Lapsepõlve mängud

Hakkasin üks päev mingil põhjusel lapsepõlve ning tol ajal mängitud mängude peale mõtlema.

Eks tihti on ju heietatud, et vanasti oli kõik ikka hoopis teine ja nüüd lapsed väljas ei käi, vaid on ainult ninapidi arvutis. Õnneks meie kandis on ikka kevadest-sügiseni hommikust õhtuni laste kisa ja kilkamist väljas kuulda ning mängitakse päevad läbi koos erinevaid mänge. Talvel on lihtsalt liiga pime, et lapsed väljas hullata saaks, seega enamjaolt saavad siis vaid nädalavahetustel hullata.

Mõtlesingi siin meenutada erinevaid mänge, mida ise vanasti sai mängitud ning mida tahaks tulevikus ka Matule õpetada. Sõpru tal siin jagub ja las hullavad samamoodi päevad läbi väljas, nagu me ise kunagi hullasime. Ehk saavad teisedki siit postitusest veidi inspiratsiooni ja õpetavad oma lastele vanu mõnusaid mänge.

Kuna mul õde-vend minust märksa suuremad olid, siis nendega me mingeid mänge väga ei mänginud. Maal elades olid mul aga kaaslasteks kaks lähikonnas elavat poissi, kellega sai kõiksugu lollused koos ära tehtud. Ehitasime põõsastesse onni, ronisime mööda puid, mängisime kodu. Talvel muidugi kelgutasime, ehitasime lumememme ning lumekindluseid. Ära ei saa unustada ka lumesõda, mis oli vaieldamatult üks õige talve osa. Eks vahel sai ka mängitud peitust, kulli, pätti ja politseid ja muid selliseid mänge.

Igatahes hakkasin  otsast meenutama ja paljude mängude nimed tulid küll meelde, kuid vot ei meenunud, kuidas täpselt mõnda mängu mängiti ning mis reeglitega. Seega võtsin appi vana sõbra GOOGLE.COM-i ja saingi kirja pandud väikese valiku lapsepõlvemänge, millest vähemalt pooli sai mängitud ka algkoolis.

Värvid/Värvipood – Üks laps on “müüja”, teine “ostja”, ülejäänud on “värvid”. Värvid istuvad. Müüja sosistab igale lapsele kõrva ühe värvi nime, teised lapsed ega ostja ei kuule. Ostja on üldse natuke eemal. Mängu käik. Ostja tuleb poodi. O.: “Tere! Kas teil (nimetab ühe värvi nime) on?” M.: “On küll.” Nüüd tuleb nimetatud värv müüja ja ostja juurde. O.: “Palju maksab?” Müüja nimetab ühe arvu, ostja tasub müüja peopesale ühekaupa lüües nõutud summa. (Kõige optimaalsem on vahemik 1-20.) Kui kõik on makstud, jookseb värv ostja eest ära, ostja ajab taga. Värv teeb ühe tiiru ja tuleb oma kohale tagasi. Kui ostja püüab enne värvi kinni, saab värvist uus ostja, kui ei püüa, peab vana ostja edasi olema. Müüja paneb mõlemal juhul värvidele uued nimed. Kui soovitud värvi ei ole, küsib ostja uue värvi. Kui kolmel korral ei ole soovitud värvi, pannakse värvidele uued nimed. Reeglid: Müüja ja värvide omavahelist juttu ei tohi teised kuulata. Värv ei tohi enne ära joosta, kui kogu raha on makstud. Värv tohib joosta ainult eelnevalt määratud territooriumil. Meelega ennast kätte ei anta. Lastegrupp valis ise enda seast tegelased kas liisusalmiga või muud moodi (nt. vastavalt mängijate soovidele).

