Lemmikutest, vabrikutest ja aretusest

Praegusel hetkel on väga aktuaalne teema internetis Lasnamäe koerapiinaja. Järjest räpasemaks asi kisub ja järjest kohutavamad asjad tema kohta selguvad. Selle kõigega saavad kõik aga niigi juba igalt poolt kursis end hoida, seega pikemalt peatuma ei jää. Ütlen vaid, et minu arust tuleks sellistele halastuslask otsaette teha.

Olen ammu tahtnud juba rääkida erinevatel lemmikloomade teemadel. Olen ise “Eesti koerainimesed” grupis liige (Jah, liige olen, kuigi koera ei ole. Aga tulevikus siiski üks karvapall ka minu kodus ringi vudib.) ja näen igapäevaselt mitmeid ja mitmeid teemasid, mis inimesed aina vaidlema ning kaklema panevad.

Noh, esimene suur teema on kindlasti koeravarbikud ning nende toetamine. Inimestele ei taha mitte kuidagi pärale jõuda, mida kujutab endast koeravabrik. Ei mõtle sellele, kuidas vaeseid koeri lihtsalt paaritatakse ja paaritatakse, seni kuni nad väsivad ja pole enam võimelised. Siis visatakse nad lihtsalt kusagile metsa alla maha ja otsitakse uued noored asemele. Vabrikute pidajad ei hooli koerast/kassist, kui lemmikust, neil tilbendavad ainult “Dollarimärgid” silme ees ja muud nad ei näe. Ja sellised koertevabrikud saavad seda enam tuure üles kütta, mida enam inimesed soovivad “tõukoera ilma paberiteta, ainult lemmikuks ja sõbraks”. Inimesed ei teadvusta endale, et tõupaber ei ole mitte näituste, vaid enda jaoks. Sa ei ole kohustatud mööda näituseid käima paberi olemasolul, vaid see kindlustab sulle tõesti vastava tõu iseloomu ning välimuse. Rääkimata sellest, et paberitega koera vanemad ning kutsikas ise on saanud tervisekontrolli ning nende puhul on igasugu üllatuslikud tervisehädad palju haruldasemad. Muidugi on teatud tõugudel tõuga kaasnevad tervisehädad, kuid neid saab üldiselt õige hoolitsuse puhul ka välistada või kiirelt ravida. Kutsikavarbikus võetakse aga nt kaks taksilaadset koera, tehakse hunnik kutsikaid ning müüakse poole soodsamalt maha, inimesed aga jooksevad tormi. On ju taks, mis ma nende paberitega ikka peale hakkan.
Üks suur probleem kaasneb selliste vabrikutega veel. Inimesed eelistavadki saada lemmiku soodsamalt ja seega ostetakse vähem paberitega koeri, mis võib aga lõpuks viia mõne tõu väljasuremis ohtu.

Teine teema on loomulikult vastutustundetud “aretajad”. Ehk siis inimesed, kes oma krantsidel lasevad pidevalt “ups” pesakondi saada või veel hullem, ise otsivad pruuti/peigmeest oma sõbrale. Ok, saan veel aru, kui looma eluea jooksul 1-2 pesakonda saavad. Vb tahetakse oma koera järglast endale jätta ning kui tõesti on kindlad tahtjad olemas koerale. Aga sellised, kes lihtsalt lasevad kutsikaid igal jooksuajal “ups” teha, sest koera steriliseerimine on ju niiiii kallis.. No kas sa oma loomast üldse hoolid ka või? Kas kutsikate üles kasvatamine lõppkokkuvõttes kallimaks ei lähe? Või veelgi hullem.. “Mu lemmik on ju niii nummi ja tal tulevad niiiii nummid järglased”. Mitu korda nädalas näed järjekordset üleskutset, kus mõni kass/koer otsib pruuti/peigmeest. Vot on taksilaadne koer ja otsitakse teist taksi, pärast müüakse pesakond aga muidugi kalli raha eest maha paberiteta tõukoerte pähe nt. Tänu sellistele mõtlematutele paaritajatele ongi niivõrd palju haigeid loomi, sest nad ei uuri eelnevalt loomade tervislikku seisukorda. Rääkimata sellest, millise kahju tekitavad loomale pidevad paaritamised ja pojad. Asi lõppeb ulguva postitusega, kuidas tema armastatud lemmik üks hetk kurnatusest sussid püsti viskas. Võib tunduda õel aga see on lihtsalt reaalsus. Ja see on tegelikult iga lemmikloomaga nii, mitte ainult kasside või koertega. Lemmikloomi on liiga palju ning mõtlematuid pesakondi niisamuti. Tänu sellele ongi terve ilm täis kodutuid hulkuvaid loomi või piinatud/tapetud lemmikuid. Loomasõbralikke majapidamisi ei jagu enam piisavalt, ükski kodu ei ole kummist.

