Rohkem mõistmist palun.

Mis mul viimasel ajal pisut närvi mustaks ajab, on lapsi mitte mõistvad inimesed. Eriti ootaks arusaamist just neilt, kes ise mitmekordsed emad on aga need on tihtipeale kõige suuremad kisajad ning väidavad, et nende lapsed on olnud lihtsalt illikukud ja pole kunagi midagi teinud.

Esiteks siis probleemiks nutvad beebid/lapsed. Olgu, saan aru kui suuremad lapsed jonnivad ning on kasvatamatud, siis tõesti võib vanemate poole kõõrdpilke saata. AGA beebi iga nutu peale vaadata mõrvarliku näoga.. tahaks lihtsalt karjuda, et mis kurat on su probleem?

Olen näinud sotsiaalmeedias erinevaid postitusi ning artikleid, kus inimesed lihtsalt hädaldavad, kuidas nende elu ja olu häirivad need kriiskavad tited ja miks üldse ronitakse lastega kusagile. Eriti tore on lugeda sellist juttu mitmekordsete emade sulest, kes just peaksid rohkem mõistma, mis võib selle nutu taga olla. Aga loomulikult väidetakse selle peale, et nende võsukesed ei teinud mitte piiksugi ja olid lihtsalt ideaalsed ja issand kuidas sa ei suuda siis oma tite suud vaigistada.

Vabandage, kas ma siis pean kuni beebi paariaastaseks saamiseni kodus luku taga istuma või üldse metsa kolima elama, et jumala eest mitte neid fantastilisi isiksusi häirida oma vastiku titekisaga? Paratamatus on, et beebid ei suuda end veel muud moodi väljendada ning probleemi korral tõesti tõstavad kisa. On olnud endalgi selliseid hetki, kus laps bussis/rongis/linnas kisa tõstab, sest näiteks kõht on tühi. Minul veel lihtne, koogin pudeli välja ning pistan talle suhu. Aga mida teevad need emad, kes imetavad. Neil võtab ka teinekord aega vaikse nurgataguse leidmine. Sest issand milline patt oleks ju avalikult rinda anda. Sellised emad lüüakse ka seal samas kohe risti. Kas tõesti on vaja iga beebi häälitsuse peale hakata silmi pööritama ja porisema? Me oleme kõik kunagi beebid olnud ja täpselt sama moodi kisanud ning teiste rahu häirinud. Rahuneks vahelduseks äkki maha ja jätaks beebid ja nende vanemad rahule!?

Teiseks on üle mõistuse ajuvaba inimeste suhtumine linnas vankriga liikudes. Eriti vanemate inimeste poolt on neid kõõrdpilke no nii meeletult palju. Reaalselt nende silmis vist ongi patt lapsega ringi liikumine ja peakski olema ära isoleeritud kusagile. Ühistranspordiga liikudes joostakse sust lihtsalt üle ning ei panda tähelegi. Vankrikohas on tavaliselt ikka mõni mats, kes ei tee isegi siis välja, kui sellele tähelepanu pöörata, et tahaks vankriga sinna pääseda. Ja loomulikult siis kusagile keskele jäädes saad teiste käest jälle vingumist või pilke, sest issand sa takistad nende üliolulisi sekundeid välja pääsemisel. Nagu see oleks minu süü, et mõni mats väljagi ei tee ja ma lihtsalt ei pääsegi sinna, kuhu peaks.

Viimane kord linnas käies oli konkreetne juhus, kus läksin trolli ja üks viks ja viisakas tädike seisis tuimalt vankrikohal ees. Kuna ta ennast liigutada ei suvatsenud, siis suutsin ennast kuidagimoodi sinna kõrvale sättida. Järgmises peatuses tuli peale teine vanker ning liigutasin enda oma siis veel rohkem koomale, õnneks teised inimesed nägid ja liigutasid ennast kuid see tädike ei liigutanud end isegi siis, kui talle kõva häälega öeldi. Selle peale muidugi teise vankriga olnud härra lihtsalt “rammis” õrnalt vankri selle tädi kõrvale ja surus ta nurka. Siis muidugi sai sellise pilgu osaliseks, “kui pilgud suudaks tappa, oleksid sa 7x juba surnuks veristatud”. No jumala eest, kus on mõistus. Kui trollis mujal ruumi piisavalt, mille kuradima pärast pead sa vankrikohas seisma ja siis veel vihaselt põrnitsema??

Üks eelnev kord oli ka meeldejääv, kui end vankriga nr 2 bussi sikutasin trepist üles ning kuidagimoodi sain end sätitud vahekäiku, sest üks noor tüüp passis südamerahus vankrikohal. Järgmises peatuses üritasid bussi peale pääseda veel kaks noort naisterahvast vankritega ning palusid tüübi abi. See muidugi vahtis lolli näoga, nagu oleks ilmaimet näinud ja ei kavatsenudki aidata. Õnneks tormas üks naisterahvas seal samas appi ja aitas nad bussi. Muidugi nad siis trügisid oma vankritega seal, et kuidagi ära mahtuda. Lõpuks tüüp lihtsalt mölises moka otsast, “eks ma võin ju ära ka minna” ja läks rahus istuma. No kurrrrrrrradima kurrrrrrrrrrrat küll. Sellised on siis tänapäeva mehed või? Isegi abi paludes sa seda ei saa aga tehakse ennast muidugi tõelisteks sõjasangariteks.

Õnneks olen ma siiani kohanud ka väga palju vikse ja viisakaid inimesi, nii noorte kui vanade, meeste kui naiste seas, kes bussides ikkagi appi tulevad vankriga. Kes tulevad abi pakkuma, kes sõnagi lausumata appi tormavad. Nii et headus ei ole maailmast päris kadunud aga tõsiselt langenud on viisakus küll ja sellest on kahju. Poleks arvanud, et eestis niivõrd palju matslikust leidub.

Ühesõnaga mul on meeletult kahju, et inimesed on niivõrd mõistmatud ja selle asemel et veidigi oma halle ajurakke liigutada ja tagamaid mõista, kukutakse mölisema ning kõõrdpilke saatma. Ehk ühel ilusal päeval saab ringi liikuda ka rahulikult, ilma et peaks inimeste pahameelt endale kaela saama iga nende meelest vale sammu eest.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s