Eluraamatul ei ole kordustrükki..

Eile oli minu jaoks taas raske päev, nii nagu igal aastal kolmandal novembril.

Kuus aastat tagasi kaotasin ma oma venna, kes oli minu jaoks väga tähtis. Ta hoidis mind pisikesest peale tohutult ning sain tema peale alati kindel olla.  Ta usaldas mind, ta uskus minusse ning toetas minu unistusi. Samas aga koputas mulle õlale, kui nägi, et hakkan mõne lollusega hakkama saama. Ta oli maailma parim vend ning lihtsalt ühe hetkega teda enam ei olnud. Saatus viis mu venna ja jättis mind siia katkisena maha lebama.

Õnneks olid mu kõrval sel hetkel Katrin ja Kaido, kes mind mõistuse juures hoidsid. Eriti tänulik olen ma Katrinile, kes mulle vastu pead koputas ja küsis mult, mida ma teen, sest ma üritasin endast kõik eemale peletada ja oma valuga üksi olla. Õnneks suutis ta mulle selgeks teha, et ma ei tohiks Kaidot endast eemale peletada. Ja Kaido on suutnud mind lõpuks tükk tüki haaval tasapisi kokku liimida, kuigi armid jäävad ikka alles.

Mõistusega olid lood aga palju halvemad, sest peale kõiki neid läbielamisi tekkisid mul tõsised raskused rääkimisel ning kirjutamisel. Mul ei tulnud tihtipeale meelde mingid sõnad või tekkis probleeme nende sõnade õigekirjaga. Vahel siiani kontrollin üle, kuidas õigesti kirjutada, kuigi olukord on kõvasti juba paranenud. Kõige nõmedal oli näha, kuidas polikliinikusse venna haigusloole järele minnes õed minu üle naersid, sest ma ei suutnud mitte kuidagi meenutada sõna registratuur ja küsisin neilt, kus asub see punkt, kust ma infot saaksin. Justkui ma oleksin pooletoobine ja harimatu mats..

Väga palju aitas olukorra paranemisele kaasa ka Matu sünd. Kui enne seda nutsin end tihtipeale suurest igatsusest magama siis peale Matu sündi oleks justkui see suur tühi auk mu südames taas täidetud. Mul on küll valus vennale mõelda ning ma jätkuvalt igatsen teda kohutavalt aga ma ei nuta enam lohutamatult päevade kaupa. Ma suudan jälle rõõmu tunda pühadest ning sünnipäevadest ning ei nukrutse terve päev, et üks kõne või sõnum jääb tulemata. Mind teeb küll kurvaks teadmine, et Matu ei saa tundma iialgi oma onu, kes oleks temast kohutavalt hoolinud ning et mu vend ei näe Matu kasvamist.

Igal aastal tema surma aastapäeval tunnen ma ennast ikkagi paraja õnnetuskotina. Nii ka eile. Justkui nähtamatu rusikas pitsitaks kõvasti südant ja ei oska oma tunnetega kuidagi toime tulla. Nukker on olla, väga nukker…

Sügistuul nii karge, on silitamas pead
pisaratest põsk on hell.
Igatsus hinge matab, kas tead?
südames on keeristorm.

Saatus tuli ning pühkis sind me teelt,
on vaid lootus, ehk kohtume veel.
Tahaks öelda nii palju sul sõnu ma häid,
vahel tahaks hingest karjuda, NO KUHU SA JÄID?

Kuid täna ma läidan vaid nutuselt leegi,
ning tean, seisad salaja kõrval mul.
Ning nõnda salaja sosistan tuulde,
oled tõesti mu jaoks kallim kui kuld..

3. November 2011

4 thoughts on “Eluraamatul ei ole kordustrükki..

  1. Ma ei oska kunagi sellistel puhkudel midagi öelda. Ma tunnen alati kurbust ja kaastunnet ning kui oleksin inimese kõrval füüsiliselt, siis tahaks lihtsalt teha pai ja kallistada. Olla toeks. Aga niimoodi virtuaalselt ju ei saa. Ja siis tekibki see nõme hetk kus tahaks midagi öelda, et oma toetust avaldada, aga ei oska ja on kuidagi maru imelik olukord..

    Aga ma lihtsalt tahtsin öelda, et see on vastik ja see on valus ning sellistest asjadest ei saagi kahjuks kunagi üle. Peamine ongi leida endas rahu ja tasakaal, et minna edasi. Mul on nii kurb, et kaotasid enda jaoks niivõrd tähtsa inimese ja hea meel, et sul on inimesed, kes aitasid sul selle valuga toime tulla :)

    • Suur-suur tänu sulle armas Britt! See on sinust nii armas, et vaevusid paar rida mulle siia kirjutama. :)

      2009 oli üldse üks väga kohutav ja surmade rohke aasta. Õnneks mul on jah väga imelised inimesed kõrval olnud ja mul aidanud edasi minna. Üle ei saa tõesti kunagi aga ajapikku lihtsalt õpid elama selle tunde ning igatsusega. Mälestusi ei saa meilt vähemalt keegi võtta ja neid on niivõrd tore meenutada. :)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s