Meenutusi rasedusest

Lugesin siin läbi Malluka kirjutatud raamatu rasedusest ja see pani mind taas enda rasedusele mõtlema. Kõigist rasedusmuredest hoolimata oli see üks ilus aeg.

Rasedusest teada sain umbes viiendal nädalal. Sõbranna teatas enda rasedusest ning siis tekkis mul ka kahtlus ja mõtlesin igaks juhuks testi teha. Võtsin küll pille aga kuna olen teadlik, et 100% kindlust need ei pruugi tagada, olin aegajalt ikka kontrolliks testi teinud. Paar päeva hiljem tegin testi ja kui sealt kaks triipu vastu vaatas, olin tõeliselt shokis. Kindluse mõttes tegin natukese aja pärast teise veel ja see osutus sama triibuliseks. Shokk oli korralik, sest me veel ei planeerinud lapsi ja tegelikult ei olnud just kõige õigem aeg selle jaoks. Muidugi võtsin hoogu ja ei osanud kuidagi Kaidole sellest rääkida aga tema võttis asja väga rahulikult. Kui ta tajab tulla, ju siis on tema jaoks õige aeg. 7 Veebruaril käisin esimest korda ämmaemanda juures. 11. Veebruar käisin esimest korda ultrahelis ja nägin oma pisikese üllatusmuna ära, kelle süda tuksus nõnda vapralt. Senimaani olid segased tunded sees aga kui seda täpikest sealt ekraanilt nägin siis.. silm oli märg ja süda rõkkas rõõmust. Minu sees punus pesa päris enda beebi.

Mu väike üllatusmuna!

Mu väike üllatusmuna!

Kusagil kuuendast nädalast alates tekkis mul tore kaaslane iiveldus. Enamus päevadest veetsin peadpidi ämbris ja isegi vesi ei püsinud sees. Minu puhul ka ei kestnud see 12nda nädalani, vaid suurem iiveldus lõppes alles 16. nädalal. Peale seda jäi vaid hommikune iiveldus. Mis tähendas seda, et kui piisavalt kiirelt hommikul süüa ei saanud, siis oli jälle pott mu sõber. Niikaua kuni kõht täis oli, seni oli olemine täitsa hea. Söögiisusid mul väga ei tekkinudki. Maiustused ei läinud alguses üldse peale. Shokolaad maitses nagu saepuru ja seega loobusin üldse üritamast. Sõin teadlikult palju piimatooteid ja värskeid asju, mõeldes beebile.

Soo koha pealt olen ma alati soovinud, et saaksin tütre. Sitsid-satsid-pitsid-patsid on lihtsalt nii minu rida. Küll aga rasedaks jäädes lootsin ma hoopis poja saada. Ja kui 12ndal nädalal sain teada, et minu sees kasvabki pisipoiss, olin jälle pisarateni liigutatud.

ultraheli 2

12 nädala pildike ja sugu teada, poisipõnn! :)

 

Tüüpilised rasedushormoonid mind ei tabanud. Kui muidu olen suur paanikaosakond kohati ja armastan üle mõelda, siis rasedus muutis mind meeletult rahulikuks. Olin nagu vana rahu ise, ei muretsenud üle ja võtsin kõike rahulikult ja teadlikult. EI olnud meeletuid nutupahvakaid ka, kuigi kurbade/ülirõõmsate filmide ajal pisardasin küll. Aga see on mind eluaeg saatnud, mitte ei tulnud rasedusega kaasa. Emotsionaalseks tegid mind muidugi kõik filmid, kus oli tegemist beebidega. Vaatasin näiteks “16 ja rase” ja ulgusin iga kord, kui beebi ära sündis.

Ma olin õnnelik rase, nautisin täiega oma hiigelkõhtu ja see väga ei takistanud mul midagi teha ka. Sain kuni lõpuni karvaeemalduse, sokkide-sukkade-retuuside jalga panekuga ise hakkama ja mees pääses orja rollist. Üritasin võimalikult palju jala käia ja ringi jalutada. Õnneks tegelesin laste hoidmisega raseduse ajal ja lapsed innustasid mind liikuma. Ca 20 nädalal käisin hoiulastega loomaaias ja jooksin neile aina järele.

Beebi

20+0, 30+6 ja 32+2

 

Muidugi ma olin parajalt paterdav part ja väga kiirelt ma just ei liikunud, kui just ei olnud näiteks bussi peale kiire. Raseduse keskel tabas mind muidugi rauavaegus, seega olin KOGU aeg unine. Asi paranes, kui hakkasin tarbima rohkem tatart, loomaliha, tomati-kurgi salatit, maasikaid ja hematogeeni. Eelistasin looduslikumalt raua taset tõsta ja õnneks mul oli meeldiv ämmaemand, kes ise pooldab niisamuti looduslikumat lähenemist ja loetles ette, mida tarbima peaksin. Ükski rasedusprobleemidest aga ei olnud selline, mis takistaks mul kusagil käimast või midagi tegemast. Raseduse keskel käisin ära veel 2 tiiru ka inglismaal. 2 nädalat seal, 2 nädalat kodus ja taas 2 nädalat inglismaal.

