Rongaema

Kaaludes siin erinevaid võimalusi, olen otsustanud osalise ajaga tööle tagasi minna. Või noh, mis tagasi minna, alustan siiski uues firmas aga amet on tuttav.

Jah, olen teadlik, et mu laps on 7,5 kuune. Samas on ta juba suur poiss, kes kedagi ei võõrasta ning väga naudib uute inimestega olemist. Kuna ta rinda ei saa, ei olegi meil mingeid takistusi. Minu jaoks on kord nädalas tööle saamine justkui väike puhkus ning lapse jaoks ka natuke vaheldust. Tunnen juba tükk aega, et mõistus hakkab kodust ära jalutama. Poiss on ka aina aktiivsem ja ei taha enam eriti päeval magada. Nii et minu jaoks ongi päev vaid hommikust õhtuni lapse järelt jooksmine.

Muidugi olen juba praeguseks hetkeks saanud piisavalt kõõrdpilke, et JUBA? Selle peale tekib endal mitu küsimust. Esiteks, mis see on kellegi teise asi, mida mina teen? Ma ei jäta ju enda last päevadeks üksinda ega lähe täis kohaga tööle, et laps ilma emata kasvaks. Teiseks on lapse jaoks palju olulisem õnnelik ja rahulolev ema, kui üksindusest hulluks minev mutt. Ma tunnen ennast alati peale väikest “puhkepäeva” palju paremini ning värskemalt ning mul on palju rohkem jälle indu lapsega möllata.

Pisut närvi ajab juba selline “Superemmede” mõtlemine, et kui sa vot vajad puhkust/tahad kusagile minna/tahad tööle varem naasta, siis sa ei kõlba mitte kusagile. Sest issand milline ema küll tahab enda lapsest vabatahtlikult nii varakult eemale minna terveks päevaks?? Õiged emad on ikka 24/7 ainult lapsega, oma elu puudub täielikult ning teevad seda kõike naeratus näol. Lisaks kõigele on neil alati toad piinlikult puhtad, pesud pestud/triigitud ning loomulikult 5 käiguline õhtusöök alati laual, kui kallis mees koju jõuab. Ma millegipärast kahtlen, et reaalsuses selliseid inimesi ka eksisteerib. Enda sõnutsi küll aga me võime endast ju mistahes ilusa pildi teiste jaoks maalida.

Igatahes see, et ma tööle tahan minna, ei tähenda kohe kuidagi seda, et ma enda last vähem armastaksin. Ta on minu kõige kallim vara ning ma olen väga õnnelik ema. Kuid ma lihtsalt ei ole see inimene, kes suudab üksi päevast päeva ainult kodus nelja seina vahel lapsega istuda ja õnnelikku nägu teha. Ma vajan tegevust ning igatsen töö tegemist!

Hakkan esialgu tööl käima umbes kord nädalas. Matul hoidjakandidaate mitu. Esiteks mu endine armas toanaaber, kellega ühikas koos elasime. Teiseks armas endine töökaaslane, kellel palju kogemusi lastega. Ilmselt vahepeal ka parima sõbranna ema ning elukaaslane ise ka. Eks oleneb, kuidas keegi millalgi saab. Mis peamine, kõik on omad ja saan neid usaldada.Seega ei ole mingit hirmu, et kas lapsega on ikka kõik korras.

Homme lähen vaatan töökoha veelkord üle ning muretsen töö jaoks sobivad riided. Reedel saan kätte oma nimesildi ning siis võin varsti tööle asuda. Nii ootan juba!

Pilt

4 thoughts on “Rongaema

  1. Ma olen sinuga täiesti nõus. Olin pikalt kodune Liisudega ja raseduse ajal tundsin, et tegelikult hakkab see kodukana elu mind hulluks ajama. Niisiis võtsin ette ja hakkasin ühte oma unistust püüdma, see tähendas 4 pikka koolituspäeva kuus ja sügisest jätkan. Kuigi meie nööp on siis veel rinnalaps, leiame me kindlasti mingi lahenduse :) Minu jaoks on ka oluline vahepeal kodust välja saada ja teha midagi ilma lasteta, midagi, mis pakub rõõmu ja annab energiat :)

  2. Issand, kuidas ma ei salli neid “olen niiiii ideaalne ema, ma ei vaja oma lapsest kunagi puhkust”… Täiesti loomulik on, et ema vajab aega iseendale. Õnnelik ema=õnnelik laps, eksju.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s