Hommikune shokiteraapia

Mulle ikka tohutult meeldib oma esmaspäevad siniseks vist värvida.

Ehk siis tulime hommikul linna. Kodus jäime pisut kauaks kohmitsema ja tänu sellele jõudsime linna plaanitust hiljem. Kaido viis mind Laagri rongipeatusse ja pidin sealt rongiga Balti jaama kimama. Seal pidi Annaliisa Matu enda hoolde võtma ning mina tööle kimama. Hilinemise tõttu aga sõitis rong peaaegu nina alt minema. Kuigi kuna me teadsime, et ei jõua siis ei kiirustanud ka hullupööra asjade autost välja pakkimisega. Vankri ning poisiga võtab alati see kõik ju pisut aega, et kõik minekuvalmis seada. Igatahes saime asjad valmis pakitud ning Kaido suundus Statoili suitsu ostma. Mina jäin veel aega parajaks tegema järgmise rongini ning Marekiga lobisema, kes oli tulnud mulle võtit ning kaarti tooma. Ikka selleks, et ma Solarisse sisse ka saaksin.

Rääkisime seal rahulikult, kui kuulsime väga kõva ning pikka rongisignaali ning vaatasime automaatselt siis peatuse poole. Ja nägime pealt, kuidas üks jalgrattur sujuvalt rongile ette vingerdas ning kostus vali mats. Jalgratas lendas mitmeid meetreid eemale raudtee äärde ning härrasmees maandus rongi alla. Marek tormas muidugi kähku sinna, et saab ehk kuidagi aidata ning haaras jooksu pealt ka telefoni, et helistada. Hetk hiljem nägin, et Kaido ka tuleb statoili poolt ja hüüdsin talle, et üks inimene jäi just rongi alla. Selle peale jooksis tema ka kähku kohale. Nii nad seal kahekesi helistasid ning andsid päästeametile ülevaate kõigest toimunust ning kannatanu seisukorrast. Härra lebas rongi all, seega midagi peale helistamise nad kahjuks tõesti tema jaoks teha sel hetkel ei saanud. Delfi artikli järgi toimus õnnetus umbes 7:45. Reaalis toimus see pisut varem, umbes 7:40. Kontrollisin seda oma kõneeristuse järgi, sest pidin hakkama oma hommikusi asjatoimetusi ümber planeerima. See oli selleks hetkeks selge, et rongiga ma linna minna ei saa.

Härra hingas aga väga raskelt ning kohati korisevalt. Peas oli korralik haav, sest et kiiver tal puudus. Kõrvaklapid olid peas, seega ilmselgelt ta ju rongi ei kuulnud. Ülekäigukohal on küll torupiirded, et otse ei saaks teele kimada aga tundub, et see siiski lolle ei takista. Vaja ikka riskeerida ning pea laiali otsas raudteed ületada. Ilmselt sisemised vigastused ja verekaotus ka suured. Ühel jalal oli lahtine luumurd, teist jalga Kaido ei näinudki korralikult. Ei teagi, mis seisus see siis oli. Alguses oli juttu, et tegemist noormehega. Praeguseks kindel, et tegelikult oli tegemist siiski 39 aastase härraga, kellel ju ometi võiks justkui rohkem mõistust peas olla. Ilmselt kui elama jääb on siiski eluaegne invaliid.

Igatahes päästeametil ning kiirabil võttis sündmuspaika jõudmine terve igaviku. Päästeamet jõudis enne, oli vist tegemist Nõmme komandoga. Ei imesta, et aega võttis. Sest et ülesõidud ümberringi olid kinni ning ummikute tõttu pidid nad korralikult seal vingerdama. Kiirabi jõudis mõned minutid hiljem, nemad tulid vist Sauelt aga pead ei anna. Meie sõidsime mõni minut peale kella 8sat minema, siis võttis kiirabi just kanderaami autost välja. Igatahes päästeamet jõudis küll kindlalt peale 7:50 alles kohale. Ehk siis läks üle 10 minuti kindlasti. Kell oli palju ja meie pidime lahkuma. Kaido pidi juba tööl olema ning pidi mind enne linna ära viima, muidu poleks mina õigeks ajaks tööle jõudnud. Nagunii me midagi teha ei saanud rohkem ja mida sa vahid seal sellest õnnetuspaigast.

Mina olin shokis, olen siiani. Tööpäeva elasin üle, õnneks vaid kuus tundi. Söögiisu puudub ja pea valutab, väga vastik on olla. Kaidol on niivõrd normaalne koht, et nad andsid loa tal koju minna siis, kui ta vaid ise soovib. Loomulikult selline asi mõjub õõvastavalt ning shokeerivalt ning paratamatult jätab mõneks ajaks jälje hinge. Iga inimene on erinev ning kõik ei suuda peale sellist vaatepilti tööle keskenduda. Niiet väga normaalne suhtumine töökoha poolt. Enamus päevast oli siiski ilusti tööl ning lahkus 1,5h varem ning saime koos koju tulla. Inimesest on tohutult kahju ning vedurijuhist niisamuti. Mida tema veel tundma peab. Loodan siiski, et ta tuleb sellest eluga välja ja paraneb.

Oleks ma hommikul end kiiremini liigutanud või varem voodist välja ajanud, oleksin jõudnud eelmisele rongile ning ei oleks kõike seda pidanud läbi elama ning nägema. Niisamuti ka Marek ning Kaido. Kui palju võib muuta väikene uimerdamine.. Samas mine sa tea, kas ja kui kiirelt siis oleks keegi appi tormanud ja helistanud. Vb oleks inimesed helistamise asemel pildistama tormanud. Nii nagu ikka kombeks on tänapäeval. Niiet härra seisukorrast oli see võibolla jällegi hea, et me uimerdasime.. kes teab. Saame vaid oletada hetkel.

Miks küll inimesed ei mõista raudtee ohtlikust ja mille kuradi pärast on koguaeg vaja liigelda klapid peas, no ei mõista seda. Enda elust ei hooli, siis tasuks teiste pealegi mõelda..

3 thoughts on “Hommikune shokiteraapia

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s