RMS Olympic

                Pilt

RMS (RMS ehk siis Royal Mail Steamer.) Olympic ehk Olümpiaklassi sõsarlaevadest vanim,
oli White Star Line -i laev ning sõitis Liverpooli lipu all. Teekonnaks siis Southampton – New York.
Oma pika ajaloo vältel vedas Olympic esimese maailmasõja ajal ka sõdureid ning jätkas tsiviilisikute vedu peale sõja lõppu. Viimastel aastatel tootis laev suure depressiooni ja moodsamate laevade liiniletuleku tõttu rohkem kui poole võrra vähenenud reisijaskonda sõidutades kahjumit ning lõpetas 1935ndal aasta reisid lõplikult. 1911-1913 aastatel oli ta suurim reisilaev, kui mitte arvestada titanicut, mis oma esimesel reisil uppus. Ta säilitas suurima inglismaal ehitatud reisilaeva tiitli kuni 1934nda aastani (Kui välja arvata tema kaks suuremat õde, mille “karjäär” jäi lühikeseks), mil valmis RMS Queen Mary.
RMS Olympic oli 269 meetrit pikk ning 28,2m lai. Sellel oli 9 tekki ning kolm klassi. Maksimumkiiruseks 43km/h ning mahutas 2435 reisijat ning üle 900 meeskonnaliikme.
Kolme laeva ehitus võeti arutusele 1907ndal aastal White Star line-i esimehe J. Bruce Ismay ja Ameerika finantseerija J. Pierpont Morgani vahel. White Star Line-i peamiseks konkurendiks oli Cunard, mis oli alles ehitanud kaks kiireimat reisilaeva Lusitania ning Mauretania.Ismay eelistas konkureerida suuruse, mitte kiiruse poolest. Ning esitas komisjonile väljakutse ehitada uue klassi laevad, mis on suurimad, mis iial ehitatud ning on viimane sõna mugavuse ning luksuse poolest.
Ehitajateks Harland ja Wolff ning ehitati Belfastis Iirimaal. Laev sai nime oma nö “Vanema õe” Oceanic järgi. Nimelt ehitas Oceanicu Bruce Ismay isa Thomas Henry Ismay, kes plaanis ehitada ka laeva nimega Olympic. Paraku ta suri 1899 ning laeva tellimus tühistati. Olympicu ehitamist alustati 16. Detsember 1908 ning valmis sai 20. Oktoober 1910. Laeva kere värviti helehalli värvi, et ta must-valgetel fotodel parem välja näeks. Peale esimeste piltide tegemist värviti laevakere mustaks.
Esmareis toimus 14. Juuni 1911 ning laev oli käigus 24 aastat, kuni 1935ndal aastal teistele laevadele alla jäi ning reisid lõpetas.
Olympic oli disainitud luksuslaevaks. Reisijate võimalused, kanalisatsioon, tekkide plaan ning tehnilised vahendid olid suures osas identsed oma kuulsaima õe Titanicuga, kuigi esinesid mõned väikesed erinevused. Esimese klassi reisijad said nautida luksuslikku kajutit ning mõned neist olid varustatud vannitoaga. Esimese klassi reisijad võisid nautida sööki suures ning luksuslikus söögitoas või intiimsemas A la carte restoranis. Seal oli suur trepikoda, mis oli ehitatud vaid Olümpiaklassi laevadele, koos kolme liftiga, mis asusid trepi taga ning mida mööda pääses E tekile. Seal olid veel Gruusia stiilis suitsetajate tuba, palmidega kaunistatud veranda kohvik, bassein, Türgi saun, jõusaal ning mitmed teised kohad söömiseks ning meelelahutuseks.
Teises klassis lisaks suitsetajate ruum, raamatukogu, avar söögituba ning lift.
