Leinaperiood

Lugesin just artiklit, kus 19 aastane Tartu noormees leiti linna lähedalt metsatukast surnuna, ilmselt enesetapp. See pani mind mõtlema läbielatule ja tekitas tahtmise panna taas kirja paar rida, seekord enda kogemusest.

Teatavasti oli 2008 sügis – 2010 kevad minu jaoks väga muserdav aeg. 1 tuttav, 2 pereliiget ja 3 lemmiklooma leidsid oma õnnetu lõpu. Mitte keegi neist küll ei pannud ise endale kätt külge, vaid surid siiski õnnetuste tagajärjel. Tänu sellele, olin rivist väljas ikka mitmeid aastaid ja alles praegu saan öelda, et ma olen olukorraga leppinud ja nö leinaperiood on läbi saanud.

Alguse sai see kõik 2008 detsembris, kui kuulsin teadet, et üks tuttav on tapetud. See oli minu jaoks shokk ja tundsin ennast tõelise saatanasigitisena, kuna olime sel hetkel pisut raksus ning mul ei olnud võimalust temaga leppida. Sellel õhtul ronisin kodus kuuma vanni ja lihtsalt olin. Ei olnud pisaraid ega mingit emotsiooni, oli lihtsalt suur shokk. Too kord sain hingerahu matusel käies. Sain haua ääres temalt vabandust paluda ning tundsin, et nüüd on see peatükk lõppenud.

Sain vaevu asja unustatud ning eluga edasi minna, kui järgnes järgmine shokk. Tartus tapeti õemees. Oli lihtsalt valel ajal vales kohas ja liiga abivalmis. Olin meie perest viimane, kes teda elusana nägi ning tal oli veel nii palju elus saavutada ja plaanis teha. See viis mind ikka väga korralikult rivist välja, sest Erich oli meie peres olnud üle 15 aasta ja pidasin teda justkui oma vennaks. Lisaks kõigele oli mul niivõrd kahju oma õest ning pisikesest õetütrest, kes oli sel hetkel 7 aastane ja kelle jaoks isa oli A ja O. See oli meie perele väga suur kaotus ning väga raske oli jalul püsida. Ometigi suutsin ma ka siis veel kainet mõistust säilitada ning tasapisi eluga edasi minna.

Muidugi sellele järgnes õige pea mu armsa emase küüliku surm, mis mind taas rivist välja lõi. Sellele järgnes muidugi hirm isase küüliku pärast, sest nad olid 9 aastat koos elanud ja kartsin, et läheb temagi takka järgi. (Mõni võib ju mõelda, et ah imelik inimene. Aga minu jaoks oli see preili tõesti väga-väga oluline ja kallis. Kui sul on ikka pea 10 aastat jutti olnud lemmikloom, kes on sinu suur sõber, siis kaotus ON valus.)

Läksin juba eluga edasi, kõik oli kena ja tore. Kuniks saabus 3. Novembri päev, kui tuli kõne mu vennanaiselt, kes teatas mu venna surmast. Kui varem suutsin veel püsida jalgel, siis sellel hetkel varises mu elu kokku. Samamoodi olime parasjagu raksus ja reaalselt põhjus oli selleks väike. Ma vihkasin sellel hetkel kõike ja kõiki ja eluisu kadus täiesti. Vend oli alati see, kes kaitses ja hoidis mind, ükskõik kui jobu ma tema vastu siis ka ei olnud. Ja järsku see inimene kadus mu kõrvalt. Lihtsalt ühe hetkega teda enam ei olnud. Sel hetkel kadus ajataju, kadus ruumitaju ja üritasin ennast kõigest ja kõigist välja lülitada. Tundsin ennast taaskord süüdi, et vennale liiga vähe ütlesin, kui kallis ta mulle on. Ja et viimane suhtlus meie vahel oli nääklemine.. Siin kohal peaksin tänama Katrinit, kes mulle mõistuse pähe koputas. Üritasin Kaidot sel hetkel endast eemale lükata, et mitte talle koormaks olla. Kati aga pani mõistuse pähe, et viimane lollus on hetkel Kaido eemale lükata, kui ma teda just kõige rohkem siin ilmas vajan. Ja tõesti, ma ei kujuta ette, mida oleksin ilma temata edasi teinud. Tema oli järgnevad kuud minu õlg ja tugipost. Üritasin küll tugev olla, kuid enamus öid veetsin vaikselt omaette nuttes. Ikka nii, et keegi ei näe ja ei tea, ehk siis peale Kaido uinumist. Kuulasin Tarvo lemmik lugusid ja nutsin-nutsin-nutsin. Ajapikku hakkasin olukorraga leppima ja suutsin Kaido kõrval ka veidi naeratada. Kuigi kõik pühad-tähtpäevad tõid taas pisarad silma, sest et oli ju puudu 2 niivõrd olulist inimest meie peres. (Õemees ja vend mõlemad) Alati jäi tulemata kaks telefonikõnet/sõnumit. Jäi puudu paar head sõna ning kallistust. Ja jälle ma pisardasin nagu segane. Iga uut lugu kuulates mõtlesin, kas see oleks neile meeldinud. Sellel hetkel olin omadega nii läbi, et ma ei suutnud meenutada ka kõige lihtsamaid sõnu, nagu nt registratuur. Kui läksin haiglasse venna haiguslugu paluma ja üritasin neile selgeks teha, kuhu mul vaja minna. Siis õed lihtsalt naersid mulle otse näkku. Ega nemad ju mõistnud, mis põhjusel ma nii ummamuudu olen. Ajapikku asi vaibus ja igapäevaselt ma enam pisaraid ei valanud. Elasin elu edasi, mõtlesin küll iga päev neile, kuid ainult mõtted mind nutma ei pannud. Samas kui oli raske või taas pühad/tähtpäevad, siis poetasin vaikselt varrukasse ikka paar pisarat. Vahel panin selga venna lemmik pusa(mis mulle üüüüratult suur on), pugesin teki alla kerra, kuulasin nende lemmiklaule ning pisardasin. Tavaliselt nii kaua, kuni Kaido mind jälle avastas ja mulle küülikupoisi kaissu tõi, kes mu pisarad põskedelt ära lakkus ja naeratama pani. Aga kergem hakkas.

