Lastega külas käimise 10 raudset reeglit pisipõnnide vanematele

Pere ja laps kirjutas sellel teemal artikli ja ma lihtsalt pidin seda kommenteerima. Ma ei tea, kas neil ei ole tõesti enam muust kirjutada või on inimesed tõepoolest niivõrd tumbad, et neile tuleks selliseid asju öelda?

1. Külla minnes lähtu alati reeglist, et võõrustaja kodu on võõrustaja kindlus ja seal kehtivad tema reeglid, millest sinul ja su lapsel, olgu ta nii väike kui tahes, ei ole õigust üle astuda! Nagu perenaine ütleb, nii oli, on ja jääb ja see, et sul on väikene laps, ei anna sulle läbirääkimisõigusi.

Kas tõepoolest tuleb inimestele seda öelda, et võõras kodus sa ei ole kuningas? Päriselt? Minu jaoks on küll selge, et teise inimese kodu on tema kindlus ning seal tuleks viisakalt käituda. Ilmselgelt ei lase ma ka oma lapsel seal seega bossama ju hakata? Või on artikkel kirjutatud mõeldes kanaemmedele, kelle lastele on kõik lubatud ning sõna EI-d ei eksisteerigi?

2. Kui sa ei ole kindel, millised reeglid võõrustaja kodus kehtivad, küsi üle.

No ilmselgelt ju!

3. Ära eelda, et su lapsukesel on luba ja vaba voli toidu või toiduste kätega laua juurest lahkuda. Neid kodusid, kus lastel on lubatud krõpse teleka ees krõbistada või jäätisega mööda maja ringi joosta, on väga vähe.

Khm-khm, kas olen mina vales seltskonnas või on artikli kirjutaja väga kitsa silmaringiga. Enamus mu tutvusringkonnast lubavad lapsel siiski toas maiustada, mitte ei hoia teda selleks söögilaua taga. Ilmselgelt ma aga ei lase lapsel paarutama minna toiduga, kui teised kõik viisakalt laua taga istuvad. Käitun vastavalt olukorrale. Jäätisega aga mööda tuba ringi joosta nagunii ei lase (seda ei kodus, ega ka võõras kohas), sest see tilgub ja pärast kõik kleepub. Krõpsud ja küpsised on aga väga lihtne tolmuimejaga sisse tõmmata ja korras. Ei ole probleemi ka endal tolmuimeja haarata ja lapse järelt ära koristada. 

4. Kui olete söömise lõpetanud, siis enne lapse tuppa mängima saatmist kasi ta puhtaks, et võõrustaja ei peaks hiljem heledalt diivanilt, vaibalt või tapeedilt šokolaadijälgi küürima.

Shokolaadisena ei lase ma lapsel kusagil ringi paarutada. Miks peaksin laskma tal ennast ning kogu maailma täis plökerdada!?!?

5. Kui märkad, et su nunnukene suundub kööki kuivaineriiulit puistama, perenaise pesusahtlit avama või riiulist kõiki raamatuid välja tõmbama, küsi enne, kas laps tohib seda teha. Kui perenaine vastab küll jaatavalt, kui nägu on tal peas hapumast hapu, kutsu laps enda juurde tagasi ja taltsuta teda. Perenaine üritab olla viisakas, aga suudab mõelda hetkel ainult sellele, et su põnn midagi ära ei lõhuks ja kui palju tal hiljem koristada tuleb.

Eeeee, palun väga vabandust aga MIDA? Miks peaks keegi üldse sellist asja ütlema? Tõepoolest keegi laseb oma “nunnukesel” külas pesusahtlis tuulata ja riisi köögis põrandale valada? Ma isegi mitte ei tuleks selle peale, et selleks luba küsida, sest see pole lubatud isegi mitte kodus, rääkimata siis külas olemisest. Kogu maailm nüüd küll lapse mängumaa ei ole ja reeglid peaksid olema juba väikesest peale paika pandud!

6. Kui peres on lemmikloomi, pole sinu lapsel õigus neid sakutada, tirida, pidevalt näppida ja närvi ajada. Eriti siis, kui vaene loomake mudilase eest meeleheitlikult põgeneb — see ei ole tore tagaajamismäng! Lemmikloomad ei pruugi olla lastega harjunud ning võivad lapsele viga teha või siis pärast lapse lahkumist tohutus stressis olla.

