Haigla vol 2.

Ärkasime siis esmaspäeva hommikul 8:40 paiku. Alguses kolis Matu minu voodisse, jõi korralikult isu täis ning kraadisime ta ära. Ikka palavik, 38,2. 9:15 kraadisin uuesti, 38,3. Siis tuli hommikusöögi aeg. Tee, kördi sarnane puder võiga ning võileib singi-kurgiga. Lisaks muidugi magustoiduks saiake. Matule see toit jälle ei kõlbanud, seega söötsin talle selle asemel püreed sisse, see sobis. Mina sõin oma pudru ning võileivad siiski ära, saiake jäi hilisemaks.

Peale lõunasööki tuli arst meile külla. Varasemalt selgus juba see, et meie palatinaabril on vasakpoolne kopsupõletik. Meil ikka seis selline, et palavik on aga uriin-veri täiesti korras. Arst arvas, et kuna 12h juba palavik madal (lapsel on madal palavik kuni 38,5) olnud, siis see on hea näitaja. Et küllap varsti jagu saame palavikust ning siis lootust koju ka saada. Kopsud ilusti puhtad aga väike köha tekkinud. Selle vastu määras arst siis inhalaatorit 4x ööpäevas. Lisaks 4x ööpäevas füsioloogilist lahus nina loputamiseks (nohu) ning veel üks kord tilguti, sest pühapäevane vedelikutarbimine jäi väga piiri pealseks. Palavik oli tõusnud 38,4-ni.

Veidi aega hiljem tuldi aga jutuga, et pakkigu ma nüüd heaga asjad kokku ja pangu kõik vooditele, sest meid viiakse koos vooditega teise palatisse. Kui esialgu olime siis Palatis nr 1 ja asusime koridori alguses. Siis nüüd viidi meid koridori lõppu viimasesse palatisse, mis kandis numbrit 11. Vähemalt oli “kööginurk” kohe meie palati vastas, seega oli hea toidunõusid ära viia ning toitu külmkappi panna. Matu sai endale tilga külge ja pidin teda siis rahulikuna hoidma, et ta saaks oma tilga ilusti kätte. Palatinaabriks osutus väga armas 15 aastane neiu, kes nägi küll märksa noorem välja oma vanuse kohta. Vahepeal toodi lõunasöök. Kartulipuder lihakastmega + punase peedi salat. Kõrvale muidugi morss ja võileivad. Matu jälle süüa ei tahtnud aga oli nõus püreed vähemalt sööma.

Mingi hetk tuli õde kontrollima ning avastas, et Matul kanüülikäsi väga turses. Tuli välja, et Matu oli ikkagi hakkama saanud ning kanüüli veenist välja tõmmanud, seega vedelik jooksis lihtsalt naha alla. Õnneks ei ole see midagi hullu ja see imendub ise organismi. Tilga panime muidugi kinni ning kanüül tuli teisele käele panna. Kisa oli taevani ja Matu ei olnud üldse rahul. Esimene katse läks halvasti, seega võeti kanüül uuesti välja ning prooviti uuesti. Õnneks teise katsega sai paika ning sai vana kanüüli ära võtta. Oli teine kohe hoopis tüsedam, nagu väike Mischelini mehikese käsi. Mul hakkas seal kanüüli pannes muidugi pisut paha. Ei teagi kas mõjutas magamatus, närvid, umbsus või miski muu. Õde pistis mulle kähku nuuskpiirituse nina alla. Kuigi ega ma kokku kukkunud küll poleks, lihtsalt sees keeras veidi. Aitas siis Matu tagasi palatisse tuua ja mainis, et ta on ikka hirmus raske küll ja vaene ema, kes kogu aeg tassima peab. Matu sai muidugi oma tilga külge tagasi.

Mingi hetk ta isegi tukastas mõneks ajaks aga kui üritasin auru teha, siis oli jälle üleval ja kõik. Enne magama jäämist oli igatahes kehatemp 38,6. Mõtlesin veidi oodata ning siis uuesti kraadida, mitte kohe rohu järele joosta. Õigesti tegin, sest peale magamist mõne aja pärast oli temperatuur juba iseseisvalt langenud 37,7-le ning kui kanüül poole kuue ajal ära võeti, siis oli kehatemperatuur juba 37,3. Õhtusöögiks oli piima-riisi supp, mingi kahtlane püreesupilaadne ollus (mida me ei söönud, tundus jube kahtlane ja üldsegi mitte isuäratav. Muidugi võileivad ja küpsised õhtuks, joogiks morss. Matu süüa ei tahtnud taas aga see eest oli äksi täis ja kimas palatis ringi, sest nõnda hea oli olla. Kuue ajal tuli äi külla ja tõi Matule kohupiimakreeme ning püreed. Rääkisime juttu ja enne tema ära minekut suundusin alla ning tõin endale kohvi. Üles tagasi jõudes oli Matu vanaisa süles lihtsalt magama jäänud. Ei tea siis, kas vanaisa on nii hirmus igav või lihtsalt osav tudule panija. Tõstsin ta siis tema voodisse tudule ning saatsin äia viisakalt ära.

Veidi enne seda oli muidugi üks teine septembribeebi ka haiglasse jõudnud ja saime tüdruku emaga teineteist teretada koridoris. Kurb küll, et muidu ei ole aega kohtuda aga vot haiglas teeme siis “kokkutuleku”. Matu magas ca 1,5h ja ärkas kaheksa ajal üles. Temperatuur oli selleks hetkeks 36,5. Sõi siis püreed ja kohupiimakreemi. Ja armus ära meie palatinaabrisse. Aina eputas ning käis teda piilumas. Vahepeal vaatas multikat, siis eputas edasi. Sain talle õhtul veidi ikkagi auru ka teha, kuigi see toimus suure kisaga. Lõpuks magama jäi ta alles peale poolt ühte öösel. Selleks hetkeks oli keha temperatuur taas 37,5. Mina käisin pesin pea ära, sest ma nägin juba hirmus välja. Ning peale kiiret neti tiiru kerisin ma ka magama.