Kolmas väga aktuaalne teema on loomulikult vale lemmiku võtmine. Ehk siis inimesed valivad lemmiklooma ainult välimuse järgi, viitsimata selgeks teha endale teatud lemmiku eripärasid ning tõuomadusi. Mõni tõug vajab paratamatult rangemat kätt ning kindlalt koertekooli, samas kui teine ongi sul ninnunännu sülekoer, kellega on palju kergem koos elada. Seega ongi teatud tõug tuntud kui “tapjakoerad”, sest nad on lihtsalt sattunud täiesti vale peremehe kätte. Peaaegu igast lemmikust võib saada vale kasvatuse korral murdja. Seega inimene peaks eelkõige enne koera võtmist juba selgeks tegema nii looma tõuomadused/eripärad, kui enda soovid/võimalused. Paratamatult ei sobi Kaukaaslane kotikoeraks ning chiuaua jahikoeraks. See vähendaks oluliselt postitusi, kus inimesed ei saa enam oma koerast jagu ning otsitakse loomale uut sobivat kodu, et siis uuele ringile minna uue tõuga.

Ja neljas teema (mis haakub kohe algusjutuga) on loomulikult see, et inimesed annavad oma lemmikuid liiga heldekäeliselt ära ilma kontrollimata. Ehk siis tahetakse kiirelt poegadest lahti saada, ning susatakse kohe esimesele ettejuhtuvale ilma taustauuringuta kätte ja voilaa, rohkem neid miski enam ei huvita. Olen näinud piisavalt täiesti vastutustundetuid lemmikuvõtjaid/otsijaid, seega see on tegelikult väga suur probleem. Tahetakse lemmikut võtta hetkeajel ilma läbi mõtlemata ning reaalselt lemmiku kohta uurimata. “Kellel on kähku anda ära küülik/merisiga/hamster koos puuriga, mu 8 aastasel pojal tekkis järsku huvi”. 8 aastasel veel ei ole mõistust peas aga emal peaks ometi ju olema?? Merisiga võib rahulikult elada 6-8 aastaseks. Küülik isegi 10+ aastat. Kas sellel samal poisil on veel 5+ aasta pärast huvi selle looma vastu? Enamjaolt mitte, seega heal juhul aasta-paari pärast otsitakse lemmikule juba uut kohta, peamiseks põhjuseks tavaliselt “allergia järsk tekkimine”. Näiteks küülik aga kiindub väga oma omanikku ning põeb iga koduvahetust väga. Looma hingepiinale ei mõtle siin juures mitte keegi. Olen mitu korda isegi võtnud teise ringi lemmiku, kes on tegelikult tervise poolest väga nurkas seisus. Küülik kahjuks sai meie seltsis elada vaid pool aastat, tema tervis oli juba jäädavalt kahjustatud. Tsintsilja saabus aga surmasuus ning tema rõõmustas meid peaaegu 4 aastat, enne teisele poole vikerkaaresilda kalpsama läks. Meie juurde saabudes oli ta juba 5-6 aastane, seega ca 10 aastane tsintsilja on juba täitsa väärikas vanuses ning sai oma viimased aastad vähemalt armastavas peres veeta.
Eelmisel aastal otsisin ise 2 tsintsiljapojale uut kodu. Kiiret mul ei olnud ja mul olid kindlad nõudmised. Tahan teada, mis tingimustes loomad elama hakkavad. Vennad olid suured sõbrad ja pidid uude koju minema koos (ning kokku ka jääma). Niisamuti pidin olema veendunud, kas ja millised teadmised lemmikust eelnevalt on. Oh, kirju tuli muidugi lademetes. Esimene hunnik langes ära peale seda, kui kuulsid et tahan kahe lemmiku eest kokku saada 30 eurot. Mis on tegelikult tsintsilja puhul