Jällegi MIKS peab sellist asja inimestele meelde tuletama? Lastele tuleb väikesest peale õpetada loomadest hoolimist ning nende austamist. Ma külas käies alati näitan lapsele looma ning kui loom on sõbralik ja tunneb huvi, siis lasen pai teha. Aga kui näha on, et loom kardab ja ei taha siis kutsun ka last korrale, et jätku loom rahule. Ja lapsele loomi näitan ka just selle eesmärgiga, et ta nendega harjuks ja õpiks hellalt ümber käima. Mitte et korrutan lapsele, et kutsu on kuri ning ei tohi puutuda. Ja laps kasvabki selles vaimus, et kõik koerad on saatanast ja neid peab kartma. 

7. Ära eelda, et su lastetu sõbranna juures on lapse jaoks põnevaid mänguasju küll ja veel ning sa ei pea midagi ise kaasa võtma. Pead küll ja kuhjaga, sest sõbranna lillepotid, uhke serviis, puhkusereisidelt toodud suveniirid või kallid raamatud ei ole mudilasele nätsutamiseks mõeldud. 

Jällegi asi, mille meelde tuletamisest ma aru ei saa. Mul on lastetu sõbranna juurde minnes alati lapsele tegevust kaasa võetud ning ei lase tal võõraid asju lõhkuma kukkuda. Muidugi laps võib kippuda võõraid asju ka vaatama aga siis on minu asi ta tagasi enda asjade juurde suunata. Ma tean ju ette, kelle juurde mul minek on ning eelkõige mõtlen lapse peale, et tal igav ei oleks. Igavus ajendabki lapsed sigatsema. 

8. Kui sa lähed külla kuni kaheaastasega, siis on selge, et põhitähelepanu on temal ja teie saate omavahel vestelda ainult siis, kui laps magab. Eeldamine, et laps ise hakkama saab ja endale tegevust leiab, lõpeb katastroofiga.

Kui lapse jaoks on huvitavad asjad kaasa võetud või on külas lapse jaoks uued ja huvitavad mänguasjad ootamas, siis ma küll ei arva, et suhtlemine võimatu on. Ma suudan küll vägagi edukalt jutustada ning samal ajal lapsel silma peal hoida, et ta sigatsema ei läheks. Last ei saa selles vaimus ka kasvatada, et sünnist saadik iga üleval oleku hetke temaga hullupööra mängid, siis laps ei õpigi omaette mängima ning sinu elu keerulisem. Eriti kui peaks uus beebi majja tulema. 

9. Suuremad lapsed peaksid teadma, et täiskasvanute jutule vahele ei segata! Joonistused, küsimused nagu “miks päike paistab ja miks Skittle`si pakis on rohkem rohelisi kui kollaseid komme” kannatavad oodata, kuni täiskasvanud on oma lause lõpetanud.

Ilmselgelt jällegi loogiline aga kohati on lapsed kärsitud ja pole nukud, kes liigutavad kätt siis, kui sina seda tõstad. Ehk siis ükski inimene ei saa oodata, et laps istub kukupaina nurgas ning ootab, kuni emme midagi küsib ja ta suu lahti võib teha. 

10. Ära iial, MITTE IIAL vaheta oma lapse mähkmeid elutoas või söögitoas. Selle jaoks on ainult kaks kohta — tualett või vannituba! Mähkmed paki enne prügikasti viskamist kilekotti ja seo kott pealt tugevasti kinni. Parem kui viid haisupommi ise minema ka. Lapsed, kes juba potil istuvad, saavad oma hädad tehtud tualetis ega pea oma potti vedama keset elutuba ning sinna sisse soristama või veel hullem — number kahte tegema.

Khm-khm-khm, see on teema millele julgen vastu vaielda. Kodu, kus lapsi ei ole, ei oma üldiselt vannitoas või tualetis ka kohta, kus oleks võimalik mähet vahetada. Kas panen beebi wc poti peale või kitsas paneelmajas vannitoa põrandale? Ilmselgelt ma ei paneks musta tagumikku heledale diivanile või puhtale voodipesule aga kui mähkimisalus ikka puudub, siis panen lapse näiteks põrandale vaiba peale ning tsips-niuh on mähe vahetatud. Selle jaoks, et tervet ilma ära ei määriks, on loodud ka mähkimiseks aluslinad. 

Mulle jääb küll hetkel selline tunne, et inimesel endal ei ole lapsi ning lausa põlastab neid, et sellise artikli valmis kirjutas. Nii nagu paljud lastetud arvavad, et lapsega jääb elu seisma, nendega ei saa midagi teha ning nad ainult lõhuvad ja rikuvad kõike. Või siis on need inimesed kokku puutunud eelkõige vaid hullude kanaemadega, kelle kukupaidele kõik lubatud on ning ükski reegel ei kehti.

Mida teie sellest artiklist arvate?