Lobanurk

Istun hetkel tööl ja ilmselgelt hetkel palju rahvast ei ole, nii et mõtlesin veidi oma mõtteid kirja panna.

Äratus oli täna kell viis ja esimese asjana sain shoki. Vaatasin, et poiss nägu pidi madratsis ja pooleldi teki sees ja alguses ei reageerinud ka mulle. Mõtlesin juba mustmiljon mõtet läbi, kui poiss ennast häiritult sättima hakkas, emme segas ju magusat und. No on alles poiss. Ilmselt mõjutas seda alateadlikku hirmu see, et paar päeva tagasi ühest “hällisurma” surnud beebist lugesin. Jube!

Igatahes täna pidime tulema Matu “uue” vankriga linna, sest et Tako on Kaido isa autos. Sõitisme reedel autoga koju ja ilmselgelt Kaido ei viitsinud vankrit välja tõsta. No ja eile hommikul läks sama targalt sellega linna ja viis auto isale ära. Õhtul tahtsin vankrikorvi alla tuua ja siis avastasin, et sellel pole väga mõtet, sest vankriraami ju ei ole.  Küll on hea, et poisil on kaks vankrit. Poiss tsillis nii kaua üleval, kuni bussi saime, siis kustus. Linnas andsin ta lapsehoidjale üle ja nad sõitsid koos Sakku, et sealseid tänavaid vallutada vahelduseks. Ise käisin jalutasin läbi Tallinna lillefestivali ja nautisin ilma. Kusjuures väga mõnus oli seal jalutada, väga huvitavad lahendused igal pool. Siis käisin ostsin Maarjalt hommikukohvi ja jalutasin tööle. Mõnus hommikune jalutuskäik.

Rääkides jalutamisest, siis täna hommikul jalutasin kokku 4,68km. Olen endale eesmärgiks võtnud iga kuu vähemalt 120km maha kõmpida ja siiani on see ilusti õnnestunud juba mitu kuud järjest. See kuu u. 16km veel, et oma norm täis saada. Kui vähegi ilma on, siis pole see minu jaoks mingi probleem. Kuu algas hästi aga nüüd olid pühad vahel + väga vihmased ilmad, ei kisu väga niisama ringi jalutama.

Esmaspäeval alustasin uuesti “50 halli varjundit” lugemist, praeguseks alla 100lk veel jäänud. Hommikune bussisõit möödus kohe palju kiiremini, kui tavaliselt. Sain Kadrilt mõnda aega tagasi teise ja kolmanda osa ka ja tahtsin nad ühe jutiga läbi lugeda. Esimene osa selle pärast uuesti, et mõned faktid ju ajapikku ikka ununevad ja et poleks mingeid arusaamatuid hetki. Pealegi mulle väga meeldib see raamat. Võtsin siin tükk aega hoogu, et neid lugema hakata aga kunagi ei ole ju aega. Nüüd võtsin selle aja lihtsalt. Eks näis, kui kaua mul kolme raamatu läbi lugemine aega võtab.

Eile oli Kaidol sünnipäev, sai 32.. JUBA. Kuhu see aeg küll kaob? Ega ta nii vana välja küll ei näe, habeme maha ajab siis pakuks umbes 10 aastat vähem talle. :D Igatahes kutsusin paar naabrit eile külla ja tegin ise salatit üle pika aja. Päris tore õhtu oli, lobisesime, sõime ja lõime klaase kokku. Kaido jaoks oli see muidugi üllatus ja ta oli väga rahul. Kuigi see tema 28. sünnipäeva muidugi ei ületanud millegi poolest. Too kord sai talle ikka korralik üllatuspidu tehtud vanemate ning sõpradega ja lavastasime tema inimröövigi. Peale seda käis nädal aega ringi nagu irvikkass, rohkem rahule poleks ma saanud ise ka jääda.

Mul käis enne üks väga vahva klient, kes vaatas mulle otsa ja lausus siis: “Oi, sind ma olen ju varem coffee innis näinud” ja naeratas nii laialt. Jälle terveks päevaks tuju hea. Esiteks on jube vahva endiseid kliente kohata ning teiseks teeb südame nii soojaks, et mind mäletatakse ka peale mitut aastat veel. Ma tõeliselt armastan selliseid kliente, kes võtavad vaevaks naeratada ning vahel ka kaks lahket sõna öelda. See annab nii palju energiat seda tööd jätkata ja edasi püüda. Väike naeratus kliendi jaoks võib tähendada klienditeenindajale hoopis rohkem. Ise üritan alati olla klienditeenindajaga sõbralik ja rõõmsameelne, enamjaolt järgneb sellele ka väga meeldiv teenindus. :)

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s