Kolmanda klassi reisijad said võrreldes teiste laevadega märksa mõistlikumat majutust nautida. Selle asemel, et pakkuda teiste laevade kombel ühiselamu tüüpi reisimisvõimalusi kolmandale klassile, olid Olympicul eraldi 2-10 inimese kajutid. Kolmandas klassis asusid ka suitsetajate tuba, ühine ala ning söögituba.
Olympicul oli puhtam ning parem välimus võrreldes teiste sel hetkel sõitvate laevadega. Et laeva välimust parandada, kasutasid Harland ja Wolff laeval väiksemaid õhuavasid ning ehitasid neljanda korstna täiendavaks ventilatsiooniks.
Southamptonisse ehitati Olümpia klassi aurikutele uus süvavee sadam, mis avati 1911. aastal.
Olypicu esmareis sai sealt alguse 14. juunil 1911, tehes peatused Cherbourgis ja Queenstownis ning jõudis New Yorki 21. Juunil 1911. Esmareisil oli kapteniks Edward Smith, kes kaotas oma elu järgmisel aastal Titanicu katastroofis. Disainer Thomas Andrews võttis koos mitme inseneriga laeva esimesest teekonnast New yorki ning tagasi osa, et kontrollida, kas on mingeid parandamist vajavaid valdkondi või probleeme. Ka Andrews kaotas oma elu Titanicu katastroofis.

Kuna Olympic oli sel hetkel maailma suurim laev ning uue klassi esindaja, sai tema esmareis ülemaailmselt märkimisväärselt tähelepanu. Peale New Yorki saabumist avati Olypic külastajatele ning võttis vastu üle 8000 huvilise. Üle 10 tuhande inimese tulid vaatama Olypicu esimest väljumist tagasi Southamptonisse.
Olympia esimene suurem äpradus toimus tema viiendal reisil 20. september 1911, kui ta põrkas kokku Briti Sõjalaeva HMS Hawkega. Hawke oli ehitatud teisi laevu agressiivselt rammima (See oli siiski vaid õnnetus, mitte tahtlik), ning tekitas Olympicu küljele kaks suurt auku. Üks ülespoole vee piiri ning teine alla poole. Selle tulemusena täitusid laeva kaks vaheruumi veega. Lisaks väändus sõukruvi. Kuigi Hawke oli ehitatud teisi laevu rammima, sai ta ise tõsiselt kannatada ning oleks peaaegu uppunud. Hoolimata oma vigastustest, suutis Olympic naasta iseseisvalt Southamptonisse ning mitte keegi ei saanud tõsiselt vigastada ega surma.
Kapten Edward Smith oli selle õnnetuse toimumise ajal veel Olympicul ametipostil, hiljem asus Titanicu kaptenikohale ning uppus. Üks meeskonnaliige Violet Jessop, elas üle nii Olympicuga toimunud õnnetuse, Titanicu uppumise ning hiljem ka Britannicu uppumise, mis oli kolmas selle klassi laev.

Järgnenud uurimine Royal Navy poolt süüdistas vahejuhtumis Olympicut, väites, et tema suur maht tekitas vaakumi ning tõmbas Hawke enda poole. See oli rahaline katastroof White Star line-i jaoks, sest lõpliku otsuse järgi jäi Olympic süüdi ning lisaks enda laeva parandamiskuludele, pidid nad maksma kinni ka Hawke parandamise. Asjaolu, et Olympic elas üle nii suure kokkupõrke, kinnitas veelkord Olympia klassi aurikute “uppumatut” mainet. See võttis aega kaks nädalat, et saada Olympic piisavalt lapitud, et saata ta Belfasti korralikku remonti. Seal võttis lõplik parandustöö aega kuus nädalat. Et kiirendada remonti, võeti Titanicult sõukruvi, mis omakorda aeglustas Titanicu valmimist. 29. November oli Olympic uuesti sõiduvalmis. Kuid Veebruaris 1912 oli uus tagasilöök, kui ta järjekordsel merereisil New Yorki kaotas ühe sõukruvi laba ning pöördus tagasi remonti. Ka seekord võeti Titanicult sõukruvi, et saaks Olympicu kiirelt töökorda. See aga lükkas esialgse Titanicu esmareisi 20. Märtsilt 10. Aprillile.