pigem isegi odav hind. Teine hunnik oli selliseid, kes vingusid hinna pärast ning arvasid, et sellisel juhul peaksid nad kindlasti puuri ka kaasa saama. Nähvati veel, et mis sa selle puuriga ise ikka peale hakkad. Ee, ei tea kus ma tsintsupoiste vanemad siis panema peaks nende arust? Siis muidugi nii mõnigi arvas, et sellise raha eest peaksin lemmikud ISE üle eesti kuhu iganes kohale viimane. Oli muidugi ka mitmeid selliseid inimesi, kes tundusid isegi sümpaatsed ja kõik oli sobilik aga asi jäi näiteks transpordi taha. Lõpuks said mu poisid aga enda jaoks ideaalse kodu, kus nad saavad pikki aastaid rõõmsalt koos pesitseda ja pererahvast rõõmustada. Inimestel ei olnud probleemi kohe ise järele tulla ca 40km kaugusele tallinnast. Raha ei olnud ka nende jaoks küsimus. Olid just pool aastat varem oma 10 aastase tsintsiljaga hüvasti jätnud ja olid uue sõbra otsingul. Õigemini oligi nende sooviks saada kaks lemmikut, et ühel igav ei oleks. Peres olid 13 aastased kaksikud ja tüdruk selle postituse leidiski ning piltide järgi kohe armus. Ja siia tulles oli ka näha, et poisid tõesti saavad hea kodu ning minu süda jäi väga rahule. Tüdruk on ka facebookis mu sõbralistis, seega saan ka poiste käekäiguga kursis olla.
Fakt on see, et kui inimene ei ole valmis ise lemmikule transporti leidma, ei raatsi 30 eurot looma eest välja käia ning nuiab kõike vajalikku kaasa.. sellisel inimesel ei ole vajadusel raha ka arstil käikudeks ning ravimiteks, rääkimata sobivast toidust/tarvikutest lemmikule. Ja suure tõenäosusega leiab see lemmik kiirelt enda lõpu või on varsti uue pere otsingul.
Tulevikus teen sama moodi kõik selleks, et tõesti veenduda hea kodu olemasolus, kui vaja peaks minema. Ja sedasi peaks käituma ka teisele ringile minevate loomadega, mitte ainult poegadega. Asi ei ole ju rahas, ma olen seda lemmikut ju tükk aega ise kasvatanud ja ta on mulle hinge pugenud. Ei taha ju kunagi hiljem kuulda, et sinu armastatud lemmikul on nt keel välja rebitud või keeva veega üle valatud.

Siin kohal tahaksingi inimestele veel kord öelda, et PALUN kontrollige enne hoolega, kellele teie lemmik läheb ning kuulake oma südame häält, kui ikka miski jääb kripeldama siis kontrollige veel kord või loobuge. Pigem olgu lemmik pisut kauem teie juures, kui ei satub järjekordse hullu kätte.

Ja et minust ei jääks vale muljet, siis ma ei poolda ainult tõukoera võtmist. Paljud krantsid on samamoodi ju imetoredad sõbrad paljudeks aastateks. Ja kui vot on tõesti naabril või sõbral ups juhtunud ja kutsud kodu ootel, siis muidugi võib ju neilegi kodu pakkuda. Aga lemmikut võõralt võttes, tasub kindlasti eelnevalt uurimustööd teha, millise inimesega tegu. Vabrikud enamjaolt tahavad raha ka krantside eest, seega ka see on juba kergeks ohu märgiks ning tasub kontrollida. Paraku võivad (aga ei pruugi alati) vabrikust tulnud kutsikad osutuda palju haigemateks koerteks. See tähendab, et raviarved võivad minna maksma rohkem, kui tõupuhas koer ning võite oma lemmikust ilma jääda liigagi vara.