Mädamuna –  Mädamuna puhul tõmmatakse maha ring, mille sisse mängijad ühe jala asetavad. Üks mängija läheb ringi keskele ning viskab palli õhku, hüüdes selle mängija nime, kes peab palli kinni püüdma. Ülejäänud jooksevad ringist nii kaugele, kui saavad. Pall käes, hüüab mängija “stopp!” ning kõik peavad peatuma. Asudes taas sõõri sisse, on palliomanikul kaks võimalust: hõigata välja “vaba maa” ehk laialijooksnud kaaslased peavad ise sõõri juurde tagasi tulema, vältides samas palliga pihtasaamist. Teine võimalus on valida välja üks mängija, kellele lähenetakse kolme pika ja kolme väikese sammuga, pakutakse talle välja “lind”, “leht” või “puu” ning püütakse seejärel teda palliga tabada enne sõõri tagasijõudmist. Kui palli-omanik ühtegi teist mängijat palliga ei taba, saab ta endale esimese “muna” ning peab üles viskama ja välja hõikama järgmise mängija. Kolm mädamuna kogunu saab teistelt hüüdnime, mis valitakse kambas ja salaja. Kui pärast nimepanekut visatakse pall esimest korda taevasse, hüütakse uus nimi välja. Nime saanu ei pruugi ehmatusest aru saadagi, et just teda selle Punapea või Kondikubu hüüdmisega silmas peetakse.

Uka-Uka/Trifaa –  Salmi lugemisega määrati püüdja, priiks löödi naabrimaja uksele, peidupaikadeks aed ja õu, kinnipüütu oli järgmine lugeja (loeti kas 50-ni või 100-ni, püüdja hüüdis: “Tulen!”). Priiks löödi sõnadega: “Uka-uka, mina prii.”

Üks üleliigne – Toolid ringis, aga üks tool vähem kui mängijaid, kõik liiguvad ümber toolide ning mängujuhi märguande peale peavad istuma (märguandeks võib olla ka katkenud muusika). Ilmajäänu läheb mängust välja ning ära võetakse ka üks tool.
Neid mänge mängiti tavaliselt koolis klassiõhtul või sünnipäevadel, kui oli suurem seltskond.

Keerukuju – mängijad keerutavad end ringiratast, üks mängijatest, kes ei keeruta, hüüab mingil ajal “Stopp!” ning kõik peavad tarduma paigale; mängija, kes ei ole kuju, püüab kedagi naerma ajada ning kedagi liigutama saada – kes liigutab, ei saa enam kuju teha ning mäng algab uuesti.

Telefon – mängijad on reas ning mängujuht sosistab esimesele mingi sõna, mida hakatakse rivis edasi ütlema, rivi lõppu jõudes on enamasti sõnast või lausest saanud hoopis midagi muud, vahel ajasid mõned mängijad meelega sõna kohe sassi. Mängiti klassiõhtutel, sünnipäevadel, aga ka oma mänguseltskonnas.

Sõnamäng – Mängu juht ütles esimese sõna. Millise tähega see sõna lõppes, sellega pidi edasi alustama uue sõna.

Peitusmäng – üks loeb kinnisilmi näiteks 30-ni ning kõik teised peavad selle aja jooksul leidma peidukoha. Keda üles ei leita, on võidumees.

Vanaisa vanad püksid – Üks laps on eesmängija, tema küsib teistelt naljakaid küsimusi, mille kõigi vastus on “vanaisa vanad püksid”. Kui küsitav hakkab naerma, nõuab küsija temalt panti. Pandiks sobivad igasugu esemed (kivid, käbid, oksad vms)

Haned,luiged, tulge koju – Valiti peremees ja hunt, ülejäänud mängijad olid haned. Mänguväljale tõmmati kaks joont, üks peremehe juurde, teine kaugemale. Haned asusid kaugema joone taga, hunt kahe joone vahel. Peremees hüüdis: “Haned, luiged, tulge koju!” Haned vastasid: “Ei saa, hunt on ees!” Peremees: “Tulge ikka, lennates!” Haned püüdsid siis joosta peremehepoolse joone taha, kuid hunt asus neid püüdma. Kui hunt mõne hane kinni püüdis, sai kinnipüütust uus hunt ja mäng jätkus.

Keks – Keksu saab hüpelda lugematul hulgal viisidel. Nende kõigi puhul on ühiseks jooneks see, et tuleb hüpata ja üldjuhul ei tohi joonele või kummile astuda – siis on aps ja järgmise mängija hüppekord.

Kõige tavalisem keks nõuab kordamööda ühel ja mõlemal jalal hüplemist ning täpsust kivi õigesse kasti viskamisel. Joone peale ei tohi hüpata ega kivi visata ja tagasiteel tuleb tasakaalu hoides kivi maast üles võtta.

