Lennureis Inglismaale

Matu tegi eile enne lennujaama poole liikumist vaid tunni ajase uinaku ning pidin ta siis üles ajama. Muidugi oli ta veel unesegane ja toidust ei tahtnud midagi kuulda. Seega panin ta riidesse, sättisin viimased asjad kohvritesse ning ronisime autosse.

DSCF0045

Härra on teel lennujaama.

Lennujaama sõit kulges rahulikult ja Matu oli nõnda rõõmus. Seletas maad ja ilmad kokku ning kohale jõudes oli eriti elevil. Kaido pani meid lennujaama juures maha ning suundus ise autot ära viima. Meie seni käisime kiletasime käru ära ning läksime istusime maha, kuniks Kaido tagasi jõudis. Siis jäi tema Matuga istuma ning ma viisin suure kohvri pagasilindile ära ning peale seda viisime juba koos ka käru ära. See läheb lihtsalt eraldi suure pagasi lindile.
Ja siis juba oligi tsau-musi-kalli aeg ning suundusime turvakontrolli. Meie ees üks mees uimerdas ülikaua aga Matu oli vapper ja pidas vastu. Hoidis aga oma tiigrit kaisus ja uudistas ümberringi olevat. Lõpuks sain meie asjad ka lindile ära toppida ning jalutasime läbi väravate. Sealt juba asjad kottidesse ja näppu, võtsime pagasikäru ning väikese vahepeatusega Tax free poes (näksimist ja juua tee peale) läksime oma väravasse lennukit ootama. Matu oli sel hetkel muidugi päris-päris väsinud ja lootsin, et ehk ta lennukis siis magab. Väravas mängis veel mõnda aega mängunurgas legodega, kuni lend välja kuulutati ja me alla lennukile laskmist ootama suundusime.

Kuna meil oli sel korral lisaks võetud Priority boarding (Ryanairil maksab 2,99 euri lisaks), siis saime eelisjärjekorras nii alla uste juurde ootama, kui ka lennukisse. Olin spetsiaalselt ostnud (Ryanairil maksab valitud koht 5,99 euri)  meile koha eelviimasesse ritta akna alla. Esiteks selle pärast, et mähkimislaud on vaid tagumises wc-s ning teiseks selle pärast, et ei peaks kusagil kellegi vahel või ääres istuma, nii et keegi meist mööda peaks pressima. Meie õnneks jäime ka sel korral Matuga kolmese pingirea peale kahekesi, kuigi lennuk oli päris täis. Seega õhku tõustes pidi Matu küll mul süles olema, kuid juba õhus võisin ta kõrval pingile istuma panna ja sain end ise ka vabamalt tunda.

DSCF0046

Minu ilus unistus magavast lapsest aga kustus õige ruttu. Ta oli küll väsinud aga vot magama keeldus jäämast. Jõi ära terve 0,5L pudeli Aura Active mahlajooki, pugis kamapalle ja aina tegutses. Veidi aega oli nõus multikat vaatama. Siis oli vaja mööda toole turnida. Vahepeal sülle-siis minu kõrvale-jälle sülle. Ja niimodi trallitas terve tee. Enamvähem inglismaa kohale jõudes tahtis sülle tulla ja kuigi seal jalaga teist tooli tagus, ei tahtnud enam sülest maha minna ja oli seal kuni maandumis hetkeni.

Kui lennuk tasapisi maanduma hakkas ja pilvedesse laskus, raputati meid muidugi korralikult läbi. Pilved olid täis õhuauke ning vahepeal lennuk kukkus ikka tükk maad alla poole. Korra tekkis tõsine hirm juba nahka ning mõtlesin, kas kohale ikka jõuamegi. Kui lennuki rattad lõpuks maad puutusid, oli kergendus ikka väga suur. Esiteks selle pärast, et ei pidanud Matule enam tegevusi leiutama ning teiseks selle pärast, et elusalt-tervelt ikka kohale jõudsime. Veidike ootamist ning saime kiirelt ka lennukist välja.

Passikontrollis aga läks hirmus kaua aega. Nüüd on uuendusena “iseteenindus” aparaadid tehtud, kuid need on vaid 18+ passiga reisijatele. Meie saime seega ikka järjekorras passida ja oma dokumente ametnikule näidata. Väga mõnus vanem härra oli, kellele Matu hirmsasti meeldima hakkas. Lehvitas talle ja hüüdis HI. Siis vaatas dokumendilt nime ja küsis minult “Tarvo?”. Kui ütlesin jah, siis naeratas uuesti Matule ja hüüdis talle “Hi Tarvo”. Matul muidugi selle peale suu kõrvuni. Sealt saime ilusti läbi ja pagasilindi juurde jõudes juba meie kohver tuligi. Matu istus pingi peale ja tõstsin kotid ja suure kohvri tema juurde. Ootasin ära ka käru ning peale seda jätsin Matu korraks asjade juurde istuma ning käisin tõin pagasikäru (Manchesteri lennujaamas maksab käru 1 naela), sest üksi nende kodinatega autoni küll ei oleks jõudnud.

Välja jõudes helistasin õele ning minutike hiljem sõitiski ta ette ning saime asjad autosse pakkida ning kodu poole teele asuda. Matu muidugi ei olnud üldse rahul, seega terve tee aina nuttis ja jauras seal. Alles siis, kui kodu juurde jõudsime ja all värava avanemist ootama jäime, jäi vait ning hakkas suurte silmade ja avatud suuga väravat ning maju jälgima. Autost välja ronisime, siis läks ilusti mu õe sülle ja vaatas ikka suurte silmadega ringi, vanaisa veidi võõrastas ja temale otsa ei vaadanud esialgu. Tuppa tulles hakkas esimese asjana Milaga kõva häälega juttu ajama ning siis kadus oma tuppa mängima. Ja kuigi ta oli eelnevalt nii hirmus väsinud, siis koju jõudes ei olnud väsimusest enam haisugi ja mängis väga mitu tundi siin järgemööda ning magama läks alles kella 23 ajal (Eestis oli siis juba kell 1!)

Mina olin aga õhtuks omadega täiesti läbi. Niivõrd keerulist reisi Matuga ei olegi seni olnud, sest tavaliselt peab ta ennast ikka paremini üleval ning vähemalt mingi osa lennust magab. Sel korral aga aina leiuta tegevusi ja ürita teda maha rahustada, rääkimata tema süles tassimisest lisaks kottidele. Seega kui lõpuks voodisse sain, oli see kui paradiis ja öö möödus ikka väga magusas unes.

Ma ei taha mõeldagi, et kuu aja pärast pean ma teistpidi tagasi ka rändama hakkama..

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s