Nädalavahetus Lääne-Virumaal

Detsembri esimesel nädalavahetusel oli plaanis teha väike tripp Lääne-Virumaale. Kuna mu isa poolne suguvõsa on suures osas seal, siis vähemalt korra aastas peaks ikka sealt kandist läbi sõitma.

Laupäeva hommikul ärkasime küll normaalsel ajal aga kuna otseselt kella peale minekut ei olnud, saime ikka ca 1,5h hiljem kodust minema, kui plaanis oli. Esimese peatuse tegime naabrinaise juures, kust laenasin reisivoodi ning andsin oma võtme igaks juhuks tema kätte, juhul kui oleks vaja loomade juurde pääseda. Ja siis võtsimegi suuna Lääne-Virumaa ning Tapa poole.

Tapale jõudsime sujuvalt ning seal tegime järgmise peatuse, et korra poes käia. Esiteks tahtsime endale midagi hamba alla haarata ning teiseks pidime midagi vanaema ja tädi-onu (Mu ema õde ja isa vend on omavahel abielus) juurde külakostiks kaasa võtma. Peale seda kolistasime siis Ridakülla ja külastasime üle pika aja minu ainsat elus olevat vanavanemat. Mul on nii kahju, et ma teda nii harva näen aga no ei ole aega ega võimalust tihti sinna kanti sattuda.

Vanaema on mul täiesti pime ning ei näe sedagi, kas lamp laes põleb või on kustus. Aga sellest hoolimata on ta niivõrd tubli ning saab iseendaga hakkama. Jah puud tuuakse tuppa teiste poolt, koera pissitamas käivad ka teised ning suuremaid sööke valmistavad ka onu-tädi. Kuid ahju saab ise köetud, muna praetud ning kohvi tegemine ei valmista talle ka raskuseid. Eks palju aitab kaasa see, et ta on niivõrd kaua seal elanud ja teab täpselt, kus-mis asub. Selles mõttes imetlen ma teda ikka küll väga. Iga teine tahaks endale hooldajat, kuid vanaema tahab ise hakkama saada ning ei taha ühtegi võõrast inimest endale sinna appi. Olime üsna mitu tundi seltsiks talle ja saime juttu ajada. Matu möllas ringi ja üritas aina vanaema kappides kolada, nii huvitav ju.

Poole kuue ajal õhtul pakkisime ennast aga kokku ning suundusime mu tädile ja onule külla. Lapsed juba ootasid ja asusid kohe Matut lõbustama, seega me saime tädi-onu ja nende kahe suurema lapsega mõnusalt juttu ajada. Sinna jõudes oli Matu väga viril aga kui poisid magamistoast rongiraja ja autod suurde tuppa tassisid, oli Matu tehtud mees ja asus kohe tegutsema. Neil on nii vahvad kaks väikest krantsut, kes mõlemad hirmsasti sülle ronisid. Kusjuures üks neist uriseb ja liputab saba korraga, ometi kuri ta ei ole. Ronis mulle sülle magama ja seal ka urises edasi, ise hirmus rahul omadega. Seal veetsime mõnusalt aega enamvähem kella kaheksani, siis pakkisime end taas autosse ning võtsime suuna Kadrina poole, kus asus meie ööbimispaik. Muidugi Matu jäi autos loetud minutitega magama, ehk siis enne Põima risti jõudmist põõnas ta juba väga õndsat und. Seega Kadrinas oli sunnitud Kaido üksinda poes käima ja ma jäin magavat Matut autosse valvama.

Öömaja pakkus meile minu armas täditütar oma perega. Oleme seal ka varasemalt ööbinud ning iga kord seal kandis käies on see ka kohustuslik peatuspunkt. Kuigi eelmisel aastal me sõitsime öösel sealt veel koju, sest lapsel kodus ikka parem magada ja endal ka lihtsam. Matu oli peale autos tehtud uinakut jälle ergas ning asus sinna jõudes kohe väiksema lapsega mängima. Lisaks pakkusid talle huvi kassid, keda aasta tagasi seal veel ei olnud. Mängimine ja hullamine kestis pea keskööni välja, siis vajus kutt lõpuks õndsasse unne. Samal ajal kui lapsed mängisid, saime meie aga mõnusalt juttu ajada ning teed juua. Küll oli tore mõnusalt aega veeta koos kallite inimestega, isegi väljas tormav tuul ei teinud olemist kuidagi kehvemaks. Lõpuks suundusime kõik kesköö paiku magama. Kaido jäi üsna kiirelt, kuid mina ei saanud tükk aega veel und. Muidugi täpselt siis, kui mina hakkasin magama jääma, ärkas Matu jälle nutuga üles. Tema puhul on see võõras kohas magades tavaline, seega olin sellega juba arvestanud. Ka Inglismaale minnes ta mõnda aega ärkab öösel vähemalt korra nutuga. Ja peale viimaseid Inglismaal käike on kodus sama trall olnud, sest ta ju harjus inglismaal selle 1+ kuuga juba ära. Peale nutuga ärkamist kussutasin ta süles uuesti magama ning peale seda magas hommikuni rahulikult. Mina nii rahulikult magada ei saanud, sest kassid otsustasid vastu hommikut toredat mürglit teha ning vahepeal ka üle meie tormata. Hommikul ajasime ennast maast lahti kella 9 ajal, kui teised ka magamistoast välja ronisid. Saime veel mõnusa hommiku koos veeta ning peale kella 12 pakkisime end taas kokku ning asusime teele.

