Väike lobanurk

Laupäeval saab meil siin Inglismaal oldud juba 4 nädalat.  Täiesti uskumatu, kui kiirelt aeg siin möödub. Aga kuna meil tagasisõidu piletit veel ei ole ja niipea veel Eesti ei naase, siis ei ole see aja möödumine õnneks nii määrav. Varasemad 2-nädalased tripid siia on küll masendavad olnud, sest aeg möödub liiga kiiresti ja suurt midagi ei jõua ette võtta, kui vanemad samal ajal ka tööl on sunnitud käima.

Eelmisel nädalal oli emal puhkus, sellest nädalast on ta taas tööl. Aga kuna mu isa oli eelmisel nädalal tööl, siis kusagile minna me ikka ei jõudnud. Kolasime niisama siin kodu kandis ringi ning vedelesime kodus. Saime nii mõnegi filmi vaadatud ja maast ja ilmast lobisetud.

Ilmad on siin jätkuvalt nagu raseda naise tujud, ehk siis vahelduvad hullupööra. Mis aga ei morjenda meid, sest oleme ikka pea iga ilmaga väljas käinud. Viimased päevad on aga väga päikeselised ja soojad olnud. Pühapäeval küündis temperatuur lausa 15 kraadini kohati, seega sain saabaste asemel oma Crocsi baleriinad jala otsa susata ning seeliku ja särgi väel ringi tsillida, ülimõnus! Jalutasime parki ja sealt edasi õe juurde, kus istusime mitu tundi väljas aias ja lihtsalt nautisime kvaliteetaega perega. Täna oli ka imeline ilm aga pisut tuulisem. Tahtsin hirmsasti välja jalutama minna aga siis tuli sõbranna külla ja Matu keris magama, seega minu õues käik piirdus vaid 2x välja jooksmisega, et sõbrannale värav lahti teha.

Meil oli siin lausa mitu pidupäeva jutti. 5. märtsil oli mu vanematel aastapäev. 6. märtsil oli inglismaal emadepäev, ilmselgelt tähistasime ju kõik koos. Mu ema ostis Matule lillekimbu, et ta saaks selle mulle kinkida. No nii armas, ennast polnud lillekimbu taga ollagi aga tähtsa näoga tuli mulle tooma. Ema oli hommikul tööl, seega me saime peale ärkamist veidi siin hoogu võtta ja päeval läksime Matuga poodi lillejahile. Leidsin emale imeilusad punased tulbid, mis on tema vaieldamatud lemmiklilled. Lisaks võtsin Matu jaoks imeilusa punaste rooside kimbu, sest tema ju tahab ka vanaemale lilli kinkida. Matu muidugi jäi kärus teel poodi magama ja seetõttu pidin ma veel väljas jalutades aega veetma, et Matu saaks veidi rohkem magada. Jalutasin siis poest hoopis õe juurde ning tulin koos tema suurema tütre Melanyga koos koju. Nautisime imeilusat päikeselist ilma ja teineteise seltskonda. Varsti peale meid jõudis ka mu ema koju ning esimesena viis talle lilled muidugi Matu. Mina läksin oma lillekimbu ja teekruusiga (tekstiga Tea-riffic m0m) kohe talle järele. Lõpuks jõudis kohale ka mu õde koos pisema tütrega ning saime siin kõik mõnusalt kartulisalatit pugida, ning kohvi ja kooki nautida. Esmaspäeval oli siis väike paus ja teisipäeva hommikut alustasime taas toredasti, sest isa tuli koju lillede ning Martini Astiga. Emale imeilusad tulbid ja minule imeilusad roosad roosid. Ja lausa imelik oli üle nelja aasta taas naistepäeval vaba olla, muidu ikka olen käinud naistepäeval tööl lilli müümas.

Mul on hetkel kuidagi kohutav talveunes karu tunne, seega tahaksin enamuse päevast lihtsalt voodis teki all magada või raamatut lugeda. Lõpetasin just “Mässaja” lugemise, sellest tuleb eraldi postitus, kui filmi ka ära vaatan. Nüüd otsin järgmise raamatu lugemiseks jälle Fabula äppist, saan mänguväljakul käieski aega parajaks teha, kui Matu möllab. 13 raamatut on 50-st loetud, ehk siis 37 raamatut veel vaja selle aasta jooksul läbi lugeda. Teeme ära, pole probleemi!

Tahaksin siia hirmsasti teile vaatamiseks veel pilte lisada aga see internet siin ei lase mul suurt midagi teha või laadida. Kevad on nii lummavalt ilus ja hiilib iga päevaga aina lähemale. Nartsissid ja krookused hakkavad juba ära õitsema, varsti hakkavad tulbid õitsema. Kirsipuud on ammu õites. Käisin eelmisel esmaspäeval kanali ääres linde vaatamas ja sattusin tõtt vahtima ühe eelmise aasta luigepojaga. Enamus sulestikust veel hall aga hakkab vaikselt valgeks muutuma. Talle ei meeldinud üldse minu kaamera, üritas seda aina uuesti ja uuesti rünnata. Vanemad luiged olid rahulikumad ja pigem uudishimutsesid, et kas ma neile midagi nosimist ka ehk tõin. Siin on nii kerge lindudele ligi pääseda, et neid pildistada. Nad on lihtsalt nii harjunud inimestega, et pigem tulevad ise ülbelt ligi, mitte ei põgene.

Täna on plaanis Matuga Winton parki jalutada, sest seal on palju ägedam mänguväljak ning vaheldust on ka vaja. Pealegi saame siis ennast veidi rohkem liigutada ning tänast päikesepaistelist ilma ära kasutada. Tahaksin tegelikult nii paljudest asjadest blogida aga jube raske on ennast kokku võtta ning arvuti taha sundida. Vahel ei võta päevade kaupa arvutit lahti ja olengi vajadusel vaid tahvli või telefoniga korra netist läbi hüpanud. Pole ju vajadust enam vanemate pärast netis istuda, et nendega suhelda.

Praegu aga suundun hommikusööki sööma ning siis riidesse ning õue.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Märts 2015

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s