Minu ideaalkoeraks hetkel on igatahes sky terjer ning tulevikus kindlasti endale koju ka ühe soetan. Kindlasti paberitega ning kontrollitud kasvataja käest. Muuseas uurige nende koerte kohta, maailmatuma vahva tõug aga väljasuremisohus. Peamiseks põhjuseks muidugi uute tõugude moodi tulemine ning see on nad tahaplaanile lükanud. Lisaks kardavad inimesed, et karvahooldus on raske. Tegelikkuses aga ei vaja kodune lemmik üldse tihedat karvahooldust ja palju vaeva. :)

skye-terrier

4 thoughts on “Lemmikutest, vabrikutest ja aretusest

  1. Minule on alati jäänud mulje, et tõukoerte aretajad tahavad ise hirmsat pappi teenida, aretades ning müües tõukoeri, ning laidetakse alatihti maha ilma paberiteta koerte ostu. Võta nüüd kinni milline õige on. Minu jaoks on lemmik ka siis kui tal pole pabereid. Ning tehes ostu-müügi leping saab ka toetuda sellele, et kui koer peaks haige olema saab alati kasvõi kohtu kaudu asju lahendama hakata. Sel juhul ei mängi paber küll rolli. Ja mulle on see hala nii vastu, et kui mõttetud koerapidajad need on kelle lemmikul pabereid ei ole. Kui ma ise tean täpselt kus see koer võetud on, ning tunnen pere, ja olen sünnist saatis olnud kursis koera arenguga, ei mängi ju paber mingit rolli. Aegade algusest on olnud lemmikud ilma paberitega, krantsid, ning kõik on oma elu ilusti ära elanud. Lihtsalt sellepärast, et paljud peavad koertevabrikud ei saa kõiki paberiteta koeri ning nende omanikke kividega surnuks loopida. :)

    • Tõukoerte kasvatajad jagunevad kahte leeri. On neid, kes teevad kutsikaid vaid kindlate soovijate olemasolul ning valivad väga hoolikalt kutsikate vanemad. Nemad üldiselt teevad seda vaid selle nimel, et tõug säiliks oma esialgsel kujul. Nende jaoks on oluline selle tõu reaalne aretus. Teine grupp on aga neid, kes paaritavad ning siis hakkavad kutsikatele alles omanikke otsima. Neil on üldiselt pesakondi märksa rohkem ning teevad seda tõesti suuremas osas raha nimel. Kuigi ütleme ausalt, enamjaolt erilist tulu sealt küll ei tule, kui tehakse kõik nii nagu peab. Isaskoera omanikule tuleb paaritus kinni maksta või loovutada pesakonnast üks kutsikas. Koertele tuleb teha vaktsineerimised, kiipimised ning tervisekontrollid. Paberid on siin juures veel kõige odavam asi. Lisaks tahavad need kutsikad ka süüa saada. Seega see tulu mis sealt heal juhul tuleb, on küll minimaalne. On ka kasvatajaid, kes saadavad koera kusagile teise riiki paarituma, see tähendab aga lisaks veel transpordikulusid.
      Enne saavad sellega igatahes rikkaks koertefarmid või hoolimatud koeraomanikud, kes ala “taksilaadseid” teevad ning siis paberiteta tõukoerte pähe maha müüvad. Nende puhul on enamjaolt tegemata vaktsineerimised, kiipimised ning tervisekontrollid. Muidugi kindlasti erand kinnitab reeglit aga paljud näevad seal võimalust “lisaraha” teenida. :)

      Mis aga paberitesse puutub siis see tõesti ei tee sõbrast paremat sõpra. Ei ole minu jaoks ka oluline, et vot peab olema paberitega koer või paberitega kass. Lihtsalt kui sa tahad saada teatud tõuomadustega koera, siis ainus viis need kindlasti saada on võtta tõupuhas koer. Nende tõulaadsete puhul võib aga ei pruugi tegemist olla üldse sellise koeraga, nagu endal ettekujutus on. Riskibisness :)

      Ja ma juba mainisin ka, et kui on teada kutsikate omanikud siis loomulikult ei ole üldse põhjust muretsemiseks ja võib selle kutsika endale võtta. Lihtsalt netist suvalise kuulutuse järgi kutsikat võttes peab olema ettevaatlik. Tänapäeval on paraku pätte nii palju ja aina enam üritatakse teiste kulul rikastuda, seda muidugi vahendeid valimata.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s