probleemidest hoolimata jäi mulle sealt ainult positiivne emotsioon külge ja ma olen 110% rahul oma valikuga seal sünnitada. Ja siinkohal veelkord suured tänud armsad Ellu Kullerkann ning Beebiintensiiv ja sünnitusjärgne osakond. Tõsiselt loodan, et järgmisel korral on niisamuti Ellu tööl, kui sünnitama lähen. Või siis peab raha koguma ja ta endale tasuliseks ämmaemandaks paluma. :)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s