Meenutades sünnitust

Vaatasin Emmedeklubi lehelt kolmapäeva õhtul järjekordset Stina ning Raigo (Kes veel ei tea, siis Emmedeklubi-s on üks projekt, mis jälgib ühe pere elu raseduse lõpust kuni lapse aastaseks saamiseni) videot. Sel korral näidati lõpuks sünnitust, kuigi laps on neil juba üle kuu aja vanune. See video oli lihtsalt niivõrd emotsionaalne! Muidugi hakkasin sel hetkel ise ka pillima, kui Stina rinnale uus ilmakodanik pandi ning mööda Raigo põske õnnepisarad voolasid. Pillisin ka siis, kui raseduse ajal “16 ja rase” vaatasin. Iga kord, kui laps ära sündis ja ema juurde pandi. No ei saa olla ilusamat hetke ilmas, kui ema ja lapse esmakohtumine!

Hakkasin meenutama enda sünnitust ning meenutasime seda ka koos Kaidoga. Sünnitus ise oli ju tõesti pikk, vaevaline ning tõeliselt valus.  Ja sünnituse jooksul mõtlesin ikka mitmeid kordi, et mis mul küll viga on ja ma ei sünnita enam never. Noh, nii kaua kuni Matu mulle rinnale pandi. Valu oli hetkega möödas ning teadsin, et sünnitan tulevikus kindlasti veel. Ütlen ausalt, et sünnitus oli minu kõige ilusam ja erilisem hetk. Esimene kohtumine oma pojaga. Tema pisipisikesed sõrmed, mis mu näpust kõvasti kinni haarasid. Tema suured ja tumedad silmad, mis nii hoolega issit puurisid. Ta oli lihtsalt ideaalne väike mees (ja on seda muidugi siiani) ning ma tahtsin uhkusest lihtsalt lõhki minna. Mina ja sain tõesti nii imelise väikese mehe sünnitamisega hakkama?

Kas saab olla veel ilusamat asja, kui sünnitus? Muidugi see on “räpane” ja raske tegevus aga selle tulemusel sünnib siia ilma ju täiesti tutikas imeline beebi, kes muudab selle maailma kõige ilusamaks paigaks ever. Eriti kui saate uue ilmakodaniku koos kaasaga vastu võtta. Selle hetke nimel (ning paljude muude, mida meie lapsed meile elu jooksul korraldavad) võiksin sünnitada veel ja veel. Ka Kaido meenutab sünnitust helge sõnaga ja on väga rahul, et sai oma poja sünni hetkel minu kõrval ning mulle toeks olla. Minu arust on raske ette kujutada erilisemat hetke, kui on lapse sünd.

Kuidas teil on. Kas meenutate sünnitust hea sõnaga? On teil sellest ilusad mälestused ja oleksite nõus seda veel läbi tegema? Mis oli teie esimene mõte, kui laps rinnale pandi?

 

DSC_0530

8. päevane kutt ennast haiglavoodis hästi tundmas. :)

3 thoughts on “Meenutades sünnitust

    • Tohib ikka. Olime poisiga mõlemad infektsioonis ja vajasime veidi ravi. Poiss sündis 22 septembri öösel ning koju saime 30. september. Oleksime saanud päev varem aga arstidele ei meeldinud, et poisi kaal seisis.

  1. Meenutan küll hea sõnaga, mõlemat oma sünnitust :)

    Veider on ikka mõelda, et kui erinevad sünnitused olla võivad ühel naisel :) Mu esimene sünnitus oli pikk (aga küllaltki lühike esmasünnitaja kohta) ning ma mäletan siiani kui imeline tunne see oli, kui laps sündinud oli ning kõik valud olid sekundiga kadunud! Teine sünnitus oli aga seevastu väga kiire ja valud äärmiselt intensiivsed. Ka ei toonud lapse sünd päris sellist leevendust nagu esimesel korral, kuna suutsin end selle kiire spurdi jooksul üsna õnnetult katki teha. Aga mõlemad kogemused on mulle siiski ühed ilusamad, kuna tänu just nendele kahele hetkele on mul ette näidata kaks imeilusat ja tervet last!

    Ning tõesti, ei ole midagi ilusamat kui lõpuks hoida oma kaua oodatud last oma käte vahel, tunda tema mesimagusat beebilõhna ning talle silma vaadata.. Mulle tulevad siiani pisarad silma, kui ma sellele tagasi mõtlen :)

    Kas ma teeksin seda kõike ka kolmandat korda? Jah, teeksin. Ja ilmselt teen ka, aga see on hetkel veel kauge tulevikumuusika :)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s