Miks ma armastan elu maal?

Esmaspäeval otsustasin bussi pealt koju jalutada pisut suurema ringiga. Õnneks oli Kaido nõus minuga koos jalutama. Igatahes mõjus see jalutuskäik peale tööpäeva mõnusalt lõõgastavalt ning vaatepilt oli võrratu.
Päike oli loojumas ning tegi taeva mõnusalt roosakaks. Jalutasime põldude vahel, mis olid paksult moone täis, nii et kõik punetas. Arvestades, et punane on mu lemmik värv, siis võite aimata, kuidas ma seal õhkasin. Põllul kalpsas ringi üks armas tuttsaba. Teisel pool põlde oli nö “metsalagendik” (pigem küll võsalagendik) täis karikakraid. Õhk oli piisavalt karge aga samas soe. Ainult sääsed häirisid pisut mõnusat olemist. Koju jõudes vudis siilipoiss aias ringi ja tundis ennast ilmselgelt hästi. Nii nagu minagi. Kodus tegin Matule piimapudeli valmis ning läksime temaga kahekesi veel väikesele 1,5km jalutusringile, saatmas vaid linnulaul ja rahulolu.

Loomulikult on maakohal ka omad miinused aga siiani kaaluvad plussid need kaalukalt üle.
Jah tõesti on see linnast kaugel ja linna tööle käia on kohati tüütu. Tormi puhul võib arvestada elektrikatkestusega. Pood on avatud kella seitsmeni ning sinna on 1,4km meie majast. Bussipeatusesse on 1,5km ning bussid käivad vaid loetud korrad päevas. Ja muidugi vihmase ilmaga on seal paras mudamülgas.

Aga seal on selline rahu ja vaikus, linnulaul ning VÄRSKE õhk. Lihtsalt suurepärased naabrid, kellega on rohkem kui mõnus aega veeta. Ümberringi palju lapsi, Matul on nii mõnus seal teistega tulevikus mängida. Kõik on ümberringi noored ja ei ole mingit vanamuttide türanniat. Ainult ühed vanemad inimesed käivad seal ja nende jaoks on see maja nagu suvila. Ja ega neist muud ei teagi, asjatavad vaikselt oma aiamaal ja niidavad muru. Toimub küll pidusid ja olemisi ümberringi aga siiani pole mitte ükski kord keegi häirinud meid ning ei kuulegi kedagi enamjaolt. Kuigi majad on lähestikku. Grillin siis kui ise tahan ning ei pea minema grillimiseks kohta otsima. Soovimatuid külalisi ei käi, sest et sellisesse pärapõrgu tulevadki enamjaolt vaid tõelised sõbrad. Ja see loodus on lihtsalt imeline! Siilid ja kured on pidevalt maja ümber, põldudel vudivad ringi jänesed.
Ma olen sattunud elama justkui teise maailma, mitte eestisse. KÕIK on sõbralikud, naeratavad ja ütlevad tere. Kaasa arvatud kõik lapsed, mitte ainult täiskasvanud. Kõik on abivalmid ning hoiavad kokku. Pealegi ei anna võrreldagi elu korteris ning majas, nagu öö ja päev.
Ega ilmaasjata ei öelda, et karda oma unistusi, need võivad täide minna. Minu unistused on jutti täitunud ja mõni veel mõne aja pärast täitumas. Elu on ilus!

DSC_2029

DSC_2033

DSC_2032

DSC_2036

DSC_2037

DSC_2039

10 thoughts on “Miks ma armastan elu maal?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s