13 ja reede

Eilne päev oli minu jaoks päris kohutav katsumus. Kuna ma öösel väga magada ei saanud (esialgu ei tulnud und ja siis trallitas Matu), siis olin hommikul ikka üsna väsinud ja tujutu. Muidugi kuna neljapäeva õhtul väänasin jala välja, siis tegi see ka parajalt liiga. Mistõttu oli mul muidugi ju raskem Matul järel joosta. Ja just eile otsustas ta teha “Olen viimane põrguline” päeva.

Esiteks hakkas ta hommikust peale sigatsema ja korrale kutsumise peale naeris näkku. Süüa muidugi ei tahtnud ning jogurti valas endale kraesse. Elasin vaikselt selle nimel, et varsti tuleb lõunaune aeg ning saan ise ka veidikeseks pikali visata. Matu aga otsustas mulle selle lootuse peale ka näkku naerda ning lihtsalt keeldus magama jäämast. Üritasin üsna mitu tundi aga voodisse pannes hakkas sealt kohe välja ronima ja jaurama. Ning kui kärru kinni panin, kukkus lihtsalt kriiskama. Mu närvid olid lõpuks nii pingul, et tekkis tahtmine endale pomm alla panna, et lõpuks rahu saada.

Poole viie ajal andsin lõpuks alla ja võtsin ta kärust välja, no mis sa ikka ära teed eks. Siis muidugi sättis ennast diivanile külili ja kutsus mind ka enda kõrvale pikutama. Viie ajal võtsin ta kaasa ning läksime pesema, sest kella kuueks pidime minema naabrimehe sünnipäevale. Üksinda oleks ta siin ei tea mis korda saatnud ja reisivoodisse kinni ka ei saa panna, sest ta hakkab sealt välja ronima ning võib pea lihtsalt lõhki kukkuda. Seega ronisime koos duššinurka, tema mängis suures pesukausis ning mina sain ennast puhtaks pesta. Muidugi käis sulistamisega kaasa ka pidev jauramine, seega mul hakkas kerge paanika tekkima, kuidas me üldse saame sünnipäevale sedasi mindud.

Lõpuks kella kuue ajal olime siis pestud ja riides ning sättisime ennast minekule. Matule andsin taskulambi, et ta teed näitaks ning rahulikum oleks. Kaido pidi järele tulema, sest ta ei olnud veel koju jõudnud. Me olime esimesed ning kohe peale meid hakkasid ka teised kohale tiksuma. Matu naabrimehele õnne ei soovinud, vaid pani kohe otsejoones mängunurka möllama. Mina sain aga maha istuda ning teistega rahulikult lobiseda. Poole 7 paiku sättisime ennast lauda istuma ning 5 minutit enne seitset jõudis Kaido ka lõpuks kohale. Kuna naabrimees on kokk, siis tal olid taaskord laual imemaitsvad road. Sooja toidu osas oli valida riisi ja nuudlite vahel ning selle peale siis kas mereandidega terav kaste või magus-hapu sealihaga kaste. Ma valisin riisi ning magus-hapu kastme ning toit viis tõeliselt keele alla. Lisaks muidugi kartulisalat ning mitmed snäkid, lõpuks oli kõht ikka väga täis. Muidugi õhtu lõpetuseks saime naabrinaise tehtud imemaitsvat Pavlova kooki.

Matu pidas ennast üllatavalt hästi üleval. Paar korda tegi kusagil kopsu ja tuli väike nutt või siis väsimusest ronis meie juurde multikat vaatama. Mõne aja pärast pani aga uuele ringile. Lõpuks kui hakkasime koju tulema, siis hakkas vastu vaidlema, et tema ei tule mitte kusagile. Enne riide panema hakkamist suutis ta mind aga tõsiselt üllatada. Minu mitte rääkiv laps soovis selge häälega kõigile “Head ööd”. Seda veel üsna mitu korda, seni kuni ma teda riidesse panin. Naabrinaisele ning naabripoisile oli vaja ju veel eraldi head ööd soovida, viisakas nagu ta meil on. Kodus panime kiirelt tuduriided selga ning enne voodisse minekut soovis meilegi head ööd. Magama jäi muidugi üsna kiirelt, sest väsimus oli nõnda suur. Eriti arvestades seda, et ta ca 13h jutti eile üleval oli, siis isegi pidas väga hästi vastu. Tavaliselt vajub juba 7 ajal magama, kui päevauni vahele jääb.

Ehk siis tõestas taaskord mulle, et ta võib küll rääkida kui tahab. Ta lihtsalt võtab hoogu ja ei viitsi silpidega rääkida, vaid tahab ikka sõnu selgelt välja öelda. Tasa ja targu :)

Äratus oli nüüd täna hommikul aga kella kümne ajal, ehk siis poiss põõnas peaaegu 12h jutti ja ärkas mõnusalt heatujulisena. :)

IMGP0646

2 thoughts on “13 ja reede

  1. See on alati nii ootamatult vahva kui lapsed üllatavad just selles osas, kui sa kardad et nüüd saab ainult hullemaks minna. Meie väikesed inimesed treenivad meie kannatuse korralikuks :)

    • Treenivad küll jah :D

      Ja see on uskumatult äge, kuidas nad üks hetk ajavad su lihtsalt peast halliks ja järgmisel hetkel ei tea mida suurest heldimusest ära teha, sest nad lihtsalt suudavad ühe hetkega uuesti südame sulatada. Lapsed on imelised :)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s