14. Aprillil oli Olympic tagasiteel New York-ist, kui sai hädakutsungi oma õelt Titanicult. Nad olid umbes 500 meremiili kaugusel titanicust. Uus Olympicu kapten Herbert James Haddock arvutas kiirelt uue kursi ning andis käsu täisvõimsusel Titanicule appi minna.
Kui Olympic oli umbes 100 meremiili kaugusel Titanicu viimasest teadaolevast asukohast, sai ta teate Kapen Rostronilt RMS Carpathialt, selgitades et sellel kursil jätkamine on tulutu, sest umbes 675 hinge on päästepaatidest päästa ning sellega saavad nad ise ka hakkama. Kui Olympic pakkus, et võtab ellujäänud oma pardale, lükkas Rostron ettepaneku tagasi. Põhjendades seda seda sellega, et ellujäänutes võib see tekitada paanikat, kui näevad Titanicu teisikut sinna ilmumas ning neid pardale soovimas. Olympic jätkas seejärel oma teekonda Southamptonisse ning kõik kontserdid laeva pardal tühistati, austuse märgiks. Olympic saabus Southamptonisse 21. aprillil.
Järgmise paari kuu jooksul kontrolliti Olympicu päästepaate, veekindlaid uksi ning vaheseinu ning muid seadmeid, mis olid identsed Titanicuga ning vedasid alt.
Olympicul, nagu ka Titanicul, ei olnud piisavalt päästepaate kõigi pardal viibivate jaoks. Laev varustati peale Inglismaale tagasi jõudmist kokkupandavate päästepaatidega. 1912 aprilli lõpupoole oli Olympic taas valmis startima New Yorki, kuid 284 laeva tuletõrjujat hakkasid streikima, kuna kartsid et laeva kokkupandavad päästepaadid ei ole merekõlbulikud. Kiiruga palgati 100 uut meeskonnaliiget Southamptonist asenduseks ning Liverpoolist võeti neid veel lisaks. 40 kokkupandavat päästepaati olid olnud sõjaväe kasutuses. Paljud olid mädad ning neid ei saanud lahti teha. White Star Line-ile tehti ettepanek asendada kokkupandavad päästepaadid korralike puust päästepaatidega, kuid Juhi arvates oli see võimatu ja kokkupandavad paadid merekõlbulikuks tunnistatud. Mehed ei olnud sellega rahul ning lõpetasid töö protesti märgiks.
25. aprillil kontrolliti streikijate tõttu nelja kokkupandavat paati ning vaid 1 neist ei olnud kõlblik. See asendati ning paluti meestel tööle naasta. Selle peale nõudsid streikijad, et kiiruga palgatud uued meeskonnaliikmed, tuleks vallandada. Nad ei ole kvalifitseeritud ning seega nende silmis on ohtlikud. White Star line keeldus seda tegemast ja selle peale lahkus 54 meremeest laevast, keeldudes koos nendega reisimast. Selle peale järgmine väljumine tühistati.
Kõik 54 meremeest vahistati ning said süüdistuse mässu eest. 4. Mail leidsid kohtunikud, et mäss on tõestatud, kuid mehed pääsesid karistusest. White Star line kartis, et rahvas on streikijate poolt ning lasi neil tööle naasta ning Olympic väljus New Yorki poole 15. Mail.
