Minu eelistused laste kasvatamisel

Viimasel ajal on üsna palju olnud siin ja seal juttu sellest, kuidas keegi oma lapsi kasvatab ning mida keegi kellegi arvates valesti teeb. Üsna totter tegelikult kedagi hukka mõista tema kasvatusmeetodite või valikute pärast, sest kuidas peaks kedagi üldse torkima see, kuidas kellegi kodune elukorraldus on? Isegi, kui minu veendumustega asi kokku ei lähe siis pole minu asi kedagi selle eest hukka mõista, sest tema peab ju seda elu elama, mitte mina. Kuigi üsna huvitav on tõdeda, et inimesed ning nende veendumused laste kasvatuse osas on niivõrd erinevad.

Eks olid minulgi enne lapse sündi teatud plaanid ning arvamused tekkinud. Üsna palju aitas kaasa nende tekkimisele ka see, et mul on kogemusi väga erinevate laste hoidmisega. Ehk siis olen näinud piisavalt, millistest kasvatusmeetoditest võiks malli võtta ning milliseid mina oma kodus kindlasti kasutada ei soovi.

Kui rääkida näiteks lapse magamisest siis raseduse ajal kuulasin väga paljusid erinevaid lugusid ja arvamusi. Oli palju selliseid, kes plaanisid lapse sünnist saadik eraldi tuppa harjutada ning neid, kes planeerisid lapsest täieliku kaisubeebi teha ja sünnist saadik oma kaisus hoida. Kui olin veidi asja kaalunud, siis jõudsin järeldusele, et minu laps magab kindlasti minu voodi kõrval oma voodis ning ostsin spetsiaalselt võrevoodi, millel üks külg ära käib. Esiteks saaks sellist voodit pikemalt kasutada ning teiseks sain voodi enda voodi kõrvale panna ning laps magas justkui külje all, kuid siiski oma voodis. Ma olen piisavalt laisk ning hoolin oma unest väga. Seega oli minu jaoks oluline lapsele läheduse pakkumine ning mugavus üheskoos. Lapse toitmiseks ning lohutamiseks piisas vaid istuli tõusmisest.

5721

Seega magas mu poiss sünnist saadik mul külje all ning vahepeal ka täiesti kaisus, kui lähedust vajas. Seda ei ole ma talle kunagi keelanud. Mingi hetk peale aastaseks saamist mõtlesin panna talle tavalise laste voodi seina äärde harjumiseks ja sinna esialgu vaid tema kaisuloomad peale kuhjata. Kutt aga otsustas ise kohe sinna ronida ning pikali visata. Saigi siis hoopis tavaline voodi meie voodi kõrvale pandud ning võrevoodi esialgu kaisukate jaoks seina äärde, kuid hiljem juba juppideks lahti ning teise tuppa eest ära. Sellest ajast peale tunneb poiss ennast nii suurena, et enamus ööd magab ilusti oma voodis ning kaissu ronib üsna harva. Isegi, kui ma ise ta endale kaissu sikutan, siis ronib ise oma voodisse tagasi. Samas kui halvad unenäod kiusavad siis ronib ikka kaissu küll ning hommikul ronib ka kaissu, siis on meie mõnus emme-poja aeg.

Asi mida ma sünnist saadik olen üritanud aga järgida on mitte surmvaikuses ja kottpimedas magamine. Ma ei taha seda, et laps esimese krõpsu peale ärkaks ja me sosistades ringi hiilima peaksime. Esimesel eluaastal oli tõesti poiss tõeline unekott ning magas rahus isegi siis, kui pea kohal suitsualarm tööle hakkas. Muidugi magas ta esimesel eluaastal ülihästi ka kärus aga ca 1,5 aastaselt tekkis tal väike streik ja kärus enam väga magada ei taha. Isegi kui magama jääb siis üldiselt teeb seal vaid lühiuinakuid, kui ta just tõesti vägaväga väsinud ei ole. Ja siis piisab ka näiteks auto signaalist või bussi piiksumisest, kui laps püsti kargab. Kodus üritan teleka küll veidi vaiksemaks panna aga keegi otseselt kikivarvul ei käi ning ei sosista. Üldiselt pole muret isegi tolmuimejaga samal ajal tõmmata, kui poiss üleval magab.

Kui veel unedest rääkida siis tegelikult konkreetseid uneaegu poisil ei ole ja eelkõige lähtun lapsest endast. Ma tean küll, et lapse jaoks on kindlad kellaajad olulised turvalisuse pärast. Aga kuna ma olen suhteliselt liikuv inimene ning ikka tahan külas käia või linnas käia, siis olen last pigem enda elu järgi kohandanud, kui enda elu lapse järgi. Ehk siis mul ei ole jäänud vahele õhtused sünnipäevad seetõttu või ei ole oodanud pikkisilmi hommikul poisi ärkamist, et kas jõuame bussile ja linna või ei. Kui laps on unine, siis on tal võimalus autos või bussis edasi põõnata. Niisamuti oleme alati käinud naabrite juures koos käruga, sest siis olen saanud vajadusel lapse kärru magama panna ning koju tulles siis voodisse ümber tõsta. Ma ei ütle nende kohta halvasti, kes enda elu lapse järgi sätivad aga minule selline süsteem lihtsalt ei sobi. Õnneks on ka laps sellise eluviisiga harjunud ja meil ei ole mingeid probleeme kusagil käimisega.

