Elu maal.

Olen enamus oma elust elanud linnas ning kõigi nende mugavustega seal harjunud. Eelmisel aastal oli meil aga valida, kas jätkata elu linnas uues üürikorteris või kolida maale üürimajja. Olin seda maja varem näinud ning miski mind siin võlus. Mitte ainult majas aga ka ümbruses. Nii et mina haarasin õlekõrrest kohe kinni aga Kaidol võttis veel tükk aega seedimine aega.

Niisiis lõpptulemusena sai Augustis (ehk kuu enne sünnitustähtaega) asjad kokku pakitud ning maale ära kolitud. Noh, maal ja maal on ka vahe muidugi sees. Meie elame sellises mõnusas külakeses, Tallinnast natuke vähem kui 40km väljas. Muidugi võttis tükk aega harjumine aega ja ei teadnud siin ju kedagi, oli pisut kummaline seeeest mõnus.

Igatahes praeguseks, kui oleme elanud siin juba pool aastat, ei kujuta ma ettegi elu enam linnas.

1. Korter vs maja – Loomulikult saab ka linnas elada majas aga enamjaolt on need seal sellise hinnaga, et selle jaoks peab puhta miljonär olema. Ja mõnusat rahu, vaikust ja loodust seal ikkagi ei ole. Ma olen pea terve elu korteris elanud. Niisamuti on Kaido vaid korterielu saanud nautida, nii et meie mõlema jaoks on see suhteliselt uus kogemus. Korterid on enamjaolt ühekorruselised, meie maja on aga kahekordne. Seega võttis ikka tükk aega aega, enne kui saime pihta, et meil kaks korrust elamiseks on. Õigemini hakkasimegi teist korrust kasutama õieti alles kuu peale sisse kolimist, kui poisiga sünnitusmajast koju jõudsime. Enne seda olime all korrusel, siin oli hea mul kohe wc-sse ka pääseda. Korteris olid eraldi toad ja kui asusime eraldi tubades, pidi karjuma, et teineteisele midagi öelda või siis minema spetsiaalselt seda teise tuppa ütlema. Siin on alumine korrus avatud ja saab väga lihtsalt teineteisega rääkida ning ei tunne ennast üksinda, kui Kaido nt telekat vaatab ning mina samal ajal süüa teen köögis. Ehk siis oleme palju lähedasemad. Niisamuti korterist astud sa otse üldkoridori, siin on sul oma maa ning aed. Suvel astud maja taha välja ja naudid päikest ja oled. Ja tere tulemast lõkkeõhtud ning grillpeod!  Muidugi sellel on miinus ka – LUMI. Ehk talvel saab mõnusalt lund lükata. Samas positiivne ka, ei peagi trenni minema. Muidugi majas rohkem koristamist aga samas rohkem ruumi ka. Mu väike unistus on alati elada majas ja kasvatada last, nüüd siis on mu pisike unistus täitunud.

2. Maa vs linn – Linnas on kõik käe ja jala juures aga see on ka omamoodi needus, siis ei viitsigi eriti ennast liigutada. Ei ole seal värsket õhku ja on tõeliselt palju müra ja kära. Loomulikult on seal suurem vabadus, teed mis tahad ja käid kus tahad ja MILLAL tahad. Maal ei ole asi nii lihtne, kui sul just ei ole autot, millega linna põrutada suvalisel hetkel.  Õnneks leidub ka piisavalt külasid, kus kõik esmavajalik on olemas ning saab ennast siiski normaalse inimesena tunda, mitte muust maailmast ära lõigatuna. Meil õnnestuski kolida külla, kus on olemas Kool, lasteaed (Samas majas tegutseb ka Vanurite kodu), pood, raamatukogu, külakeskus (mis korraldab erinevaid ringe ning üritusi) ning isegi pubi (kus kord kuus vähemalt käib bänd esinemas), mis on üks puhkekeskuse osa. Suvel saab puhkekeskuses käia saunas ning basseinis ujumas. Bussiliiklus võiks ju olla tihedam aga samas pääseb iga päev ikkagi liikuma, nii et saab hakkama.  Poodi on meil 1,4km jalutada, bussipeatusesse 1,5km. Need asuvad siis kõik küla keskuses. Pubi ette meie majast 1,6km. Polli Loomaaiani 2,6km. Tuhala nõiakaevuni 2,7km. Samas piirkonnas asub ka Kuke talu, kus saab käia Paintballi mängimas. Rääkimata sellest rahust ja vaikusest ja linnulaulust siin, mis alguses hakkas lausa kõrvadele aga mida hetkel naudin meeletult. Poe kauba osas nurisemist ka eriti ei ole, sest tegelikult on väikese külapoe kohta valik üpris suur. Lisaks on siin müügil kohalike talumeeste juurviljad ning puuviljad, mis on tõesti värsked ning maitsvad. Väga olulised on muidugi ka ümberkaudsed inimesed. Ja siin tuleb mängu ka see, et kes tahab inimestest ümbritsetud olla. Mõne jaoks võrdub maa hoopis üksiku majakesega keset metsa.