9. Oktoobril võttis White Star line ajutiselt Olympicu liinilt ära ning saatis Belfasti uuesti remonti. Nad tahtsid Titanicu katastroofist õppida ning tagada suurema ohutuse. Lisati Varustatud relvadega, konverteeriti Olympic sõjalaevaks, mis on võimeline transportima kuni 6000 sõdurit. 24. september 1915 määrati Olympicule uus nimi, HTM (Hired Military Transport) 2810. Nüüd Bertram Fox Hayesi juhtumisel lahkus ta Liverpoolist 6000 sõdurit pardal Mudrosele. 1. Oktoobril märgati Olympicu pardalt päästepaate, mis olid pärit Prantsuse laevalt Provincia, mis oli hommikul uputatud allveelaeva poolt. Päästepaatidest päästetu 34 ellujäänut. Hayes kritiseeris Briti Admirali, et too pani laeva tõsiselt ohtu peatades see vetes, kus vaenlaste allveelaevad on aktiivsed. Laeva kiirust peeti parimaks kaitseks allveelaeva rünnaku ees ning laeva peatumine oleks võinud olla kindel sihtmärk. Prantsuse Admiral Louis Dartige du Fournet omas aga teistsugust seisukohta ning omistas Hayes-ile kuldse teenetemedali. Olympic tegi mitu sõjalist reisi vahemerel kuni varase 1916nda aastani, kui loobuti.veekindlaid vaheseinu ning parandati ka pumbaseadmeid. Need muudatused pidid tagama selle, et kui Olympicut peaks samasugune katastroof tabama, suudaks laev esimese kuue ruumi vigastuste ning veega täitumise korral siiski pinnale jääda.
Samal ajal viidi uuendusi sisse ka üleval tekkidel. Ehitati sviidid, mis olid Titanicul populaarsed olnud. Niisamuti varustati rohkem kajuteid isikliku vannitoaga. Ehitati veel üks kohvik esimese klassi reisijatele, mis oli niisamuti Titanicul väga populaarseks osutunud.
Märtsis 2013 asus Olympic tagasi teenistusse ja sai taas nautida Suurima liinilaeva tiitlit maailmas, kuni Saksamaa SS Imperator asus 13. Juunil reisilaevana sõitma. Pärast seda reklaamiti Olympicut tema uute ja paremate turvaomaduste poolest.
Augustis 1914 esimese maailmasõja alguses jäi Olympic esialgu kommertskasutusse. Sõjaaja meetmena värviti Olympic taas halliks, illuminaatorid olid blokeeritud ning tuled tekkidel välja lülitatud, et laev oleks vähem silmapaistev. Southamptoni asemel hakkas Olympic sõitma Liverpooli, hiljem muudeti lõpppeatuseks uueti Glasgow. (Linn muutis vahepeal nime)
Esimesel paaril sõjaaegsel reisil sõitsid euroopas lõksus olevad ameeriklased innukalt koju, kuigi itta oli suundumas vähe reisijaid. Oktoobri keskpaigaks olid broneeringud järsult langenud ning Saksa allveelaevad muutus järjest ohtlikumaks, nii et White Star line otsustas loobuda Olympicu reisidest. 21. Oktoobril 1914 väljus Olypic oma viimasele sõja aegsele kommertssõidule New Yorkist suunaga Glasgow poole, sõidutades vaid 153. reisijat.
27. Oktoober ehk kuuendal päeval oma reisil Glasgowsse, sai Olypic signaali Lahingulaevalt HMS Audacious, mis oli saanud tabamuse miini käest ning täitus tasapisi veega. Meeskonnaliikmed olid päästepaatides ning Olympic tormas neid päästma. Päästepaatidest võeti peale 250 meeskonnaliiget. Hävitaja HMS Fury suutis paigaldada Olypicu ning Audacious-e vahele puksiirkaabli ning nad üritasid teele asuda. Paraku kaabel eraldus. Teise katsena üritas seda vedada sõjalaev, kuid kaabel takerdus HMS Liverpool-i sõukruvisse ning katkes. Tehti ka kolmas katse, mis niisamuti luhtus, kuna kaabel taaskord katkes. Peale seda otsustati kogu meeskond pardalt evakueerida ning kui kogu meeskond oli Olympicu ning Liverpooli pardal, toimus Audaciouse pardal plahvatus ning see uppus.
