Kui beebist saab suur mees.

Ma olen alati pidanud 1a + peale last veel beebiks. On ju mähkmetes ja jutt veel suuresti arusaamatu, nagu beebile kohane. Nüüd aga vaadates pealt oma väikese mehe kasvamist, olen aru saanud, et olen eksinud. Minu aasta ja kaks kuud vaba poiss on kõike muud, kui beebi. Ta teeb väga hästi selgeks, mida tal vaja on ja saab väga hästi aru ka minu jutust.

Hommikul ärkame koos. St tema ärkab ja ajab siis mind ka ülesse. Magab ta pooleldi minu voodis ja pooleldi enda voodis. Külg on maas ja voodi vastu meie oma. Seega alguses võtan ta enda kõrvale magama ja mingi aeg ta siis ronib ise oma voodisse. Põhimõtteliselt magab terve öö, vahel paar korda ärkab aga siis sätib end paremini ning magab edasi. Vastu hommikul tahab paar lonksu vett saada ning magab siis edasi. Enamjaolt tõstan ta peale ärkamist voodist maha, saan tukastada veidi, kuni tema mängib. Kui ära tüdineb, siis võtab oma teki ja ronib minu juurde, ehk siis märguanne alla minemiseks.

Alla tulles panen tema mängima ning ise keedan vee ning teen talle kaerahelbeputru. Ja oi kuidas talle see puder maitseb. Peale söömist vahetame mähkme ning siis on mänguaeg. Mängib väga ilusti iseseisvalt. Pool mänguajast muidugi aetakse hoopiski kasse taga kilgates. Mis mulle rõõmu valmistab on poja korra armastus. Ehk siis ta veab mänguasjad küll mööda tuba laiali aga viib asjad hiljem ise enamvähem oma kohale ka tagasi. Vahel tuletan meelde, et palun vii see või too asi oma kohale ja Matu teebki seda. Täna õhtulgi istus minu kõrval diivanil ja vaatas raamatut. Ära tüdines, siis tõstsin ta maha ja palusin, et ta raamatu tagasi riiulisse viiks. Ja Matu läks otsejoones riiuli juurde ja pani raamatu sinna.

Peale mänguaega üldiselt läheb Matu magama, juhul kui ta on nõus 2 und magama. Kui piirdub ühega, siis läheme enne õue ja peale seda tuleb uneaeg. Magama jääb ilusti ise oma reisivoodis. Alguses mängib rahulikult, siis kisendab mu peale ja üritab selgeks teha, et ta pole üldseeeee väsinud ja paar minutit hiljem magab. Sama moodi jääb ta ka õhtul magama. Olenevalt sellest, millal ta viimati sõi, saab ta ka piimapudeli. RPA-d ei saa enam ammu, joob tavalist piima.

 

Söömisega on üldse hästi. Hommikul puder, päeval püree või kohupiimakreem, õhtul meiega sama toit. Vahepalaks kamapallid ja piim. Sööb väga hea isuga. Eriline lemmik on tatrapuder, seda võiks suure taldrikutäie nahka panna ja vaataks ikka vist näljase näoga.
IMGP6206_1

Õues meeldib Matule väga käia, eriti kui saab mänguväljakule minna. Istub rahulikult nii vankris, kui ka kelgu peal, kui just väsinud ei ole. Rihmadega ma teda üldiselt kinni üldse ei pane, pole vajadust. Mänguväljakul on kaks vaieldamatut lemmikut kiik ning liumägi. Muidugi on ronida ka tore ning vedrukiiged sobivad ka aga lemmikute vastu need ei saa. Kiikumine teeb poisi alati õnnelikuks ja sealt ära tullakse tavaliselt suure kisaga. Täpselt sama teema on liumäega. Alguses ei osanud ta sellest midagi arvata, lõpuks avastas liumäe võlud ning elaks seal, kui oleks vaid võimalik.  Vahepeal oli keeruline mänguväljakust möödagi jalutada, sest siis tuli kisa. Oli vaja ju kohe ja praegu sinna minna ja teda muu ei huvitanud. See probleem on üldiselt praeguseks kadunud. Vaatab küll õnnetult mööda minnes aga üldiselt ei kisa.

IMGP6349_1

 

Kui õhtul issi koju tuleb, siis hõikab Matu issssssssssssssss ja jookseb käed laiali kähku koridori vastu ja tahab sülle. Vahel on õhtul enne Kaido tulekut juba hakanud rääkima isss ja issssss, samal ajal koridori poole kiigates. Sõnadest on veel lisaks iss/issile kasutuses ass/kass, iisu/kiisu, emme, aitäh, mämmm, ei/ei taha, jaa. Vahel tuleb ka teisi sõnu sekka, nagu näiteks auto ja süüa.

Sõna kuulab üldiselt ilusti. Trepil enam midagi ees hoidma ei pea, sest ta teab, et sinna ei tohi minna. Ca 1 korra päevas üritab aga kui meelde tuletan, siis rohkem ei roni. Keelatud asju vahel võtab aga siis piisab kõlava häälega Matu ütlemisest ja ta üldiselt jätab järele. Vahel viskab asja maha, vahel toob minu kätte. No ja vahel krutskeid täis olles pean talt selle ise käest võtma ja siis ta naerab selle peale laginal. Täna võttis laua pealt avatud patareide paki ja sealt seest kookis kähku välja ühe patarei. Ütlesin siis talle, et see on pähh. Mis selle peale Matu tegi? Võttis toppis patarei kähku pakki tagasi.

Eks ta vahel ole selline jaurakusti ka ning ajab mind hulluks. Aga enamjaolt on tegemist ikkagi hea ja lihtsa lapsega. Ja kassid on parimad lapsehoidjad!

Vaadates aga seda suurt ja asjalikku noormeest, tekib paratamatult kurbus hinge. Kuidas ta nii kiirelt suureks sai ja kus minu beebi kadus. Nagu kits kahe heinakuhja vahel. Uhke ja kurb üheaegselt.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

2 thoughts on “Kui beebist saab suur mees.

  1. TÄPSELT!
    Tead ma töinaks iga päev suurest heldimusest natukene, et “issand kui suur mu beebi juba on… ah mis beebi, varsti võtab naise ja kolib meie juurest minema”. No aga on ju niii! Arvestades kui kiire tempoga see esimene aasta on möödunud. Alles ma ju olin igavesti rase!
    Nad on lihtsalt niivõrd asjalikud, kuigi ma ka ise korrutan, et kuniks ei kõnni ja on mähkmetes (ja lutiga), siis on ikka beebi :D Aga ometi, sellest kõigest hoolimata, ei ole ta juba ammu beebi olnud – mees mis mees.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s