Järgmine peatuspaik oli Kadrina surnuaed, mis kuulub ka kohustuslikku kavva Virumaale sõites. Kaido jäi Matuga autosse ootama. Varasemalt oli minu jaoks 3 hauda mida külastada, nüüdseks on neid haudu juba neli. Kott oli küünlaid täis ning mõtlesin siis kaugemast otsast alustada, et peale viimast hauda saaks kohe kiirelt autosse minna. Ilm oli väga tuuline ja vihma sadas, polnud just kõige meeldivam. Vantsisin siis teise otsa ning alustasin oma vanaisa hauast. Vanaisa suri küll juba enne minu sündi aga kuna ta on siiski minu vanaisa, siis viin alati ka tema hauale küünla. Koristasin ära ka vanad küünlad ning kuna prügikast oli seal samas, viskasin need otsejoones sinna ära. Sealt suundusin edasi vanavanemate hauale, keda samamoodi pole au olnud kohata kuid küünla viin neile siiski alati. Sealt ära korjatud küünlad viskasin aga uute küünalte juurde kilekotti ja astusin edasi. Järgmisena otsisin oma onupoja hauda, kes aasta tagasi koos oma veel sündimata tütrega autoavariis hukkus. Kuna hauaplats oli täiesti korda tehtud ja muudetud, siis esiti ei leidnud seda üleski. Lõpuks leidsin platsi üles aga tänu roosadele pisitillukestele kinnastele, mis üle hauakivi olid riputatud. Pisitütar maeti ju koos isaga ühes kirstus, seega on neil ka ühine hauakivi. Seal olles meenus jälle aasta tagune matusepäev. Ilus aga kohutavalt valus. Jätkuvalt kõige kohutavam vaatepilt on näha surnud beebit. Lihtsalt mõistuse vastane..
Viimaseks jätsin oma õemehe haua, kes oli mulle palju aastaid suure venna eest ning kellest ma jätkuvalt nii kohutavalt puudust tunnen. Nii nagu terve ülejäänud perekondki. Puhastasin haua lehtedest ja okstest ning asetasin sinna 2 põlevat küünalt. Meenutasin teda hea sõnaga ning seisisn üsna pikalt seal hauaplatsi ääres. Seal käies tunduvad kõik olmemured nii tühistena. Ikka mõtled, et what if.. aga paraku ei saa sinna enam mitte midagi parata. Nüüd saame teda vaid hea sõnaga meenutada ning südames kanda. Muidugi kui lõpuks surnuaiast lahkuma hakkasin, ei suutnud ma leida sealt värava juurest pürgikasti. Kuna aga surnuaialt ei tohi midagi kaasa võtta, siis pidin minema prügikasti otsima.. ilmselgelt leidsin ma selle õnnetu prügikasti aga täiesti teisest otsast, sealt kust ma enne alustanud olin.

Peale surnuaeda võtsime suuna aga Haljala poole. Haljala kandi plaan läks aga paraku vett vedama, seega sealt võtsime suuna edasi hoopis Rakvere poole ning otsustasime minna kuulsat “kuusepuud” vaatama. Vahetult enne Rakverre jõudmist hakkasin kiirelt netist otsima, kuhu sööma võiks minna. Ei ahvatlenud poest mingite võikude kaasa haaramine ja tahtsin midagi sooja saada. Esialgu mõtlesin mõne pubi peale, siis tekkis aga burksi isu. Hea ja kiire võimalus kõht täis saada. Kiire otsingu tulemusena, sain jälile Rakvere kuulsale burksikohale nimega Grillers. Kirjutasin sellest ka eelnevalt siin. Esimese peatuse tegimegi just sealt. Sõime seal kõhud täis ning läksime kuuske kaema. Kaido ja Matu vaatasid seda auto aknast teiselt poolt tänavat. Mina käisin tegin ikka tiiru ümber kuuse ka ning suundusin siis tagasi autosse. Jah otseselt kuusk see ju ei ole aga minu arvates väga äge lahendus ning tõesti eriline. Eelmise aasta puu mulle väga ei istunud aga selle kuuse eest annaks küll viis punkti viiest. Toredalt värviline ning eriti hästi on seda näha pimedas. Lisaks annavad väga palju juurde aknaklaasidele lisatud kleepsud, mis kujutavad endast erinevaid figuure. Nii inimeste, loomade kui ka näiteks küünla oma.

DSCF1737

Rakvere kuulus jõulupuu.

DSCF1731

Grillersi aknast paistist see tore kirik.

Peale seda võtsime suuna taas kodu poole. Tegime veel väikese vahepeatuse Kosel Grossi poes ning otsejoones koju sööma ning SNKT finaali vaatama. Üldjoontes oli väga tore nädalavahetus ning mul on väga hea meel, et lisaks oma kalli suguvõsa üle vaatamisele saime ka Rakveres käidud ning uue kogemuse võrra rikkamaks Grillersi näol ja ka kuulsa kuuse oma silmaga üle vaadatud.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s