Admiral Sir John Hellicoe kartis, mis reaktsioon inimeste poolt tuleb, kui tehakse teatavaks Audaciouse uppumine. Nii et Olympic pidi vahi all Lough Swilly juures ankrusse jääma. Igasugune side välismaailmaga oli keelatud ja kõigil oli keelatud pardalt lahkuda. Lõpuks 2. Novembril lubati Olypicul sõita Belfasti, kus reisijad said lõpuks vabaks.
Pärast Olympicu tagasipöördumist Inglismaale, oli White Star line-il eesmärk panna ta Belfasti, kuni sõda läbi saab. Kuid 1915 aasta Mai kuus võeti ta kasutusele vägede transpordiks koos Mauretania ning Aquitaniaga. Sõjavähe transpordiks sooviti just suuri reisilaevu, sest nad on tugevamad ning suudavad kauem ning paremini rünnakutele vastu panna. Samal ajal Olympicu kõige noorem sõsarlaev Britannic, mille ehitus ei olnud veel lõppenud, oli ümber tehtud ujuvhaiglaks. Järgmisel aastal Britannic sai pihta miiniga ning uppus.
Varustatud relvadega, konverteeriti Olympic sõjalaevaks, mis on võimeline transportima kuni 6000 sõdurit. 24. september 1915 määrati Olympicule uus nimi, HTM (Hired Military Transport) 2810. Nüüd Bertram Fox Hayesi juhtumisel lahkus ta Liverpoolist 6000 sõdurit pardal Mudrosele. 1. Oktoobril märgati Olympicu pardalt päästepaate, mis olid pärit Prantsuse laevalt Provincia, mis oli hommikul uputatud allveelaeva poolt. Päästepaatidest päästetu 34 ellujäänut. Hayes kritiseeris Briti Admirali, et too pani laeva tõsiselt ohtu peatades see vetes, kus vaenlaste allveelaevad on aktiivsed. Laeva kiirust peeti parimaks kaitseks allveelaeva rünnaku ees ning laeva peatumine oleks võinud olla kindel sihtmärk. Prantsuse Admiral Louis Dartige du Fournet omas aga teistsugust seisukohta ning omistas Hayes-ile kuldse teenetemedali. Olympic tegi mitu sõjalist reisi vahemerel kuni varase 1916nda aastani, kui nendest liinidest loobuti.
1916 kaaluti võimalust kasutada Olympicut vägede transportimiseks Indiasse. Kuid uurimisel selgus, et Olympic on ebasobiv sellesse rooli, kuna tema katlad ei võimaldanud nii pikka teekonda läbida mõistliku kiirusega. Selle asemel 1916-1917 määrati Olympic Kanada valitsuse poolt transportima vägesid Halifaxist, Nova Scotiast Suurbritanniasse. 1917 varustati Olympic 6-tolliste relvadega ning maaliti pimestavalt, et teha raskemaks vaatlejate hinnangut tema kiiruse ja suuna osas. Pimestavad värvid olid pruun, tumesinine, helesinine ning valge. Ta tegi palju ohutuid reise koos kanada vägedega Halifaxi. Pärast sõda tegi Halifax laevast oma lemmik sümboli. Pärast seda, kui USA oli Saksamaale sõja kuulutanud 1917, Olümpic transportis veel tuhandeid USA vägesid Suurbritanniasse.
12. Mai 1918 varahommikul, olles teel prantsusmaale, Olympic märkas enda ees allveelaeva. Ta avas allveelaeva pihta tule ning otsustas seda rammida. Allveelaev hüljati ning Olympic pöördus tagasi Southampton, kus tuvastati, et vähemalt 2 plaati laevakerel on mõlkis ning nina keeratud ühele poole, kuid ei ole purunenud.
