Kui laps on ummamuudu

Mul ei leidu lihtsalt sõnu selle kohta, kuidas üks teatud väike härra suudab ennast iga päev lugematu arv kordi väga ohtliku olukorda sokutada. Enamus kordi suudan ma õigel ajal jaole saada, kuid alati lihtsalt ei suuda olla temast kiirem. Nii ka täna..

Käisime hommikul mänguväljakul mängimas. Esialgu mängis naabripoisiga ilusti liivakastis. Siis sai liivast siiber ja ronis liugu laskma ning turnima. Lõpuks tuli naabrinaine ka järele meile mänguväljakule ja kui me juttu hakkasime ajama, jooksid poisid koos suurte poolele. Seal on see kaldtee, kust üles ronida ning Matul oli sealt ronimine selga juba kaheksa kuuselt. Seega ka täna pani ta ludinal üles ja kõik hästi. Liikusime just sinna poole, kui tema otsustas alla tagasi tulla. Esialgu ilusti pepu ees ja tasa ja targu, kuid siis tahtis end mingil põhjusel ümber keerata ja enne, kui ma reageerida jõudsin, potsatas ta ca meetri kõrguselt alla. Õnneks maapind pehme ja maandus kõhuli. Korra tuli sülle ja nuttis, kuid pigem oli asi ehmatuses, mitte niivõrd valus. Nutt jäi kiirelt üle ja läks mängima tagasi, õnneks vähemalt kaldteele ta enam peale seda ei kippunud.

Muidugi peale seda, kui me koju tulime, tahtis kutt lihtsalt veidi särtsu juurde saada, tundis end vist unisena. Ma tavaliselt hoian telefonilaadja adapteri stepslis ning laadima hakates pistan juhtme taha, muul ajal on juhe aga laual või laua vahel. Täna võttis Matu siis laualt selle juhtme ning esialgu üritas seda telefonile taha panna. Kui see ei õnnestunud, siis pistis ilusti õige otsa adapterisse ja hakkas siis laadja otsa endale suhu toppima. Kuna mina aga arvasin, et ta niigi särtsu täis ja võiks hoopis magama minna, siis oli ta minu peale hirmus solvunud, sest ma rikkusin tema toreda plaani ära. Kohutav ema.

Muidugi ei tasu rääkida neist miljonist muust korrast, kus ta näiteks tumba otsas kassi pessa ronib, diivani seljatoe või käetoe otsas aeleb ning peaaegu alla lendab, kõikvõimalikke (söömiskõlbmatuid loomulikult) asju üritab nahka panna või lugematu arv kordi päevas millegi otsa jookseb või ennast nurkade vastu ära peksab. Enamus korrad, kui teda korrale kutsun, järgneb sellele muidugi väga pettumust täis kisa ning sõim. Kahjuks ma tema keelt veel ei mõista ja tema minu keelt ei räägi, ehk siis mul jääb sõimu täpne sisu mõistmata. Aga pole hullu, piisab hääletoonist küll ja saan aru, et ta on hirmus pettunud ja tema arust olen jätkuvalt väga kohutav lapsevanem, kes ei lase tal rahus elada ja oma tempe teha.

Viimaste päevade uus lõbustus on tal söögitooli ronida ja seal siis ukerdada. Meie jaoks väga tore väljavaade ei tundu see, et ta nii kõrgelt pea ees vastu betoonpõrandat lendaks aga tema nii ei arva. Õppis ju uue asja selgeks ja on vaja näidata, kui osav ta on. Muidugi tänu sellele muutusin ma taas pehmoemmeks ning pillisin eile söögilauas nagu väikene laps. Poiss ronis ise tooli, pani rihmad kinni ning hakkas kahvliga makarone sööma. KUS MU BEEBI KADUS? Lõpuks sain aru küll, et pisut loll on selle pärast pillida aga mis ma teha saan, kui ma vahepeal pehmeks kui svamm muutun seda põngerjat vaadates.

Ainult et huvitav, millal tal lõpuks mõistus koju tuleb ja aru saab, et ta ennast järjepidevalt ohtu seab?

 

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s