Kummikeks on tavalise keksuga sarnane vaid selle poolest, et tuleb hüpata. Algul on tase lihtne ja kumm madalal, hüpped lähevad järjest keerulisemaks ja kumm järjest kõrgemaks. Esimeses tasemes pahkluu juurest alanud keksukumm on viiendal tasemel rinna kõrgusel. Võidab see, kes kõige kaugemale jõuab, aga tavaliselt hüpatakse, kuni vahetund kestab või kuni tuju on.

Kuum kartul on väga lihtne mäng. Mängijad seisavad suhteliselt soliidses kauguses üksteisest ning viskavad üksteisele palli, mis tuleb kinni püüda ning kohe edasi visata. Asja mõte on selles, et “kuum kartul” teadagi põletab pihkusid, mistõttu tuleb too edasi visata samast asendist, millisest pall kinni püüti. Kes palli kinni ei püüa või end püüdmise ja viskamise vahepeal kohendab, kukub mängust välja. Võitja, teadagi, on viimasena allesjäänu.

Rahvastepallis lähevad vastamisi kaks meeskonda, kes teineteist palliga tabada püüdes “maha notivad”. Mänguks on vaja ära märkida mingisugunegi mänguplats, mille piirest välja joosta ei tohi. Meeskond asub ühel platsil, kapten aga teisel pool vastasmeeskonda. Kapten püüab palliga vastaseid tabada, kes pihta saab, kukub mängust välja. Kes aga palli kinni püüab, saab omakorda teist meeskonda pommitama asuda.

Valgusfoor – Kui on teada, et läheb Valgusfoori mängimiseks, paneb tark laps juba enne õueminemist palju värvilisi riideid selga. Esmalt tuleb maha joonistada kolm paralleelset joont. Üks lastest valitakse valgusfooriks, tema läheb keskmise joone juurde ja seisab seljaga teiste poole, teised on ühe äärmise joone taga. Foor hüüab ühe värvi. Foori juurest saavad läbi kaugema joone taha, need, kel on riietuses nõutud värv ette näidata. Kas või natukene, mustri sees. Kel seda värvi pole, peab kuidagi jooksuga läbi foori saama. Kui Foor jooksja kinni püüab, saab jooksikust järgmine foor. Võitjat pole.

Kapsapea – Mängijad teevad näo, et nad on kapsapead. Lisaks saab üks mängija esineda kapsamüüja, teine ostja rollis. Ostja läheneb kapsastele ja nende müüjale, puhub tibake mõnusasti juttu ning uurib, kas kapsad kõlbavad. Selleks vajutab ostja kõikide kapsaks olijate päid.

Kes laseb pea lonti, on pehme ega kõlba. Kes hoiab kaela kange, on kõva ja kõlblik kapsas. Seepeale ostja eemaldub ja hüüab äkitselt mõne kõva kapsa nime. Kapsas paneb jooksu. See, kes ta enne kätte saab – olgu müüja või ostja – saab veerema läinud kapsakese omale. Mäng lõpeb, kui müüjale jäävad tühjad pihud.

Tibu-tibu, ära näita – Mängijad istuvad kõrvuti rivis ja nende ees peatub kordamööda mängujuht. Mängujuhil on kokkusurutud peopesadesse peidetud väike ese – mingi armas loomatupsuke, aga võib olla ka münt. Ese peab olema hästi väike, sest mängu mõte seisneb selles, et mängujuht paneb kordamööda oma käed mängijate kätele ja ütleb: “Tibu-tibu, ära näita!” Ühele mängijale saab osaks õnn – just tema pihku supsab teiste eest salaja see tibuke. Teised peavad ära arvama, kelle käes tibu peidus on. Õigesti arvaja saab mängujuhiks.

Kull – Nagu ikka, üks mängijatest on kull ja ajab teisi taga. Keda kull puudutab, sellest saab uus kull.

Koer – klassikaline narritamise mäng. Kaks mängijat viskavad üksteisele palli ja nende vahel olevad inimesed üritavad palli kätte saada. Kelle visatud pall kätte saadakse, läheb koeraks ja palli kinni püüdnud koer saab ise palli viskama hakata.

Kes aias – Lapsed võtavad ringi ning üks laps läheb ringi keskele. Lapsed käivad ringis kätest kinni ja lauldakse “Kes aias, kes aias, mesilane aias. Mis nimi, mis nimi, … (punktiirile pannakse ringis oleva lapse nimi) tema nimi. Käi läbi, käi läbi, käi läbi roosi põõsaste ja otsi kohta, kus sa saad ning lükka teine sisse.” Ringis olev laps jookseb siis teiste käte alt läbi ja lükkab järgmise lapse ringi keskele ning võtab tema asemel koha sisse.