Olympic ei peatunud, et ellujäänuid pardale võtta ning jätkas teekorda. USS Davis võttis peale 31 ellujäänut. Hiljem tuli välja, et U-103 allveelaev valmistus Olympicu pihta torpeedot laskma, kuid ei saanud, sest kokkupõrge ujutas kaks torpeedotoru üle.
Sõja ajal vedas Olympic üle 201 000 sõduri ning muu personali, põletas 347 tuhat tonni sütt ning reisis umbes 184 000 miili.
Augustis 1919 pöördus Olympic tagasi Belfasti, kus ta taastati uuesti tsiviilteenistuse jaoks. Tema salongi uuendati ning katlad ehitati ümber töötama õli, mitte söe najal. Õli oli odavam kui kivisüsi ning vähendas aega, mis kulus ööpäevas katla tankimiseks. Lisaks andis see võimaluse vähendada katlaruumis inimeste arvu 350nelt 60le inimesele. Ümberehituse ajal avastati allpool veepiiri mõlk, mis ilmselt tekkis torpeedost, mis ei plahvatanud.
Olympus sai remondijärgselt taas suurima seilava reisilaeva tiitli, kuigi Cunard Line-i Aquitania oli veidi pikem. 1920 asus ta taas reisilaevana tööle, et ühe reisiga üle ookeani viia 2249 reisijat. Järgnev aasta oli Olympicu jaoks karjääri tippaasta, kui ta vedas aasta jooksul üle 38 000 reisija. 1922 liitus ta kullerteenuste firma Majestic and Homeric-uga ning jätkas edukalt kuni peale 1930. aastat suure depressiooni pärast nõudlus vähenes.
1920ndatel oli Olympic jätkuvalt populaarne ning moodne laev ning tõmbas tihti ligi rikkaid ja kuulsaid inimesi. Nagu näiteks Charlie Chaplin, Mary Pickford, Douglas Fairbanks ja Prints Edward. Prints Edwardit ja Kapten Howarthit filmiti laeva sillal saate “Pathé News” tarbeks. Asjaolu, et Olympic oli peaaegu identne Titanicuga, meelitas rahvast ligi. Paljud reisijad sõitsid Olympicuga, et kogeda reisi, mis jäi neil sõsarlaeva Titanicuga tegemata.
22. Märts 1924 osales Olympic juba teises kokkupõrkes laevaga. Seekord toimus see New Yorkis. Olympic hakkas kai juurest sadamast välja tagurdama, kui tema teele sõitis ette väiksem reisilaev Fort St. George. Kokkupõrke tulemusena tekkisid väiksemal laeval ulatuslikud kahjustused. Algul tundus, et Olympic sai vaid väiksemaid vigastusi, kuid hiljem selgus, et tema ahtril on tugipost murdunud ning seetõttu tuli välja vahetada kogu ahtri raam.
1920ndatel toimunud immigratsiooniseaduse muudatus, mis piiras oluliselt sissetulevate immigrantide arvu, tõi kaasa olulise reisijate vähenemise laevaliinidel, sundides neid teenindama turiste, et ellu jääda. 1927-1928 aastavahetusel, korraldati olympicu kolmas klass ümber, nii et kõik said ühesuguse teeninduse osaliseks. See oli meelituseks neile, kes soovisid mugavusi ilma kaasneva kõrge piletihinnata.
Aasta hiljem, uuendati Olympicu esimese klassi kajuteid veelgi. Lisati rohkem vannitubasid, esimese klassi söögisaali ehitati tantsupõrand ning B-teki erasektorile ehitati mitmeid uusi sviite. Muud uuendused pidid tulema hiljem remondi käigus. 1929. oli Olympicu keskmine reisijate arv kõrgeim 1925. aastast alates.
