“Musterema”

Ma võin ausalt öelda, et ma ei ole ega üritagi olla ideaalne ema.

Minu eesmärk on see, et mu laps kasvaks ja areneks ilusti ning oleks rõõmus igas olukorras. Tahan, et temast kasvaks lihtsalt heasüdamlik ning aus kodanik. Seame paika omad reeglid mille järgi elada, mitte ei allu ühiskonna survele.

Juba raseduse ajal ajasin oma rida. Ei söönud kunstlikku jama sisse ning keeldusin tablettidest. Üritasin pigem toituda mitmekülgselt ning vaadata mida lapse jaoks vaja on. Võtsin asja nii, et rasedus ei ole haigus vaid õnnistus ning nautisin seda aega kõigist hädadest olenemata. Üritasin olla rahulik, sest siis oli beebi ise ka rahulik ja mõnus.

Peale sünnitust oli ainus süst mis poiss sai K-vitamiini süst. Kuigi esialgu mõtlesin ka sellest loobuda (Kuna ka sellega on korralikud kõrvalmõjud võimalikud) aga kuna poiss ise oli suurt kasvu (3,96kg) ja sünnitusteedes sai ikka muljuda, otsustasin igaks juhuks selle lasta teha.
Vaktsineerimisest loobusin täielikult, kuna enamuste haiguste puhul on vaktsiinitüsistused minu jaoks hullemad, kui haiguse enda põdemine. Seda enam, et vaktsiin ei kaitse ju reaalselt 100% haiguse eest nagunii. Perearst küll üritas mängida minu südametunnistusega, öeldes “Mis näoga sa lapsele küll otsa vaatad, kui ta selle haiguse peaks saama?”. Aga ütleme ausalt, ta võib selle haiguse saada hoolimata vaktsiinist ning võib ka sama vaktsiini tagajärjel sellesse haigusesse haigestuda. Nii et mis näoga ma lapsele siis veel otsa peaks vaatama, kui olen ta ise lasknud haigeks süstida? Vastutan ju mõlemat pidi ainuisikuliselt mina, mitte ükski arst. Seega minu otsus on oma last kaitsta kõikvõimalike rohtude ning mürkide eest.
Lisaks ei ole minu beebi RP laps, sest ta oli peale sündi intensiivis ja sai esialgu süüa sondi kaudu ning hiljem pudelist. Seega ta keeldus rinnast ja ei saanud teda kuidagi rinnalapseks. Käisime ka imetamisnõustaja juures aga tema ikka soovitas last koguaeg rinnale toppida. Mida ma topin, kui laps lihtsalt röögib niikaua, kuni pudeli suhu saab. Esimesed kuud sai poiss välja lüpstud rinnapiima enamuses ja juurde RPA-d. Praeguseks on ainult RPA laps, sest TT rinnapump oli halb ja piim lihtsalt taandus. Väga väike kogus seda veel tuleb aga see ei anna lapsele enam midagi. Peamine on ju siiski, et laps näljas ei oleks ja ilusti kasvaks.
Lisatoiduga alustasin ma juba 3,5 kuuselt, sest laps jäi nälga ja ei maganud enam üldse. Olles juba 2 nädalat täiesti magamata, ei suutnud ma seda enam välja kannatada. Laps ei maganud ei öösel ega päeval ja ainult jorises ja nõudis süüa. Teatavasti RP muutub vastavalt lapse vajadustele aga RPA on koguaeg ühesugune. Seega tihtipeale vajavadki RPA lapsed pisut varem lisa, kui RP lapsed. Peale esimest õhtust putru vajus laps pool 11 õhtul ise magama. (Varem sain ta hädavaevu kisaga magama kella 3 ajal öösel ja kell 8 oli üleval, vahepeal veel sõi.) Korra vääksus poole 1 ajal. Pistsin pudeli suhu, sõi 60ml peale ja magas edasi ning ärkas siis alles pool 9 hommikul. Varasemalt oleks 60ml olnud tema jaoks liiga väike kogus, sest ta sõi 210ml korraga ja tund aega hiljem röökis jälle näljast. Peale lisaga alustamist olid nii öised kui päevased uned