Muidugi järgnesid 2010 kevadel sellele saagale veel paarikuuse vahega veel 2 küülikut. Neist esimene oli meie juures olnud küll vaevu pool aastat, kuid teine oli mu lahutamatuks kaaslaseks olnud üle 10 aasta ning oli minu päris esimene küülik. Lisaks kõigele venna kingitud ja kuna venda enam ei olnud.. siis veelgi suurema tähtsusega minu jaoks. Taaskord sain lahinal nutta..

Praeguseks aga mõtlen nende peale ikka tihedalt, vaatan ka pilte ning kuulan lugusid aga nutnud otseselt ei ole juba ammu. Vähemalt üle nelja kuu küll mitte. Eks oma roll ilmselt on ka lapse sünnil, kuid saan siiski öelda, et olen selle olukorraga elama õppinud.

Mida ma oma jutuga öelda tahan, on see, et ärge kaotage pead ja ärge üritage leinaperioodiga võidelda. Igal inimesel on vaja erinevad leinaetapid läbi elada ning väga suur roll siin on ka tugiisikutel. Olgu selleks siis paberitega isik või lihtsalt lähedane inimene, kuidas keegi paremaks peab. Ärge lükake leinaperioodil lähedasi endast eemale ning eriti tuleks kokku hoida nendega, kes peavad sama valu üle elama. Ärge kartke sõpradele koormaks olla, sest järgmisel hetkel vajavad nemad ehk juba sind. Õige sõber ongi su kõrval nii heas, kui halvas ja toetab igas olukorras. Olgu mõistvad nende suhtes, kes on alles lähedase kaotanud ning ärge kunagi nähvake “Saage üle juba, ta on surnud”. Pisarad ei ole patt ja iga üks peab leidma oma viisi elus edasi minemiseks. Nutke valu endast välja. Ärge karte vaadata kadunud inimeste pilte ning kuulata nende lemmik muusikat. Meenutage ainult häid aegu, mis nendega olnud on. Ühel hetkel plahvatame me kõik ja parem varem, kui hiljem. Enda sisse kõike kogudes mürgitame vaid iseennast. Pidage päevikut/blogi, kirjutage luuletusi. Laske kõik tunded enda seest välja, sest siis hakkab ajapikku kergem, ausalt. Ja ärge unustage, et need inimesed elavad meie südames igavesti!

Lisaks lihtne, kuid hea soovitus on lähedastele rohkem öelda, kui kallid nad meile on. Sõnadel on jõud ja need 3 sõna ei ole nii rasked, kui me arvame. Meie perel on igatahes nüüdseks tavaks saanud iga kord peale suhtlemist öelda, kui väga me teineteist armastame. Niisamuti on tänu sellele ka Kaidoga tavaks saanud teineteisele vähemalt kord päevas armastust avaldada. Pisike Tarvo saab seda tihedamaltki kuulda. Ja ei ole unustanud ka lähedasti sõbrannasid/sõpru, kellele niisamuti ütlen, mida tunnen. Ma ei taha rohkem kahetseda seda, et pole inimesele öelnud, mida ta minu jaoks tähendab.

Nb. Otsustasin peale venna surma venda austada sellega, et panen oma pojale tema järgi nime. Nii mõnigi vaatas selle peale viltu ning ütles, et kuidas sa paned surnud inimese nime. Aga kui pannakse vanaemade-vanaisade järgi nimesid, siis miks mitte teiste lähedaste järgi? Kuna minu vennast oleks saanud mu pojale lihtsalt imeline onu, kes oleks teda väga armastanud ja poputanud, siis tundus minu jaoks väga õige tegu talle nimeks panna Tarvo. Alguses oli ka Kaido sellele vastu, öeldes, et siis on ta ju mul kogu aeg silme ees. Aga ta on mu silme ees, südames ja peas ju nagunii kogu aeg. Nii et 22. september sündiski mul pisike poeg, kes sai nimeks Tarvo Matthias.  Kartsin küll vanemate reaktsiooni ja varjasin nimevalikut nende eest kuni lapse sünnini, kuid reaktsioon oli oodatust parem. Õetütrele sai paar nädalat enne sünnitust saladuskatte all räägitud ja see oli meie saladus. Peale sünnitust ta siis rääkis, et mu ema ja õde olid lihtsalt nutma hakanud ja arvasid, et ilusamat žesti poleks ma saanud tehagi.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s