Lobanurk

Istun täna jälle tööl ja unelen. Rahvast nagu on aga kohvi ei soovi mingil põhjusel keegi. Kurb.. tulge kohvile. :)

Täna on mul Urban Cafe ajaloos teine kord nö pikalt tööl olla. Tavaliselt on mu vahetused kestnud kuni kella kuueni. Neljapäeval olin esimest korda täiesti lõpuni, kuna Marek nikastas endal selja ära ning ei olnud võimeline tööle tulema. Noh, tegelikult ma busside pärast ei saa lõpuni tavaliselt olla, pluss muidugi lapsehoidja ei pruugi ka saada nii kaua poisiga olla. Õnneks kirjutas neljapäeval Merlin mulle suhteliselt vara ning otsustas Matu terveks päevaks hoopis endale haarata. Tuli suur igatsus peale ja Matul ka toredam, käisid koos “pruudil” külas mängimas. Ja Kaidol läks tööl pikemalt, seega võttis auto ja saime koos õhtul peale mu tööpäeva koju sõita. Kõik loksus sujuvalt paika. Kuigi neljapäev oli hullumeelne päev ja õhtuks olin läbi nagu Läti Latt. 3,5h und. Siis hommikul kokku 9,2km jalutamist. Otsa pea 12h tööpäev ja siis veel üle poole tunni kojusõitu. Ma ei tahtnud süüa ka, ainult kähku tuttu.

Reedel ma kahjuks aidata ei saanud, sest Kaido perekond tuli külla tema sünnipäeva tähistama. Sain hommikul vahelduseks veidi pikemalt magada ja ärkasin 10 paiku Mareki kõne peale. Siis tegelesin lapsega ja hakkasin vaikselt õhtuks asju valmis sättima. Päeval kella kolme ajal jalutasime poodi ja ladusime vankril alt korvi ikka korralikult täis. Endale võtsin jahutuseks ühe vaarikamaitselise Viva jäätise, muidugi sai Matugi sealt oma osa. Teel koju “hüppasin” läbi ka naabrinaise juurest, kelle käest sain terve kilo kodust kohupiima, mis maitseb lihtsalt taevalikult! Asusin siis alustuseks kähku riisisalatit tegema. Riisi keetsin valmis juba enne poodi minekut, et see saaks jahtuda. Kuna koos oli palju erinevaid inimesi ja maitsed on erinevad, siis otsustasin teha taaskord ühe väga lihtsa ja väheste komponentidega salati (Kuigi mis seal salata, ega meie külapoes just erilisi delikatesse leidu ka). Salatisse läks riis, kurk, õun, sool, majonees ja hapukoor. Peale seda eraldasin osa salatist eraldi kaussi, sest Kaido ema ei tarbi lihatooteid. Ülejäänud salatisse lõikusin sisse hunniku õllemopse juustuga. Igatahes salat maitses lõppkokkuvõttes hästi. Peale salati valmimist tõstsin välja vajalikud nõud ning tegin veel viimased katsed maja korda saada. 6 ajal tegin kiirelt valmis kohupiimakoogi ning lükkasin ahju. Poole peal lisasin peale veel värsked maasikaviilud, et need ka õrnalt ära küpseks. Siis juba jõudsid Kaido ning külalised kohale ja kamba peale sättisime laua valmis ning nende toodud teidud kaussidesse ning lauale. Enamus inimesi muidugi tiirutasid ümber Matu ja poisid panid grilli huugama, et saslõkki saada. Lõppkokkuvõttes oli meil tore perekondlik söömaaeg, kohtume ju niivõrd harva kõik koos. Ja kohupiimakook tuli väga hästi välja, mis sest, et alles teist korda seda tegin. Õnneks maitses kõigile, nii et läks asja ette see rassimine.

Mida oli hirmus vahva vaadata, oli see mis toimus Matuga. Ta nii nautis seda tähelepanu ja näitas kui ilusti ta ennast üleval oskab pidada. Jauramine tuli alles siis, kui laps ära väsis. Jutustas suure suuga, kõndis tugede najal ringi, käperdas, avas sahtleid ja tegi kõike muud. Ja muidugi kõige enam pani kõiki imestama see, kuidas laps multikat vaatas, kui ära väsis. Jauras nii kaua kuni Timmy Time-i mängima panin. Ja siis jagus tema silmi vaid multikale. Jutustas kaasa, keksis kui loomad keksisid ja terve perekond aina imestas. Minu jaoks see polnud esmakordne vaatepilt, seega oli mul teiste reaktsiooni naljakas vaadata.

Lõpuks kui kõik ära läksid, panime Matu tudule ja lihtsalt logelesime Kaidoga mõlemad. Lugesin raamatut, jõin shampust ja sõin torti. Selline ideaalne lõpp tormilisele päevale.

Täna hommikul ärkasin poole kuue ajal ning ehmatasin, et nüüd olen sisse maganud. Küll oli hea siis avastada, et 1,5h veel rahus magada saan. 7 ajal ärkasin ning vedasin end alla korrusele. Pesin pea ja panin riide. Panin enda asjad kokku ja lasin kohvi soojaks. Siis käisin üleval ja tõin üles ärganud Matu alla mängima. Sõin ja jõin hommikukohvi ära. Ja siis läks juba kiireks, sest kell oli 8. Kähku Kaidole jalad alla ja ise uksest välja. 8.06 hakkasin kodust liikuma, bussipeatusesse 1,5km ja tavaliselt läheb mul umbes 20 minutit selle maa käimiseks. Bussi tulekuni oli sel hetkel aga 18 minutit. Mul nõnda lühikesed jalad aga panin sellise kiirkõnniga minema, nagu keegi ajaks taga mind. Lõpuks umbes 50 meetrit enne bussipeatust avastasin, et olen 13 minutiga sinna jõudnud ja mul on veel 5 minutit aega niisama logeleda ja oodata. Süda oli rahul, vähemalt ei jäänud bussist maha. Täna sain koos Katiga linna sõita, seega bussisõit sujus väga kiirelt. Läheks töö juures veedetud tunnid sama kiirelt aga siin küll hetkel aeg venib nagu tatt. Natuke alla nelja tunni veel jäänud. :)

Homme läheme aga meie vahvale naabrinaisele külla. Matu saab oma 2 kuud noorema naabripoisiga mängida ja meie nende “sünnipäevalapsest” 10 aastast Laikat nunnutada. Lubab ilusat ilma ja seda tuleb ometigi ära kasutada, grillimine on selleks parim variant :)

Üleüldiselt on tunne, et suvi on lõpuks ikka kätte jõudnud. Selline tunne, et kogu aeg on tuli takus ja kogu aeg on niivõrd palju teha. Aga see on ainult hea, vähemalt pole kunagi igav :)

 

 

One thought on “Lobanurk

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s