Veebruari jutunurk

Veebruari kuu ei ole sel aastal üldse eriti positiivne olnud. Kõik veab kuidagi allamäge ja mitte miski ei suju.

Alustuseks muidugi see, et ma olen juba teist korda jutti haige. Ju siis ikka talv teeb vitamiinivaruga 1-0 ja organism ei ole enam nii tugev, et haiguseid endast eemal hoida. Eelmisel korral oli kurguvalu + palavik + nohu. Veidi aega sain terve olla ning nüüd on jälle nina tatine ning lisaks külastab mind sõber hambapõletik. Tulemuseks on see, et meenutasin vahepeal pigem hamstrit, kui inimest. Reedel (12.02) lihtsalt oli ige hell aga öösel magada oli raske. Laupäeva hommikuks oli põsk paistes, tekkis palavik ja kuna süüa ei suutnud, siis käisid külas ka iiveldus ning oksendamine. Hea oli, et tegemist oli nädalavahetusega ja Kaido kodus oli, seega sain enamuse päevast lihtsalt maha magada ja ta tegeles ise lapsega. Pühapäeval (14.02) külastasime Tõnismäel hambaarsti, kus sain esialgu üle tunni aja arsti ukse taga passida, et siis mõned minutid kabinetis istuda. Arst vaatas olukorra üle ja ütles, et see tuleks siin nüüd lahti lõigata. Ma polnud asjast vaimustuses ja küsisin, kas pigem rohtudega ei saaks asjast jagu. Kirjutas siis hoopis AB + valuvaigistid välja ning palus kindlasti tagasi pöörduda, kui paremaks ei lähe olukord. Nüüd ma siis pean 5 päeva oma AB-d sööma 2x päevas ja lisaks võtma valuvaigisteid, mis on ka põletikuvastase toimega. Vähemalt ei ole magamisega probleeme ja kui nvsel oli palavik kuni 38,6, siis hetkel tiksub heal juhul natuke üle 37, enamjaolt jääb siiski alla selle. Igatahes on olukord parem ja selline hamster ma enam ei ole. Aga õue mängima minna siiski ei saa, kuna külma ei tohi hetkel saada.

8. veebruaril käisin linnas ja meil oli Marleeniga kella kümneks kokku lepitud hoolduse aeg. Matu jäi armsa Liia hoolde ning mina käisin vedelesin mõned tunnid ja nautisin olukorda. Taaskord sain väga-väga ilusad ripsmed ning lisaks pisikesed punased kivikesed ripsmetele. Peale hooldust võttis Liia mind taas auto peale, käisime korra Meremeeste haigla juures raamatul järel ning suundusime Paavlisse shoppama. Matu sai endale sealt Kalapoeg Nemo 3x49tk pusle, Sullivaniga Mütsi ja kindad, Pikne Mcqueeniga teksapüksid ja lühikeste varrukatega triiksärgi. Lõpuks haaras endale ühe sinise kraanaauto ka riiulilt aga ma ei pannud seda talle pahaks. Ja peale seda istusime autosse ning sõitsime Liia juurde, kuniks Kaido peale tööd meile järele tuli. Matul oli üks igavesti vahva päev, sest sai sõpradega nii palju mängida. Ja minul oli ka igavesti vahva päev, sest Liiaga on ülimõnus maast ja ilmast kohvitassi taga lobiseda.

DSCF2133

Mu väike Sullivan :)

10. veebruaril käisime uuel ringil linnas. Sel korral oli meil plaanis perearsti külastus, mängutoas hullamine ning vanavanaema sünnipäev. Hommikul sõitsime Laagrist jälle rongiga Kristiine juurde, kus ostsime poest näksimist ning suundusime edasi perearsti juurde. Perearstikeskuses üritas Matu arsti kohe surnuks lobiseda, seda küll oma keeles, kuid sellegipoolest. Igatahes kui sügisel oli arst Matu kõnearengu pärast pisut mures, siis sel korral oli ta kõigega väga rahul ja leidis, et kuhugile spetsialistide poole pole vajadust hetkel küll pöörduma hakata. Kaalu oli riietega 14,6kg ja pikkust 86cm, ehk siis kasvab ka täitsa ilusti. Järgmisel korral tahab arst meid näha alles sügisel, kui Matu kolme aastaseks on saanud. Peale arsti külastust keeldus Matu aga kärru istumast, seega jalutasime koos magistrali bussipeatusesse ning tegime vahepeal vaid korra peatuse, et pardikesi imetleda. Ja siis sõitsime bussiga tagasi Kristiinesse, kus Matu sai Juku mängumaal 2h jutti ennast tühjaks möllata. Peale seda tuli uni kärus ikka nõnda ruttu ja magas seni, kuni vanavanaema juurde jõudsime. Seal veetsime üsna mitu tundi aega ning liikusime minema alles 20 ajal õhtul. Käisime korra külas ka Kaido isal ning jõudsime koju alles 10 ajal õhtul.

12. veebruaril tulid meile aga külla Liia & Co, ehk siis Matu sai jälle sõpradega mõnusalt hullata ja meie kohvitassi taga lobiseda. Päeval enne nende koju minekut käisime koos veel nõiakaevu vaatamas, sest see hakkas lõpuks ometi keema üle mitme aasta. Imeilus vaatepilt! Ja siis siirdusid nemad koju ning meie tuppa puhkama.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s