Keks

Kastikeks vs kummikeks

Milliseid mänge teie lapsepõlves mängisite ning kas oskate seda nimekirja veel millegagi täiustada? :)

36 thoughts on “Lapsepõlve mängud

  1. ISSAND KUI LAHE! Keerukuju meenutab põhimõttelt mängu nimega Heeringas, heeringas, 1,2,3! aga päris sama ta ikka vist pole :D Kuna mul on 5 venda-õde siis meie lapsepõlves oli palju iseleiutatud mänge ka, aga enamus su nimekirjast on nostalgiliselt tuttavad ka ;)

    • meil oli selleks mänguks 1-2-3-silk. üks oli mängijate poole seljaga ja ütles 1-2-3-silk ning pööras end ümber. siis pidid köik paigale jääma. kui ees olev mängija taas selja pööras, siis vöisid teised liikuda ja eesmärk oli seljaga olev mängija ära puutuda.

    • Jaa ma googledades sattusin sinu blogist ka neid lugema. Aga selliseid asju tasub kindlasti meeles pidada ja noorematele põlvedele edasi õpetada. Muidu ei osatagi peale arvutimängude varsti muud :)

  2. Milliseid toredaid mälestusi see postitus kaasa tõi! :) Meenuvad need pikad õhtud õnne kui meist keegi ei tahtnud tuppa minna ja vaid neid mänge mängisemigi! Oeh… :) Pole ühtegi ülal nimetatust mida poleks mänginud! Meie lemmikuteks olid ka veel “Kondi-Robert” ja “Kapsas” :)

  3. Meil oli ka mäng, mis põhines peitusemängu põhimõtetel. Erinevus seisnes otsija tegevuses. Mängu nimi oli “12 pulka” . Selleks oli vaja ühte suuremat lamedamat kivi ( kõige paremini sobis telliskivi), ühte lauajuppi u pikkusega 1m, 12 suvalist väiksest puuoksakest, ühte otsijat ja ülejäänud lapsed. Kivi seati maha ja selle peale pandi lauajupp. Lauajuppi ühele otsale laoti 12pulka. Mängu ettevalmistused olid tehtud. Mäng hakkas järgmiselt: üks peitjatest astus lauajupi otsale (kus pulko polnud) nii tugevalt, et 12 pulka laualt laiali lendasid. Ja sel hetkel jooksid peitjad endale peidukohta otsima. Otsija võis vabalt ringi vaadata, kuid pidi samas ka eelnimetatud kivi-laua-12 pulka konstruktsiooni korda tegema. Kui oli korras, siis võis otsima asuda. Kui leidis, siis tuli joosta konstruktsioonini. Kui esimesena jõudis otsija, siis tema puudutas kontsutsiooni ja ütles peitja nime ja et ta kinni (nt Märt on kinni). Kui konstruktsioonini jõudis peitja, siis tal oli 2 varianti, kas vaid ennast lahti lüüa või siis astuda uuesti konstruktsioonile ning 12 pulka lahti lüüa. Viimane variant tähendas seda, et kõik need peitjad, kes olid juba otsija poolt leitud, olid taas vabad ning võisid taas peitu joosta ning otsija pidi uuesti hakkama kokku panema konstruktsiooni kivi-lauajupp-12 pulka. Ja uuesti otsima hakata siis.

    Ning siis mängiti meil seda palli mängu, kus maha joonistati ruut, milles veel 4 ruutu. Nimi oli vist Vibra.

  4. Mingi pulkadega mäng oli ka. Lühike ja pikk pulk, kus pika pulgaga sai lühikest pulka lennutatud vist kolmest erinevast asetusest ja siis pidi pulgani jõudmiseks erinevate sammude kauguse ära arvama. Sammudeks olid tibu, kaamel, kukk, keerutamine vist oli tuul ja mingid sammud olid veel. Võitis see, kes esimesena viimasest asetusest lennutatud pulgani jõudis. Mängu nime ei mäleta. Täpseid reegleid ka mitte. Asetustest kaks olid nii, et esimene oli lühike pulk kahe telliskivi vahe peale asetatuna risti tuli pika pulgaga alt vahelt võimalikult kaugele lennutada. Viimane asetus oli, et hoiad lühikest pulka näppudega kinni vasakus käes ettesirutatuna näo kõrgusel ja pealt lüües (nagu tennises servides) lennutad pulga minema. Vahepealne asetus – lühike pulk pooledi telliskivi peal sirgelt toetumas. Lendama saadeti pika pulgaga otsa peale lüües.