3. Naabrid – Linnas, eriti korteris, leidub alati mingeid pooletoobiseid naabreid. Küll ei sobi muusika, küll tuleb keset oktoobri kuud suits tuppa, küll üritatakse neid tappa ja terroriseeritakse niisama. Rääkimata neist, kes koguaeg pidutsetvad ja karjuvad ning 24/7/365 remontitegijad. Enamvähem igas kohas kus ma elanud olen, on leidunud vähemalt üks nupust nikastanud inimolevus. Maal olles on veidi rohkem võimalus naabreid vältida (kui selleks soovi) ning elada nii, nagu sina tahad, nii et keegi ei häiri. Meil on küll uuselamu rajoon, ehk siis tegu lausa paarismajadega (ülevalt rõduga ühenduses), kuid siiamaani pole me kordagi kuulnud naabrite poolt mingit lärmi, kuigi tean et seal on ka pidusid peetud. Ümberringi noored ja enamuses lastega pered, kõik on niivõrd sõbralikud ja toredad. Nii lapsed, noored, keskealised kui vanemad inimesed tulevad vastu ja naeratavad ning ütlevad tere. Alguses tekkis tunne, nagu oleks välismaale kolinud.

4. Maksud – ei tasu karta, et maal on hirmus palju kallim elada. Meie kartsime majja kolimist nagu tuld just maksude pärast. Reaalsus on see, et linnas korteris on mustmiljon erinevat tasu. Remondifondid ja kõik muu bullshit, mida peab maksma. Nii et ka suvel on maksud suured. Siin elades on aga suvel vesi, elekter ning prügivedu. Noh muidugi interneedused ja muud asjad juurde aga need on juba omalõbuks. Igatahes on suvel maal elamine kordades odavam, kui linnas. Isegi kui arvestada sisse kuupilet linnas tööl käimiseks. Ka talvel nüüd ei ole maksud läinud suuremaks, kui linnas korteris elades. Kuigi siin on meil maja ning elektriküte (õhk-vesi soojuspump).

Ühesõnaga maal on mõnus! Ma ei kujutaks tõesti ette, et peaksin oma last kasvatama kusagil linnas kisa-kära ning närvilisuse sees. Olen ise siin palju rahulikum ning saan öösiti magada ning olla. Jalutamas käies on tõesti värske õhk ning märkan enda ümber loodust. Näiteks praegu on kraavikaldal tulemas hunnikute viisi pajukiisusid. Akna taga on mets, mitte teine kortermaja. Nii et suure toa aknast imetlen ma meie aeda ning väikest metsatukka. Naabrid on ülimõnusad ning nendega olen ajapikku aina enam suhtlema ning läbi käima hakanud. Neljapäevalgi lähen ühe naabrinaisega jalutama, kelle poisipõnn on meie omast 2 kuud vaid noorem. Varsti saab hakata aias grillima ning sünnipäevasid pidama, ei pea selle jaoks kellegi teise aeda rüüstama. Lapsel mängukaaslaseid hunnik ümberringi, kohapeal olemas ka korralik mänguväljak. Laps saab ise aias mängida, nii et ei pea tal koguaeg perses kükitama. Naabrivalve töötab ka siin suurepäraselt. Kõik vajalik on kohapeal olemas ning mida ei saa kohapealt, saab mees ju linnast õhtul tuua. Ma ei oleks arvanud, et ma niivõrd palju võin sellist maa elu nautima hakata aga praegu tunnen, et see just ongi see õige. See ongi see elu, mida olen alati elada tahtnud. Nii et mina omalt poolt ainult julgustan kõiki noori, et tõesti, võimalus on siis kasutage seda!

Nüüd on täiuslikust õnnest puudu vaid Skyterjer ning ideaalne töökoht, mis tegelikult on ka olemas ning ootab vaid poisi suuremaks saamist.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s