Jutunurk: Viimane nädal

Nädalavahetusel käisid üle pika aja meil külas Kelli ja Liisu. Kui varasemalt oli Liisul ja Matul alati mingi kana kitkuda, siis sel korral esimest korda suutsid nad kaks päeva jutti nii ilusti omavahel mängida, et lausa lust oli vaadata. Seda nii toas mängides, kui ka mänguväljakul. See andis aga meile Kelliga rohkem aega omavahel lobiseda ning lihtsalt elust mõnu tunda. Ja peab tunnistama, et ülimõnus oli temaga rahulikult istuda ja tundide viisi lihtsalt maast ning ilmast lobiseda. Viimasel ajal väga pole võimalust olnud sellisteks hetkedeks.

Kuna Kellil on probleeme diabeediga ning ta mõõtis pühapäeval oma veresuhkurt, mõtlesime minu oma ka siis ära mõõta. Hirm oli suur, et mis number sealt aparaadilt küll vastu vaatab. Eriti arvestades seda, et olin eelnevalt magusaid pannkooke ning suhkruga kohvi sisse ajanud endale. Aga täiesti uskumatuna näivalt vaatas aparaadilt vastu vaid 5,6, mis on suhteliselt ideaalne näit. Palju kergem on kohe hingata, kui tead, et veresuhkruga kõik korras on ja selle pärast pead vaevama ei pea.

Sellel nädalal olen aga kohutavalt hädas olnud Matu lõunaunega. Ta tavaliselt magab keskmiselt 3h. Esmaspäevast kolmapäevani aga otsustas ta lihtsalt lõunaunne mitte jääda ning selle asemel trallitada. Mistõttu ta muidugi õhtul varem magama tahab vajuda. Ja ei saa öelda ka, et las siis olla üleval ja läheb varem magama, sest ma ju näen, et ta on väsinud ja teeb lollusi, vajab tegelikult oma uinakut väga. Eile hoidsin hinge kinni, et äkki ta nüüd ikka jääb lõunaunne. Õnneks jäi aga oma und täis ikka ei maganud, sest kakahäda ajas teda ülesse. Ma ei kujuta ettegi, mida selliste trallitamistega ette võtta, et ta oma uinaku ikka ära teeks.

Lisaks on talle kohale jõudnud see “Kohutava kahese” periood. Ehk siis ainult teeb lollusi ja irvitab laialt näkku, kui keelad. Kui varasemalt oli riide panek tsipsniuh ja valmis, siis nüüd võtab see poole rohkem aega. Poiss mängib vingerdavat vihmaussi pikali maas ning lihtsalt naerab laialt näkku. Tee mis imetrikke tahad. Ma ei kujuta ettegi, kuidas ma temaga niimodi edaspidi kusagil käia saan.

Toidustreigiga on nii ja naa. Nüüd ta on otsustanud, et tatar on taas tema lemmik toit ja sellele ei ütle pea kunagi ära. Lisaks on mõned toidud veel, mis hea meelega sisse lähevad. Hernesuppi sõi näiteks siis hea isuga, kui tema nähes hapukoort lusikale panin. Peale seda pistis terve kausitäie pintslisse. Eilne riisiroog aga ei kõlvanud tema arvates kusagile ja jäigi temast puutumata. Muud ma talle ka ei andnud ja läkski tühja kõhuga lõpuks ööunne. See toidustreik ajab ka vaikselt peast halliks. Hommikul muidugi oli kisa taevani ja kriiskas suurest näljast, isegi tatra põlgas ära. Muidugi peale piima joomist rahunes maha ja pistis tatra ka nahka.

Lisaks muidugi igasugused asjade kiskumised ja sõna mitte kuulamised, mis ilmselgelt selle perioodiga kaasas käivad. Iga keelamise peale naerab lihtsalt laialt näkku, nagu ma oleksin tsirkusetola tema jaoks. Ma nii ootan selle perioodi möödumist juba :)

Samas kui see periood välja arvata, siis vahepeal on tal päris helged hetked. Aitab ikka kodus koristada ja prügi prügikasti visata. Kui palun tule kustutada või põlema panna, siis üldiselt teeb seda hea meelega. Poes aitab asju korvi panna ning letilt välja valida. Tahab loomade eest hoolitseda, neile süüa anda ja paitada, vahel ka kasse kammida. Tsintsiljale tegi üks päev lihtsalt musi.

Eile sai ta ühe pisikese sigadusega hakkama. Naabrinaine tõi mulle raha ja panin selle kiiruga kapi äärele. Õhtul otsima hakates ei leidnud ma seda aga kusagilt. Otsisin kõik võimalikud kohad läbi. Lõpuks otsustasin prügikasti ka igaks juhuks vaadata ja voilaa, kaks kokku kägardatud rahatähte vaatasid vastu. Hea on, et ma õhtul otsima hakkasin. Muidu Kaido oleks hommikul vb koos prügiga välja viinud ja mine siis suurest prügikastist otsima. Tema leidis enda arvates kaks paberilipakat vedelemas ja need käivad ju ometi prügikasti, mitte kapi äärele :D

Mu armsal õel on aga täna sünnipäev ja mul on niii kohutavalt kahju, et ma ei saa seda päeva temaga veeta. Selleks on erinevates riikides elamine ikka vastik, et ei saa suvalisel hetkel lihtsalt külla sõita, kui igatsus peale tuleb. Aga neil on seal elu paika loksunud ja hetkel Eestisse tagasi tulema ei hakka. Mina aga tean, et hakkaksin Eestit liiga palju igatsema, kui sinna koliksin. Seega peangi leppima suure igatsuse ning väikeste visiitidega. Järgmine kord näen oma õekest alles veebruaris, kui taas Inglismaale minek on.

DSCF1365

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s