  5. Tõesti 5+ postitus :). Meil oli uka-uka tukikas. Priiks sai kui lõid käega vastavasse kohta ja hüüdseid “tuki tuki, nimi, lahti/prii”. Vipra mängisime ka. Aga see oli rohkem suurte laste mäng. Vanemaks saades sai isegi mängitud. Ja heeringas, heeringas 123 oli ka meil olemas. Lisaks oli mingi sammude mäng. Täpselt ei mäleta aga kuidagi nii, et keegi luges seina ääres mingi arvune, teised jooksid seinast kaugemale. Siis lugeja ütles, mis sammudega seinale lähemale tuleb vms nt kolm tibu sammu.
    5- oli ka. Palli mäng vastu seina. Kes palli seina pihta ei saanud sai miinuse.

  6. Noolekas oli meil. Kriitidega tegid maha jooned mida mööda vastas võistkond liikus. Samas olid vahepunktid kus neil olid ülessanded ala tee 10 kükki, 5 kätekõverdust jne. Enne edasi liikuda ei tohtinud kui ülessanded tehtud.

  7. Minu isiklikud kolm last pluss naabrilapsed mängivad valgusfoori nii et maa must. Vahelduse mõtes oleme ka mustrid mängu võtnud (täpiline, triibuline, lilleline jms)
    Oleme ka kambakesi neid teisi vanu mänge meenutanud-mänginud. Ilmatu vahva!
    Mädamunaga oli veel meil nii, et kui laps õhust palli kinni püüdis nii, et pall vahepeal maha ei kukkunud, sai kohe teise lapse nime hõigata.
    Vibra reegleid sooviks ka. Sai mängitud, aga seal oli mingi eriline punktiarvestus ja enam ei mäleta.
    Aitäh toreda postituse eest!
    :)

  8. Meie mängisime ka sellist mängu, nagu Tribla või neli kasti – oleneb, kus kandis seda mängisime. Minu nooruspõlve lemmikmäng, mille ka oma kahele pojale selgeks õpetasin.

  9. Aijaaa, oli veel üks mäng – maakera. Joonistati ring maha ja hakati kiviga kuidagi loopima, et siis maid vallutada. Täpseid reegleid enam ei mäletagi. Ei ole kahjuks netist leidnud ka. Kui keegi teab, võiks jagada. Tean, et osades kohtades kutsuti seda mängu maade vallutamiseks.

  10. Meie õues oli mädamunal see erisus, et kui pall õhku visati ja kui siis see kelle nimi hüüti, sai palli õhust kätte, siis võis kohe uue nime hüüda ja palli õhku visata; kui aga pall enne püüdmist maha põrkas, siis pidi kätte saades stopp hüüdma ja tuli see sammude lugemise ja palliga pihta viskamise asi. Selle variandi puhul ei ole tark mõte liiga kaugele joosta kohe, vaid peab suutma ära hinnata, kas saadakse pall õhust kätte ja järgmine võid sa ise olla (siis ei taha ju kaugel olla) ja kui mängijad lähemale jäid, siis pidi ikka palju kavalamalt võimlema, et mitte pihta saada. lisaks sai siis mängu käiku timmida sellega, kui kõrgele sa selle palli õhku viskasid.

  11. Noolekas oli ka ‘meie õue mäng’, sama et kaks võistkonda ja üks pani siis eest minema ja tegi nooled maha kuhu läks ja siis mingi 5 min pärast teine võistkond hakkas neid nooli pidi järgi minema. Lõppmärk lepiti ka kokku, seal kus lõppmärk maha tehti, peitis esimene võistkond ennast ära ja teine pidi nad seal siis üles otsima. Vaheülesandeid ei mäleta, et oleks tehtud, enamasti oli iga järgmise noole ülesleidmine see ülesanne. Ja kuna seda noolekat sai samas kandis mängitud päevast päeva, siis tuli igaks tuuriks omakujuline nool välja mõelda (üks kriips sabas, kaks kriipsu ja mumm sabas jne), sest rajad hakkasid tasapisi ristuma. Vahel oli nagu filmis – professor, siin te juba olite :), siis vaatasid, et ai pagan, see oli ju üleeilse mängu nool, tänane hoopis siin ja näitab teise suunda. Kõige popim ärapeitmise koht oli kusagile suure puu otsa või kuurikatusele ronida, sealt oli siis hea jälgida, kuidas vastasvõistkond mõistatab.
    Kriidi hankimine oli paras partisaniülesanne… Pidevalt olid taskud kriidised, siiamaani vahel kontrollin kui midagi taskust võtan, et ega kriidine ei ole….

