Inimeste suhtumine raseduse lõpus ning peale sünnitust.

Sattusin üks päev lugema oma vanu facebooki postitusi. Just eelmisest sügisest ja sünnitusjärgsest ajast. Ja siis meenus mulle väga elavalt kõik läbielatu ning tekkis tahtmine sellest rääkida.

Kes siis ei teaks, et kõik teised ootavad sünnitust alati ju rohkem, kui sina ise. Isegi inimesed, kellega sa muidu praktiliselt ei suhtlegi. Raseduse lõpus on ju igapäevaseks kaaslaseks küsimus ” Millal sa sünnitad”? igas erinevas varjundis. No ja muidugi peale sünnitust on 3x suurem kanakari kohal, kellel on kohe ja praegu vaja infot, pilte ja küllakutset.

Mina õnneks suuremas osas pääsesin nendest küsimustest raseduse lõpuks. Oleks ilmselt rohkem tulnud, kui oleksin tähtajani (poiss sündis 39+2) või üle selle kandnud. Õnneks sellest osast pääsesin. Küll aga ajasid inimesed marru mind juba sünnitustoas. Paar inimest teadsid sünnitama minekust. Äi ja sõbrad, kes sünnitusmajja viisid. Teel saatsin sõnumi ka ühele ootuskaaslasele, kellega sel hetkel tihedat sidet hoidsime. Sünnitustoas olles aga hakati mu telefoni sõnumite ning kõnedega pommitama, sest ma ei olnud tükk aega netis olnud. Asi läks juba nii hulluks, et hakati lausa Kaido facebooki pommitama küsimustega “KAS JUBA SÜNNITATE VÄÄ?”. Kaido pani hääletu peale ja välja neist ei teinud.

Peale sünnitust läks aga asi hullemaks. Muidugi tuli palju õnnitlusi ja see oli tore. Küll aga hakkas lisaks õnnitlustele mu telefoni ja facebooki uputama küsimustelaviin. Kuidas sünnitus läks? Kuidas lapsega on? Mis tunne on ema olla? Millal katsikule saab? Ok, alguses oli ju tore, et inimesed kaasa elavad. Aga peale paari päeva aga hakkas mul asi juba tõsiselt üle viskama. Saan veel aru, kui küsitakse ühe korra ja kõik. Aga olid teatud inimesed, kes kirjutasid vähemalt kolm korda päevas mulle, et kuidas nüüüüüüüüüüüd olukord on?

Olin niigi õnnetu. Laps oli intensiivis ja raskes seisundis. Arstid ei osanud pikemalt midagi prognoosida ja olin oma beebit saanud rinnal hoida vaid sünnitustoas veidi aega. Ise olin raskes seisundis ja vaevlesin kõrge palaviku käes, Peale selle oli ülimadal hemoglobiin ja kõndides kippus pilt kohe tasku minema. Seega ma polnud võimeline ka last intensiivis nii tihti külastama, kui oleksin soovinud. Ma ei olnud võimeline alguses isegi wc-sse minema, ning sinna veeti ka ratastooliga (olin ühispalatis koridori alguses ja wc koridori keskel). Seega pidingi ootama, millal kellelgi on võimalust mind lapse juurde viia. Lisaks kõigele olin ühispalatis ja mees kodus. Ehk siis pole ei last ega meest, olen üksinda ja teadmatuses. Kõige hullem oli kuulata enda ümber beebide nuttu ja näha teisi õnnelikke emasid oma imeliste tuttuute beebidega tutvumas ja ise üksinda seal voodil istuda ja nukrutseda. Õnneks oli mu ema alates teisest päevast igapäevaseks kaaslaseks ja sai loa juba enne külastusaega palatisse tulla.

No ja need küsimused ajasid mind lõpuks lihtsalt hulluks. Kuidas sünnitus läks? – No näed, elus olen. Pikem lugu oli plaanis kirjutada siis, kui lõpuks koju pääsen koos poisiga. Kuidas lapsega on? – Jätkuvalt oli laps halvas seisus ja paari tunniga ei saa laps imekombel terveks infektsioonist. Mis tunne on olla ema? – Kuidas ma saan sellele küsimusele vastata, kui ma isegi pole oma last saanud korralikult süles hoida? Millal katsikule saab? – Mis ajast on kombeks saanud end ise katsikule kutsuda? Me pole isegi koju saanud ja juba see kuradi katsikute jutt! Kõige rohkem marru ajaski see, et küsimusterahe tuli nende poolt, kes muidu isegi ei suhtle! Nüüd siis järsku on niii hirmus mures ja vaja kogu aeg küsimustega pommitada, idiootne.

Seega võtsingi kätte ja kirjutasin facebooki postituse. Et jätke mu hing rahule ja küll ma annan teada, kui midagi muutub ja me koju saame. Selle peale muidugi arvasid osad, et ma olen ikka eriline mats ja kuidas ma sedasi suhtun, kui teised nii väga muretsevad. Jah muidugi, facebookis küsimustega pommitamine tõesti viitab suurele murele, eriti juhututtavate poolt.  Kes ikka muret tundis, seadis sammud ise haigla poole. Siin kohal sügav kummardus neile kolmele sõbrannale, kes mind haiglas korduvalt külastasid. Õnneks see siiski aitas ja tõepoolest jäi küsimusi vähemaks.

Siin kohal tahakski inimestele südamele panna, et jätke värsked emad rahule. Õnnitlused on alati teretulnud aga oma uudishimu võiks veidigi tagasi hoida ja küsimusterahe mitte korraldada. Las värsked vanemad harjuvad olukorraga, tutvuvad uue ilmakodanikuga ning küll siis jagavad teiega ka infot. Naised on peale sünnitust väga emotsionaalsed ja vajavad harjumiseks rahu, vaikust ja aega. Eriti juhul, kui beebi peale sündi veel arstiabi või ravi vajab. Tehke ise oma tited valmis, kui muidu ei suuda oma nina teiste ellu toppimata elada. :)

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s