18. November 1929, kui Olympic sõitis Titanicu viimase teadaoleva koha lähedalt mööda, hakkas laev järsku tugevalt vibreerima ning see kestis umbes 2 minutit. Hiljem selgus, et see oli tingitud 1929. aastal toimunud Grand Banksi maavärinast.
Kuni 1930. aastani oli Olympicul keskmiselt 1000 reisijat reisi kohta, kuid see vähenes rohkem kui poole võrra 1932. aastaks. Peamiseks põhjuseks konkurendid, sest inimesed hakkasid eelistama uuemaid ning suuremaid laevu.
1932. aastal lõpetas Homeric selle liini teenindamise ning jättis White Star line Southampton-New York liinile sõitma vaid Olympicu ning Majesticu.
1932. aasta lõpus, kui reisijate arv veelgi vähenes, läks Olympic kapitaalremonti, mis kestis kokku neli kuud. 1933. aasta märtsis naases ta tagasi teenistusse ning omanikud kirjeldasid laeva kui “Näeb välja nagu uus”. Tema mootorid olid parimas seisukorras ning saavutanud mitmeid kordi üle 23. sõlme. Vaatamata sellele, jäi keskmine kiirus siiski teistele Atlandi ületajatele alla. Olympic mahutas sellel hetkel laevale 618 esimese klassi reisijat, 447 turistiklassi reisijat ning ainult 382 kolmanda klassi reisijat.
Hoolimata kõigest tootis Olympic 1933. ning 1934. aastal siiski esmakordselt kahjumit. 1933. aasta oli Olympicu jaoks kõige nukram, reisijaid oli aasta jooksul kokku vaid veidi üle 9000. Kuigi reisijate arv kasvas veidi 1934. aastal, siis paljud reisid tootsid siiski vaid kahjumit.
1934. aastal tabas Olympicut taas uus kokkupõrge New yorkis. 15. mail 1934 oli New Yorkis tihe udu ning väiksem laev ei jõudnud õigel ajal ära pöörata ning Olympic sõitis selle lihtsalt pooleks ning see uppus kiirelt. Neli meeskonnaliiget läksid koos laevaga põhja ning 7 päästeti, kellest kolm surid hiljem vigastustesse. Hiljem kaldal küsitleti nii Olympicu kaptenit, kui ka ellujäänud meeskonnaliikmeid. Üks meeskonnaliige ütles, et see kõik toimus nii kiiresti, et nad ei saanudki aru, mis juhtus. Kaptenil oli juhtunu pärast väga kahju, kuid ütles, et Olympic reageeris väga kiirelt ning saatis välja päästemeeskonnad. Seda kinnitas vigastada saanud meeskonna liige.
1934. aastal liideti White Star line Briti valitsuse õhutusel Cunard Line-iga ning moodustus Cunard White Star. Selle ühinemise tulemusel saadi toetus, et tulevikus lõpuni viia RMS Queen Mary ja RMS Queen Elizabethi ehitus. Need kaks laeva võetakse teenistusse ning vanad laevad saadetakse järk-järgult pensionile.
Olympic lahkus New Yorkist viimast korda 5. aprillil 1935. aastal ning asus viimast korda teele inglismaale. Tema uued omanikud kaalusid võimalust kasutada teda lühikest aega suvisteks kruiisideks, kuid ideest loobuti ning laev pandi müüki. Ühe potensiaalse ostja ettepanek oli teha laevast ujuvhotell Prantsusmaa lõunarannikul, kuid sellest plaanist ei tulnud midagi välja. Pärast viit kuud seismist, müüdi ta koos endise rivaali Mauretaniaga Parlamendiliikmele Sir John Jarvisele. 1936. aastal lammutati Olympicu pealmine osa ning 1937. aastal toimus lõplik laevakere lammutus.
Pensionile mineku ajaks, oli Olympic edukalt lõpetanud 257 edasi-tagasi reisi üle Atlandi ookeani, transportinud 430 000 reisijat ning seilanud kokku 1 800 000 miili.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s