  12. Üks lahedamaid postitusi mida olen lugenud :) Aga enda lapsepõlve ajast mäletan, et mängisime Vipsi, see on põhimõtteliselt sama põhimõttega mis Tribla :)

  13. Nii tore lugemine. Kõik mängud olid meie repertuaaris. Pluss veel mõned mida kommentaarides välja toodid. Heeringas heeringas 1-2-3 seda mängin aeg ajalt siiani lastega koolis. Muid mänge väga mitte aga kui uuesti tööle lahen peab õpetama hakkama. Mäletan, et meil oli veel nt kivikool ja pallikool. Pallikoolis olid mingid palliharjutused mida pidi teatud arvu tegema ja siis said järgmisele astmele. Ja siis kivikoolis oli mingi kivi viskamine teepiastmetele ( väga enam ei mäleta). Me olime agarad mängude väljamõtlejad kahuks kõik lõpuni ei meenu.

  14. “pakutakse talle välja “lind”, “leht” või “puu” ”

    Mul on täitsa ununenud, et mis seal Mädamunas need erinevad valikud tähendasid? Kas pidi ka mingid teatud poosid võtma või mida need tähistasid? Tekstis ei olnud ka välja toodud seda.

    Ise mäletan sellist mängu, nagu Jääkaru. Toimus see turnade peal (nt majade, lasteaia hoovis). Peab siis olema selline turna, kus on võimalikult palju igasuguseid liumägesid-sildu-köisredeleid-köisteid jms asju koos (need tänapäevased). Üks laps paneb silmad kinni ja loeb.. Oli äkki 50ni? 100ni? Täpselt ei mäleta :) Samal ajal teised mängijad ronivad igalepoole turna peale, erinevatesse kohtadesse. Kui sellel, kel silmad kinni, on numbriteni loetud, läheb ta ise ettevaatlikult (silmad kinni) turnale ning hakkab seal ringi käima ja otsima, kas saab kellegi kätte. Kui puudutab kedagi ja tunneb ära ka, kellega tegu, siis ütleb ta selle lapse nime ja kui paneb täppi, siis mäng on läbi. Uueks lugejaks/otsijaks saab see, kes ära tunti. On ka võimalus, et see lugeja/otsija läheb üks hetk lihtsalt ise turnalt maha ja hüüab “STOP” ning teeb silmad lahti. Sel juhul saab uueks lugejaks/otsijaks see, kes samal ajal turnalt maas oli.

    • Lind tähendab seda, et ta ei pea ühe koha peal seisma vaid võib “ringi lennata” ja seega pääseda mädamunaks saamisest. Puu tähendab paigal seismist, kuid võib end kõigutada “tuule käes”. Lehe kohta hetkel ei meenugi..

  15. Väga äge postitus :).
    Minul tuli jällegi meelde selline mäng nagu lippude varastamine. Oli 2 võistkonda ja mõlemal omal poolel “lipp” selleks võis siis olla ka suvaline puuoks. Ühesõnaga see kes vastasmeeakonna lipu esimesena enda valdusesse sai, see oli võitja. Tegu oli vähe suurema alaga, keskele tõmmati joon, et ala kaheks jaotada. Kui läksid vastasmeeskonna alale ja sind seal kätte saadi/puudutati, siis jäid vangi ja oma meeskonna liige sai ainult sind vangist välja päästa. Lipp oli alade taha nö nurka pandud, et oleks keeruline esimese jooksuga kätte saada. Mida rohkem enda alas vange oli, seda kergem oli lippu ära varastada :) võibolla on keeruline seletus, aga igati vahva mäng oli ja sai omal-ajal terve küla suurtemate ja väiksemate lastega mängitud :)

  16. Pingback: Little Challenge |

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s