Magasin ma enamvähem poole raseduseni kõhuli. Mitte küll päris kõhuli aga niimodi pooleldi, jalg oli kõveras all. Raseduse teise poole magasin rõõmsalt padi jalge vahel kaisus. Umbes 16ndast nädalast kontrollisin beebi olemasolu kõhuli olekuga. Ehk siis viskasin voodile kõhuli ja lugesin raamatut, varsti oli tunda siblimist, sest ruumi jäi ju väheks.

Augusti alguses käisime veel tuttavaga tiiru loomaaias ja veetsime seal terve pika päeval. 47 päeva enne esmakohtumist oma põnniga.

1,5 kuud enne Matu sündi.

1,5 kuud enne Matu sündi.

Kuu enne Matu sündi pakkisime me ennast aga linnakorteris kokku ning kolisime ära maale. Kolimispäeval tuli ära ka osa limakorgist. Sisse kolimisele eelnes loomulikult mitu koristus-korrastus päeva uues kodus, et saaks sisse kolides kohe asjad paika panna ja südamerahus sisse elada.

1003914_10200780724344390_959409327_n

37+5

Viimane lõpp läks raskemaks. Ma jätkuvalt armastasin oma kõhtu ja ei oodanud sünnitust. Aga kõhukinnisus kiusas ja noh, magada oli ka keeruline. Lisaks kui buss kõvemini rappus, siis oli tükk aega valus kõndida, sest laps vajus väga vaagnasse. Muu aga jätkuvalt ei piinanud ja neli päeva enne sünnitust käisin veel rõõmsalt fotoshuudil. Raseduse alguses võtsin alla 5kg. Siis võtsin juurde 8kg. Raseduse lõpus võtsin veel alla 2kg ja sünnitama läksin ühe lisakiloga. Koju tagasi jõudes kaalusin 9kg vähem, kui sünnitama minnes. :)

29

Üllatusmuna :)

18. Septembril käisin veel arstil ning tehti üks lisa UH. Kuna oli kahtlus, et laps on suur. Ka Ultraheli andis tulemuseks 4200g +/- 500g. Seega sain kaasa ka esilekutsumis paberi. Alguses taheti see anda mulle 23ndaks. Palusin päeva võrra edasi lükata, et juhul kui poiss ise tulema ei hakka varem, saan emale lennujaama vastu minna 23ndal. Sisetunne aga ütles, et kohtun nädalavahetusel oma pojaga ja sisetunne ei eksinud. Reedel hakkas jälle limakorki tulema. Lisaks õrnad ebamäärased päevade laadsed valud. Pakkisin kokku Matu riided ja vajalikud tarbed beebitarvete kotti. Osad enda asjad sättisin ka juba käsipagasikohvrisse valmis. Õhtul tegin korraliku vormiroa meile ning nautisin filmi ja shampust. Mul oli kindel teadmine, et see on meie viimane õhtu kahekesi. Noh.. ja järgmisel päeval läksin sünnitama. :)
Raseduse ajal sain igatahes selgeks, et pean kuulama oma sisetunnet rohkem, sest sisetunne ei vedanud mind kordagi alt. 22.09.2013, kell 02.09 sündis minu väike poisipõnn. Jõudis veel neitsi tähtkujusse, nii nagu lootsin. Mu väike neitsi ja madu, nagu ma isegi :)

Nimeks sai Tarvo Matthias. Tarvo mu venna järgi, kes oleks Matut väga hoidnud ja armastanud. Ja kuna mehe sooviks oli liitnimi, et mu vennaga sassi ei läheks, siis leidsime teiseks sobivaks nimeks Matthias. Mulle oleks meeldinud ka Tarvo Oliver aga Oliver on suguvõsas juba olemas. Nime teadsid enne Matu sündi vaid vähesed. Enamustele ütlesin, et kui poiss, siis Rögabert Dildomar Till ja kui tüdruk, siis Türanna Trussilla Bobuliine Jäme. Kerge mõnitusena, sest sellised nimed on täiesti pandud eestis, küll aga üksikuna.

Asju hakkasin vaatama kohe raseduse algusest peale aga soetama hakkasin umbes raseduse keskelt, kui oli sugu kindlalt teada. Voodi tõime koju valmis augusti alguses. Vankri tõime kolimispäeval poest ära ning otse uude koju. Madratsi, pudeli, linad ja muu tõime koju nädal enne Matu sündi. Riided olid need, mida olime ajapikku juba siin kogunud. Oli ema ostnud, olin mina ostnud ja olid ka sõbrannad jaganud. Voodi sai kokku pandud 21. Septembri hommikul. Peale seda hakkan koristama ning saabusid valud. Valude vahel sain kiirelt kokku pandud veel vann-mähkimisaluse ning oligi aeg haiglasse suunduda. Riided olid juba varem kõik ära pestud ning triigitud.

DSC_0486

Kui ma aga mõtlen oma rasedusele siis üldkokkuvõttes oli see üks ilus aeg. Alguse iivelus ja oksendamine olid rõvedad ja lõpus kõhukinnisus oli suureks probleemiks. Aga muul ajal oli elu tsill ja nautisin iga hetke, mil oma pallikesega ringi veereda sain. Mul on kahju neist, kes ei oska või suuda seda aega nautida. Omalt poolt soovitan küll, nautige seda aega, kui vähegi saate! Mina tunnen siiani oma kõhukesest veidi puudust. Võiksin vist igavesti rase olla, kui saaks. :D

32
18

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s