Tagasi koju

Jäin eelmise postitusega pooleli seal maal, et olin omadega valmis lennujaama liikuma. Seebiooper oli muidugi see, et käru ei olnud veel ära kuivanud, seega kuivatasin seda fööniga. Aitas küll ja väga kiirelt isegi.

06.06.15, natuke peale kella 10-t hommikul tuli õde järele, et meid lennujaama viia. Kuna tal väike auto (Mini) ja kõik korraga ära ei mahu + puudub teine turvatool, siis pidi tegema kaks tiiru. Esimese tiiruga mina, Melany ja Matu, koos kaamerakoti, Matu koti + käruga. Matu tooli ja koos Melanyga taha. Kotid niisamuti tema juurde. Ja käru mulle ette sülle, sest taha ta lihtsalt ei mahu. Ehk siis lennujaama sõit möödus mul suhteliselt vangistuses, nii et kerge klaustrofoobia hakkas tekkima, kuigi ma klaustrofoobik ei ole. Nägin ainult mõlemalt poolt külje pealt veidikene, ühel pool siis õde ning teisel pool mööduv linn ja maastik. Õnneks sõit võttis ainult veerand tundi aega ning siis lasi õde meid terminali ees maha ning siirdus emale, Milale ning kohvritele järele.

Meie niikaua käisime otsisime Melanyga üles kiletamispunkti ning lasime käru sisse kiletada. Ja kuna pakikärud asusid terminalist eemal kahe terminali vahel, sain tükk maad käia käru süles ja üle mõlema õla üks kott. Melany tassis senikaua Matut süles. Natuke enne pakikärude parklat pani Matu maha ja jalutasid siis käest kinni ilusti edasi. Mina ladusin pakid kärule ning liikusime kolmandasse terminali teisi ootama. Päike paistis ja saime rahulikult seal terminali ees istuda ja oodata. Vahepeal oleks tahtnud ühtedele kergelt jalaga virutada, sest ronisid täpselt meie ette suitsu tegema ja sellega vehkima, kuigi nägid, et väike laps süles.

Veidi enne 12. jõudsid lõpuks teised ka kohale. Kallistasime õe ning Melanyga hüvastijätuks ning suundusime ema ning Matuga terminali sisse. Esialgu suurt kohvrit ära andma. Siis käru teise lindi peale. Kiire wc külastus ning oligi aeg turvakontrolli suunduda. Kuna olin lapsega, lasti meid kohe lindi alt eraldi sisse. Matu muidugi hoidis kõvasti vanaema näpust ja üritas teda kaasa sikutada aga ei saanud ju. Seega jäigi emme meist sinna nutma ning meie suundusime terminali sisse, et mitte lendu maha magada. Saime ilusti turvakontrolli läbitud ning ootesaali jalutatud. Ostsime poest pudeli vett, Matu muidugi üritas kõike muud ka soetada. Siis oli 5 minutit aega värava välja kuulutamiseni, seega helistasin kiirelt emale ning andsin teada, et oleme ilusti ootesaalis ja saime vee ka ostetud. Ja siis juba oligi aeg suunduda väravasse.

Sel korral oli taas teises suunas värav. Eestis hea lihtne, alati sama värav olnud. Aga Manchesteris oli see juba kolmas erinev värav, seega ei tea iial kuhu poole suunduda, enne kui värav välja kuulutatakse. Värava järjekorras olles istus Matu toolile,  seal kõrval istus juba Matust natuke vanem neiu. Tuli välja, et tegemist eesti-inglise perega. Ehk pereema on eestlane ja mees inglane, laps räägib mõlemat keelt. Vahepeal tuldi pandi mu käsipagasi kohvrile ka kollane silt külge ja öeldi, et selle enne lennukisse sisenemist alla annaksin. Seega pidin läpaka välja otsima ja seda veel kaenlas tassima. Rääkisime veidi selle naisterahvaga juttu ning kui rahvast lennukisse hakati lubama, siis küsis mult, kas saab kuidagi aidata. Seega võttis ta mu kohvri enda kätte ja me suundusime järjekorra lõppu. Neile oli mees järjekorra keskel kohta hoidnud. Varsti tuli aga pereisa minu juurde lõppu ja kutsus meid enda juurde järjekorra keskele, seega ei pidanudki viimaste seas lennukisse sisenema. Väga armas perekond oli, selliseid inimesi võiks rohkem olla.

Rivi liikus väga sujuvalt läbi kontrolli ning lennukini. Matu kõndis ilusti ise, tassisin ta ainult trepist alla süles. Ka lennuki trepist ronis vapralt ise üles. Meie õnneks jäi meie rida tühjaks, ehk istusime oma kolmeses pingireas kahekesi. Kuna Matu alla 2 eluaasta, siis pidi õhu tõustes ikka süles istuma ja lisarihmaga minu rihma küljes olema. Startides vaatasime aknast välja ja jutustas hoolega evakueerimisplaani vaadates, õhku jõudes juba magas magusat und. Seega tõstsin ta enda kõrvale üle kahe istme ning magas seal magusat und, kuni ma niisama unelesin. Tunnikese magas, siis ärkas üles, sest üks teine laps kilkas üle lennuki lihtsalt. Ülejäänud aja istus Matu rõõmsalt keskmisel istmel ise, vaatas multikat ning näris maisipulki. Vahepeal mängis autodega ja jutustas ning laulis. Ühesõnaga väga sujuv ja mõnus lend oli. Lõpus hakkas Matu juba ära väsima ühe koha peal istumisest aga õnneks lennuk jõudis lausa 35 minutit varem Eestisse.

Saime üpris kiirelt lennukist välja ning terminali sisse. Kuna aga passikontrollis oli suur järjekord, siis istusime mõneks ajaks pingile ja helistasime issile ära, oodates järjekorra lühenemist. Lõpuks suundusime järjekorda, saime kiirelt läbi kontrolli ning suundusime alla pagasilindi juurde. Esimesena korjasin lindilt käru, siis suure kohvri ning siis väikese kohvri, kõikide esemetega oli kõik õnneks korras. Siis läksin otsisin pagasikäru ja ladusin kõik asjad peale. Matul käest kinni ja suund terminalist välja.

Kaido juba ootas meid ja võttis Matu enda sülle, mina sain käru lükata. Suundusime otse auto juurde, ladusime asjad autosse, Matu tooli ning suund kodu poole. Kaido oli Matule püreesid ostnud ning meile Subwayst võikud kaasa haaranud. Et me suure nälja kätte ära ei sureks ja kohe ikka süüa saaks. Muidugi ta ei teadnud, et Matu enam püreesid ei söö ning mina kannatasin koduni, et rahus võikut nautida. Veidi üle poole tunni ning kodus me olimegi. :)

Ausalt öeldes oli alguses kodus väga veider olla. Täpselt selline tunne, nagu oleksin alles sisse kolinud. Harjusin Inglismaal juba nii ära, et oma kodu tundub täiesti võõras. Matu oli muidugi õnnest lõhkemas ja ei tahtnud söömisest midagi kuuldagi. Tal oli vaja kohe ja praegu korraga kõikide mänguasjadega mängida, ehk siis terve õhtu tegevust küllaga ja mul hea ja rahulik olla. Toots oli õnnelik aga natuke näitas välja, et on solvunud ka. Ja preili vaatas mind sellise näoga, et kes kurat sa oled ja mida sa siit otsid. Muidugi õhtuks olid mõlemad külje all ning parimad sõbrad taaskord.

Lõppkokkuvõttes on ikka hea kodus olla, oma kodu on ikka oma kodu. Kuigi ma igatsen oma perekonda juba praegu meeletult.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s