Titeblogi123 ehk raske emotsioone tagasi hoida.

Minu jaoks on niivõrd uus ja üllatav see, kui palju emotsioone suudab üks pisike inimolevus esile kutsuda. Kui raseduse ajal olin ma täiesti vana rahu ise ja endalgi hakkas imelik, siis nüüd olen selle eest vist topelt hellik. Iga asja peale pisar silmas.

Hetkel vaatan oma 7,5 kuust präänikut magamas ja lihtsalt naeratan. Ta on lihtsalt imeline ning siiani raske uskuda, et ta on minu laps. Täiesti minu liha ja luu ning ma ise olen ta valmis “meisterdanud”. Noh, muidugi kui ma ta varbaid vaatan siis saan aru küll, et täiesti 100% minu laps. Magamisasendeid vaadates samamoodi ei saa selles keegi kahelda. Aga kummaline siiski.

Rasedaks jäädes olin ma muidugi suures shokis. Aeg polnud just kõige parem lapse saamiseks aga kuna ta juba tulla tahtis, siis ju tema jaoks oli õige aeg. Harjusime vaikselt selle mõttega ja hetkel olen veendunud, et see oligi täpselt õige aeg. Ega ei oska elu ilma selle putukata ette kujutada küll. Kuigi ta mind peast juba kergelt halliks ajab..

Üldjoontes on ta tõesti imeline väike putukas, kes on niivõrd siiras ja armas. Naeratab, kallistab ja teeb pai. Kilkab suurest õnnest, kui mind või kassi näeb.. noh eriti kassi nähes. Hommikul turnib mulle selga ja kui silmad lahti teen naeratab mulle oma kõige imelisemat naeratust ning näitab siis keelt. Sööb ilusti kõike, mida ma talle annan. Öösel laseb ka üldjoontes ilusti magada ja iga tunni-paari tagant mind üles ei aja. Sellistel hetkedel olen ma kõige õnnelikum ema maailmas ja vahel poetan lausa pisaragi seda põrnikat vaadates. Eriti kui ta magab. Samas järgmisel hetkel on tal täielik unestreik ja enne magama jäämist on kodus tõeline kisakoor. Vahepeal olin siin hädas ka tema mängimisega, sest ta harjus inglismaal vanaema-vanaisa süles olemisega ära ja vot oma mängunurgas enam mängima polnud nõus. Nüüdseks oleme sellest probleemist ka enamvähem jagu saanud. Halliks ajab ta mind aga hoopis oma püsimatusega, sest ta on igal võimalusel kõikide asjade najal püsti ja teeb aga hoogsalt oma esimesi samme. Hea on, et ta veel pikali asendis on nõus magama.. Vahepeal roomab mööda elamist ringi, ajab palle ja kassi taga. Ja järgmisel hetkel on järgmise asja najal püsti ja ise hirmus õnnelik. Ja mina siis peab jooksma ja aina talt ebasobivaid asju käest sikutama ja vaatama, et ta kusagil mõne pahandusega hakkama ei saa või kusagile vastu ei kuku. Lemmikuks on muidugi kõiksugused juhtmed, emme läpakas ja telekamäng teleka all. Seega tihti ei ole mul võimalust isegi süüa enne õhtut ning olen selleks hetkeks läbi juba nagu läti raha. Aga sellegipoolest armastan ma seda putukat üle kõige siin maailmas ja emotsioonid löövad iga päev pea kohal kokku..Emadus on kõige imelisem tunne maailmas!

Sellel aastal saan mina ka emadepäeva tähistada! St mina võtsin endale emadepäeval “puhkuse” ja lähen linna lilli müüma, seega saab Matu issiga kvaliteetaega veeta :)

DSC_1651

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s