Kas ligimese aitamine on tõesti niivõrd suur asi?

Mind on aina enam imestama pannud inimeste suhtumine ning küsimused stiilis: “Miks sa teda aitad, mis sa selle eest saad?”. Selle peale tekibki kohe küsimus, et kas alati peab midagi vastu saama, kui teist inimest abistad?

Minu jaoks on kuidagi alati loogiline tundunud, et kui näen abi vajavat inimest, lähen pakun seda ise. Või kui abi palutakse, siis võimaluse piires aitan alati hea meelega. Pigem annab teise aitamine mulle positiivse laengu ja teeb mind õnnelikuks.

Näiteks inglismaal oli mitu väga erinevat olukorda, kus õetütar mind imeliku näoga vaatas ja küsis, miks ma appi läksin. Tema oleks õige eestlase kombel kõrvalt vaadanud ja itsitanud. Aga minu jaoks tundus loogiline naisele lutt ulatada, kui laps selle vankrist välja viskas või näiteks aidata iseteenindus kassas inimest. See võttis ju ainult ühe hetke aga tegi teise inimese tuju paremaks ning seega tegi ka mind ennast õnnelikumaks.

Samamoodi ei ole ju probleemi näiteks vanemat inimest üle tee aidata, inimesele kellaaega öelda, teed näidata või turistist näiteks pilti teha, kui ta seda soovib. See üks hetk on ju köömes terve ülejäänud pika päeva jooksul. Saan aru, et viimast kopikat tõesti rahakotist ära ei anna ja nälga ennast ei jäta, aga teod ongi need, mis rohkem meelde jäävad inimestele.

Tahaks loota, et kui ma ise olen vastutulelik, siis aidatakse ka mind teine kord hädas. Kuid arvestades inimeste nägusid siis tundub küll, et lootus on lollide lohutus.

Viimane küsimus tuli ühes naistegrupis siis, kui mainisin, et lähen naabrinaise peenraid kastma. Naised imestasid, et kas sa tõesti oled nii hea inimene või makstakse sulle selle eest? Ma ei osanudki selle peale A-d ega O-d lausuda, sest ma ei ole never selle peale tulnud, et sõbranna abistamise eest veel raha küsida. Samamoodi ei ole mul probleeme talle ju midagi laenata või tema koeri käia vajadusel söötmas, sest ta on ju oma inimene. Pigem pakub mulle siirast rõõmu, kui ma saan abiks olla. Värskes õhus veidi aega veega lobistada ei ole ju küll mingi eriline suur heategu, ammugi ei näe ma põhjust selle eest mingit tunnustust otsida ja end ilgeks heategijaks nimetada. Isegi kui tegemist ei oleks sõbrannaga vaid lihtsalt naabriga siis võimaluse piires aitaksin ikka. Naabrid peavad ikka ju kokku hoidma.

Eks ole olukordi, kus ma tõesti ei saagi aidata. No näiteks ei oleks mul küll võtta suuremat summat, et kellelegi laenata, endalegi pole ju praegu erilist sissetulekut. Või tõesti ei oska raamatupidamisega näiteks aidata. Aga kui naaber tuleb uksele koputama ja küsib näiteks kaks muna, siis ma võtaks ja ulataks talle naeratades need munad ja ei tuleks selle pealegi, et sellest nüüd facebooki seinale postitus teha tunnustuse otsimiseks või nõuda selle kahe muna eest raha.

Kas ligimese aitamine on tõesti siis niivõrd suur asi, et selle peale suuri silmi peaks tegema? Kas teie aitate inimesi heast tahtest või ootate selle eest ka tasu? 

6 thoughts on “Kas ligimese aitamine on tõesti niivõrd suur asi?

  1. Minule meeldib aidata. Südamest kohe. Aga ma olen ka selline inimene, kes märkab kõike. Eriline naljalood on need Ffb-i pajatused küll – tulge ja lugege, kuidas tegin head. :D

  2. Minu arvates on see ka nii inimlik ja iseenesest tulenev, et kui keegi vajab abi ja sa saad aidata, sa ka teed seda. Olen istunud üle tunni koos haiglast põgenenud skisofreenikuga ja talle hullumaja bussi järgi oodanud ja jälginud, et ta ennast või teisi ei vigastaks, riideid annetanud, teed juhatanud – mida iganes. Inimlikud asjad. Kõige rohkem meeldibki mulle näiteks kasvõi sõbrannadega see teene-teene vastu suhe, kus ei ole raha mängus. Ma ostan näiteks oma kohalikust kaltsust sõbranna lapsele korralike riideid, ta teeb mulle vahel maniküüri, ma hoian tema last, tema minu oma. Kõike lihtsalt ei saa rahasse ümber arvutada. Tavalised inimlikud ja vajaminevad igapäevased teod on palju armsamad ja südamlikumad. Nii tore on alati, kui mõni naaber aitab mul lapse kõrvalt rasket poekotti tuppa tassida, vankrit tassida, ütleb lihtsalt teregi, mitte ei kõnni silmad maas, tuima näoga mööda. See on minu arvates nii ajuvaba, kuidas inimesed inimlikkusest võõranduvad. Ja no see tehnika areng, et enne filmitakse uppujat ja kirjutatakse, et nii kahju, et ta suri, kui et võiks reaalselt talle selle asemel appi minna ja selle telefoni kus kurat visata.
    Ma harva kajastan kusagil mõnda oma heategu – näiteks mu mütsikeste kudumine enneaegsetele lastele, aga see on lihtsalt pigem informatiivne üleskutse, et veel rohkem inimesi selle üritusega liituks, mitte, et oh vaadake mis ma tegin. See tunne, et keegi saab sellest heateost veidi rõõmu ja abi – seda ei ületa miski.

    • Jaaa! Ma olen näiteks pool tundi oodanud vigastatud kajaka kõrval, et päästeauto lõpuks tuleks. Niisamuti kunagi vigastatud tuvi kodus ise terveks ravinud jne. Kuidagi loomulik, et kui vähegi aidata saan, siis ma ka teen seda. Ja vb räägin sõpradele, et vot selline juhtum oli, kuid ei otsi avalikku kiidulaudu sellega teiste poolt. Aga nii palju on selliseid, kes ei kavatsegi aidata, kui endal sellest mingisugust kasu ei ole.

      Meil ka armsa naabrinaisega vastastikkune aitamine. Me inglismaal olime siis käis 2 nädalat mu pudulojuseid siin hooldamas ja toitmas. Nii hea on teada, et alati keegi olemas, kelle abile saad kindel olla.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s