jälle paigas. Sööb 1x öö jooksul vastu hommikut ja paar korda pean luti suhu tagasi susama läbi une ja korras. Laps õnnelik ja rahul ja mina õnnelik, puhanud ja rahul. Perearst ütles, et see oligi ainuõige otsus. Nende piimakogustega venitab ta lihtsalt magu välja ja nälg aina kasvab ja kasvab. Nii ei võta laps ka piisavalt kaalus juurde. Seega ma ei toidagi last “Targa raamatu” järgi ja ei annagi 90% talle ainult piima kuni aastaseks saamiseni. Laps sööb õhtul putru + päeval veel 1x püreed.
Püreesid ei ole ma ise teinud ja ei hakka ka edaspidi tegema. Kuna ma ise sõnniku peal kodus juurvilju/puuvilju ei kasvata, siis valmispüreed on lapsele paremad kui näiteks Hispaaniast toodud ülepritsitud puuviljadest valmistatud kodune püree. Lisaks ei anna ma lapsele ainult soolast vaid ta saab ka palju erinevaid magusaid püreesid, sellegipoolest ei põlga ta ka soolast ära ja kõik läheb hästi peale. Ainult lillkapsas on tema mõistes selline solk, et seda võin ise süüa. Lemmikud on Plumi püreed, mis maitsevad isegi endale hästi ning on ökoloogilised. Lisaks sisaldavad kinoa helbeid, mis on tervisele väga kasulikud. On küll pisut kallimad kui nii mõnigi purgipüree aga mulle ja lapsele sobivad need rohkem. Nüüd alustasime poole aastaselt ka lihaga püree söömist arsti soovitusel, läks väga hästi poisile peale.
Aastaselt plaanin ma lapsele juba süüa anda sama toitu mis ise söön. Probleemi ei näe, kuna enamjaolt ainus maitseaine mida kasutan on sool. Ma ei kannata vürtsikaid ja soolaseid asju, sest siis lööb refluksi kohe välja. Nii et aasta vanune laps mul 90% ainult piimast küll ei toitu. Piim jäägu talle pigem vahepalaks. Loomulikult jälgin ma seda, et teatud toiduaineid lapsele liiga vara ei pakuks aga hulluks ma ei lähe ja raamatust näpuga järge ei aja. Iga tark raamat ja iga arst räägib erinevat juttu, nii et ühest õiget vastust nagunii asjadele ei ole. Iga ema peaks talitama enda sisetunde järgi ja seda ma teen ka.
Lisaks kõigele ei ostnud ma oma lapsele 200 eurist supermegaturvalist turvahälli vaid leppisin 3in1 hälliga. Jupid tulevad nagunii kõik ühest kohast hiinast ja kuna ma igapäevaselt nagunii autoga ei sõida (Umbes 1-2x nädalas ehk liigume) siis ei näe ma mõtet sellist kulutust teha. Kunagi sõitsime kõik ilma igasugu hällideta ja kujutad sa ette, elus oleme! Minu jaoks oli ainus nõue see, et häll peab olema uus, mitte kasutatud.
Niisamuti ei kavatse ma kõige vingemat ja kallimat turvatooli lapsele osta. Sain hoopis ühe endise klassiõe käest. Kuigi ma veel mõtlen, vb vaatan veel veidi ringi, sest see tundub lihtsalt pisut nikats olevat. Samas minu arust väga armas sellest klassiõest, et ta lihtsalt niisama oma tooli mulle ära andis.
Ka riiete osas ei ole ma valiv olnud ja kõike poest olnud. Esimesed numbrid riietel olid enamjaolt uued aga praeguseks olen siit ja sealt nii palju erinevaid riideid saanud, et mul on päris mitmeks aastaks enamus garderoobist olemas poisi jaoks. Kõige suuremad riided isegi üle nr 110.
Õue minnes ei topi ma last nagu kubujussi riidesse. Toas lasen tal enamjaolt üldse mähkmeväel olla, sest laps on niimodi palju õnnelikum. Riided takistavad tal liikumist. Praeguseks mu poole aastane roomab mööda tuba ringi tsiuh ja tsäuh ja on väga õnnelik. Üritab käputada ka aga seda teeb hetkel veel enamjaolt tagurpidi.