Hommikul äratas õde esimest korda enne 8sat üles. Käis Matul vererõhku mõõtmas ja läks siis ära. Ok, magasime siis edasi. Järgmine kord tuldi palatinaabrit kutsuma verd andma. Selle peale ärkas Matu üles ja võtsin ta enda kõrvale, kus ta korra seal trallitas ning siis minu padja peale end magama sättis. Kraadisin teda, temperatuur 36,2 ja magasime edasi. Veidi enne kella 9sat tuli siis arst ja ajas meid üles. Aga kuna Matu magas edasi, siis otsustas arst hiljem tagasi tulla ja lasta meil veel vedeleda. Enne hommikusöögi jõudmist ärkas Matu ka ning kehatemp oli peale ärkamist 36,5. Muidugi hakkas ta esimese asjana taas palatinaabrit jõllitama suurte silmadega.

Söögiks pakuti meile taas putru, mis sel korral oli moosiga. Matu sõi umbes veerandi pudrust isegi ära, siis rohkem ei tahtnud. Mina sõin oma pudru ilusti lõpuni, võileiba ei tahtnud. Enda ja Matu teed pistsin ka pintslisse ning sõime Matuga ära ka saiakesed, mis magustoiduks olid. Siis Matu vaatas multikat ja mängis, mina piilusin telekat. Vahepeal tegime muidugi auru ka. Ja siis tuligi arst meid vaatama. Ja kui kuulis, et Matul palavik tõesti läinud on, ütles, et saadaks meid nüüd hea meelega koju ära. Issand milline kergendus! Kuulas üle Matu kopsud, täitsa puhtad. Vaatas kurgu üle, see ka nüüdseks korras. Ainult köha-nohu. Köha on aga lahtine ning peaks paari päevaga ise taanduma. Ning nohu tekitab ainult kolle ninna, suuri tatilaadungeid ei ole.

Ja muidugi leidis arst Matu nahalt lööbe. Ehk siis Matul oligi Roseool (imikute kolmepäevapalavik), nagu ma olingi arvanud. Loeti sõnad peale, et Roseooli lööbe kadumiseni ei tohi vannis käia. Ning kuni uue nädala alguseni ei tohiks õue ka minna ning peaksime toas tegevust leidma. Küsisin nõu ka Matul jala peal olnud plekkide osas, selgus et tegemist atoopilise termatiidiga. Arst kirjutas selle peale meile kreemi välja, mida peaksime nädal jutti 2x päevas peale määrima. Muidu on Matu tubli ja terve poiss ja täna aina hullas ringi ja ei jõudnud ilmselgelt ära oodata koju jõudmist. Arst läks ära, siis Matu veel mängis ja vaatas multikat ning lõpuks jäi magama.

Mina vahepeal pakkisin enamus asju juba kokku. Vahetasin endal riided ära ning käisin siis all kohvi järel, kuni Matu magas. Haarasin ühe kohvi Triinule ka kaasa, nii et sain neid ka vaatamas käia nende palatis. Nad olid kommi saanud (Kõik haiglasse jääjad said kommikoti, meie jäime ilma) ja preilil suu ümbrus kõik koos. Selgus, et tal on neeruvaagnapõletik. Õnneks palavik pole kõrgeks tõusnud ja laps ise täitsa rõõmus. Kui palavik tõusma ei hakka, siis ehk saavad homme koju. Eks AB kuuri saab ju seal ka jätkata. Mina saadan igatahes kõik head mõtted nende poole teele ja loodan, et nad homme ikka koju pääsevad. Kes ikka tahaks aastavahetuse haiglas veeta.

Ja siis aina ootasime Matuga issit. Issi jõudis meile järele poole kahe ajal, kui Matu just oli ärganud. Arvasin, et lõunasööki meile enam ei pakuta aga siiski toodi. Kartulipuder, kaste, porgandisalat ning mingisugune kotletimoodi asi oli söögiks. Magustoiduks leivasupp piimaga ning kõrvale morss. Leib jälle sisse ei läinud ja jäi minust söömata. Matu ei tahtnud ka kuidagi toitu suu sissegi võtta, ei hakanud toppima ka. Muidugi kui issi tuli, siis esialgu ei kõlbanud mujal olla, kui issi süles. Lõpuks rahunes maha ja sobis emme süles ka. Sain ta siis riide panna ja issile tagasi anda, nii sain ise lõpuni söödud. Peale seda viimased asjad veel kokku, Matu turvahälli ning minekut.

Jätsin poisid siis esimesele korrusele ning läksin null korrusele meie riideid otsima. Peale seda sain meid riidesse toppida Matuga ning Kaido maksis ära haigla arve. Ja siis viskas tema ka jope selga ning autosse ja koju.Muidugi apteegist läbi korra, sest uus Panadol oli vaja igaks juhuks osta ning Sibicort välja osta (õnneks sain 100% soodustusega, maksma pidin ainult 1,27€.). Issssssssssand kui hea on kodus olla! Matu ka ei teadnud kohe mida suurest õnnest teha. Vahepeal jooksis lihtsalt ringi ja kilkas nagu segane. Nüüd siis oleme mõnda aega koduarestis ja naudime oma kodus olemist. Loodan, et uus aasta tuleb palju toredam ning tervem meile kõigile. :)

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s