Kui rääkida nüüd külas käimisest siis vaatasin hiljuti Malluka ja Katre videot ning seal Mallu ütles, et lapsega raske külas käia ja pigem käiakse neil külas. Et lapsega ei saa ennast vabaks lasta, eriti kui minna külla kellelegi, kellel lapsi ei ole. Ma ei tea, ma küll nii ei ütleks. Eks ma olen lapsega käinud ka sünnist saadik palju külas ning ta on sellega harjunud. Kui on minek kusagile, kus lapsi ei ole, siis võtan lapsele ise huvitavaid mänguasju kaasa. Kui aga on tegemist kohaga, kus on lapsed ja/või mänguasjad, siis pole lapse pärast üldse muret, sest tal on uus ja huvitav. Ehk siis paar tundi võin üsna rahus kohvitada ja jutustada, ilma et laps igavusest lollusi tegema hakkaks. Eks palju aitab kaasa sellele ehk see ka, et ma olin piisavalt laisk ja ei korjanud lapse eest kõike kodus ära. Ehk siis ta on algusest peale kasvanud vaimus, et kõik mis käeulatuses, ei ole mängimiseks. Vahel harva ikka üritab võtta midagi keelatut aga üldiselt saab väga hästi aru ja kõike ikka näppima ei kipu. Ehk siis on lihtsam nii kodus kui külas.

Kui aga rääkida lapseta reisile minemisest, siis olen ma tõeline “kanaema”. Ehk siis minu jaoks täiesti välistatud ettevõtmine. Jätkuvalt ma ei tee kedagi maha, kes suudavad ja tahavad ilma lapseta puhata aga mina lihtsalt ei suuda. Ma naudin seda, kui ma saan Matu kellegi hoolde jätta mõneks tunniks või terveks päevaks aga kauem ma temast eemal olla ei suuda. Ma ei ole siiani ühtegi ööd temast eemal veetnud, isegi mitte erinevates tubades. Ma magan ainult siis hästi, kui kuulen teda kõrval voodis nohisemas. See teeb mind õnnelikuks ja rahulikuks. Eriti teadmine, et kui tal on näiteks halb unenägu on siis on tema jaoks kõige tähtsam inimene kohe tema kõrval olema. Ma ei ole nii väsinud, et vajaksin lapsest puhkust. Kui ikka reisida või puhkusele sõita, siis koos lapsega. Vahet ei ole, kui ta ka tulevikus ei mäleta midagi aga mina ju mäletan ja talletan reisid ka piltidele. Ehk siis saan tulevikus lapsele piltide abiga jutustada, et käisime koos seal ja tegime seda ja seda. Ega ta ju loomaaias käiku ka ei mäleta aga ometi teeb see käik teda sel hetkel õnnelikuks, miks ma ei peaks teda siis kaasa võtma.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Juuli 2015

Mida ma üritan ka järgida on see, et kui poiss vähegi huvi tunneb millegi vastu siis kindlasti üritan ma tema huvisid toetada ning mitte maha suruda. Ehk siis kui ma nägin, kuidas lapsele meeldib köögiga mängida siis ma ka ostsin talle selle. Ma näen, et tema suureks kireks on puslede panek ning hea meelega muretsen neid talle juurde. Esiteks arendavad ning teiseks muudavad lapse õnnelikuks. Kui ta tahab joonistada siis paber ja pinal pliiatsitega on koguaeg laual olemas. Aga seda jälgin küll, et joonistaks vaid paberile või värviraamatusse. Tavalised raamatud ning seinad on keeluala. Õnneks ta ei kipu ka väga mujale joonistama, paberit jagub piisavalt.

Ma üldiselt üritan olla üsna vabalt võttev ema aga mingid reeglid on lapsel siiski olemas ning kui üritab neist üle astuda, siis ikka keelan ka. Õnneks on mind õnnistatud suhteliselt hea lapsega, kes hea meelega mängib oma mänguasjadega ning kaasab ka meid oma mängudesse ning lolluseid tegema ei kipu. Neid teeb vaid siis, kui tõesti ära väsima hakkab ja on aeg ta tudule ära viia.

DSCF1813

2 thoughts on “Minu eelistused laste kasvatamisel

  1. Jaa, ma pooldan ka seda, et laps ei harjuks ainult vaikuses magama. Olen ise sama praktiseerinud, a sellest hoolimata ärkab Ella üles ka siis kui ma endal tekki kohendan. Ja meie vahel on koridor+2 suletud ust :D:D

    Mis puutub aga reisimisse, siis ma tulen veebruaris ilma Leenuta Eestisse ja see otsus sööb mind seest meeletult. Ma tean, et see on tema seisukohast mõistlikum otsus ja ta jääb Brunoga, kes võtab puhkuse ning tõenäoliselt saab tal olema ülikhuul ja tegevust täis nädal, aga…ikka tunnen end ülinõmedalt ja vähemalt korra päevas mõtlen, et jätaks tulemata :(

    • Mis teha. Mõned lapsed ongi kerge unega ning teised oleksid nagu talveunes ja löö või kõrval trummi :D
      Ma tean jah, et sa Leenuta eestisse tuled. Muidugi tal pole seal isaga koos häda mitte midagi. Ja ilmselgelt põed sina seda mitmeid kordi rohkem, kui Leenu. Ma usun ja tean, et mu marakratil poleks ka häda midagi kusagil kellegi juures aga ma ise olen see põdeja pool, kes ei suuda. Võta rahulikult ja see nädalake eestis kulub sulle kindlasti marjaks ära, et koju tagasi minnes veel parem ema olla, kui sa praegu :)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s