Ei kavatse osta ka väikest pehmepõhjalist mängumaneezi, sest seal pole lapsel lihtsalt ruumi ja areng jääb seisma. Ei kavatse muretseda bumbo istet, sest see ei mõju ka lapse seljale hästi ja kui tõesti vaja istuma panna, siis panen ta diivanile või turvatooli, mis hetkel tema mängunurgas mänguasjade all on. Niisamuti ei kavatse ma muretseda lapsele ei käimistooli ega tuge. Küll laps õpib kõndima ka kõige selleta ise. Mänguasju on selle eest tal mustmiljon. Enamus on karvased ja minu “pärandus” aga on ka erinevaid kõristeid ja laulvaid tegelasi. Enamus neist kingitud. Lemmikud on üldsegi raamatud. Lasen lapsel palju omaette mängida, et ta harjuks iseseisvusega ja tulevikus ma ise hädas ei oleks.
Ööune magab poiss enamjaolt oma voodis, mille külg on maha võetud ning kinnitatud meie voodi vastu. Vahel palju jorisemist, siis magab kaisus. Hommikuti võtan ka oma kaissu, kui issi tööle ära läheb. Ma ei keela talle kaisutamist ära, kui tal tõesti on nii hirmsasti lähedust vaja. Siiamaani ta ei ole seda ära kasutama hakanud ja vast ei hakka seda ka edaspidi siis tegema. Päeval magab poiss üldse kas vankrikorvis, oma mängunurgas teki peal või diivanil minu kõrval. Üles oma voodisse olen teda harva viinud. Niisamuti hakkas poiss magama umbes kahe kuuselt kõhuli. Selili sahmis end kätega üles aga kõhuli magas nagu nott. Nägin, et ta keerab oma pead ilusti koguaeg ise ja ei näinud seega probleemi, et ta võiks ära lämbuda.
D-vitamiini ma oma lapsele ei anna, sest esiteks tekitab see talle tohutud gaasid ja teiseks teeb lapse lihtsalt rahutuks. Lisaks kõigele sisaldab poisi RPA ise ka D-vitamiini ja varsti suvi tulekul, päike on kõige parem D-vitamiini allikas.
Lemmikloomadest ka ei loobunud enne lapse sündi ja võtsin neid veel juurdegi. Praegu lasen lapsel rahus kassile ja küülikule pai teha ja ka naabrikoertega on ta sõbraks saanud. Need ei tee väljagi, kui poiss neid kõrvust sikutab ja pesevad hoopis näo ning kõrvad puhtaks. Jaaaaaah pisikud aga kuidas laps muidu oma immuunsüsteemi tugevama peaks. Nagunii liivakasti minnes hakkab peoga liiva endale suhu ajama. Sama põhimõttega ei ole ma paanikas, kui laps vaiba peal roomab ja siis käe otse suhu pistab. Peasi, et laps ise õnnelik ja terve on.

Siiamaani on minu ema süda igatahes rahul, sest poiss on väga õnnelik, tugev ning terve poiss olnud siiani. Areneb väga ilusti ja on väga krapsakas ja tragi. Saab aru, kui ma tal käsin juustest lahti lasta näiteks. Oskab märku anda, kui kaka on mähkmesse tulnud. Teeb mulle aegajalt ikka pai ja üritab juba sõnu öelda ja mind matkida. Emmetab iga asja peale. See on tema jaoks hetkel nagu appihüüd, tähendusest ta ilmselt veel aru ei saa. Issi korra ütles minu järgi. Eile korrutas mängides aidääääh, aidääääh.

Niiet tõesti, musterema ma ei ole ja raamatute järgi näpuga järge ei aja. Ma isegi ei ole lugenud neid beebikasvatamise raamatuid ja ei kavatse seda ka edaspidi teha. Õpime lapsega koos kõike seda maailma tundma ja siiamaani oleme hakkama saanud, saame ka edaspidi. :)

010

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s