“Me olime valetajad”

Vahepeal sain läbi loetud selle aasta 22-se raamatu, mille sobitaksin täpselt väljakutse 22. punkti alla. Ma võibolla ei olekski seda raamatut lugema hakanud aga lappasin Fabulas noorteromaane ning kuna olin siin ja seal selle kohta ühtteist kuulnud, mõtlesin ka selle ette võtta. Jätkuvalt on tore e-raamatuid lugeda ning veelgi toredam, et on võimalus äpi kaudu erinevaid eesti keelseid raamatuid lugeda.

22.Raamat, mis sisaldab paranormaalsusi – “E. Lockhart – Me olime valetajad”

me-olime-valetajad

Me oleme Sinclairid.
Keegi meist ei hädalda.
Keegi meist ei eksi.
Suviti elame oma erasaarel Massachusettsi ranniku lähedal.
Vahest polegi teil rohkem tarvis teada.
Või siis vaid seda, et mõned meist on valetajad.

Me olime valetajad” on mitmeid kirjandusauhindu pälvinud E. Lockharti uus suurepärane põnevusromaan, mille GoodReads nimetas 2014. aasta parimaks noorteraamatuks.

Raamat räägib ühest rikkast suguvõsast, kuhu kuuluvad vanaema-vanaisa ning nende kolm tütart lastega. Nad veedavad suved erasaarel, mis on mitmeid põlvkondi juba nende perekonna käes ning kus igal tütrel on oma pere jaoks eraldi maja. Kolme õe vanimad lapsed on sündinud kõik sügisel ning on seetõttu ühevanused ning koos üles kasvanud. Lisaks on ühel õdedest samas vanuses “kasupoeg”, kes igal aastal nendega kogu suve saarel veedab. Need neli last moodustavad valetajad. Loo keskmes on valetajate 15. suvi saarel ning peategelase osaline mälukaotus, millest ta üritab üle saada.

Ütlen ausalt, et esimene veerand raamatust tundus minu jaoks üsna kräpp ja oli tahtmine see käest visata. Aga kuna olin siit ja sealt ikka head kuulnud, mõtlesin sundida end ikka edasi lugema. Raamatu keskel läks juba huvitavamaks, kuid siiski tundus raamat olevat selline.. tiineka ving ja hala. Kui ma aga rääkisin ühe sõbrannaga, kes ka seda raamatut soovitas ning ütles, et raamatu lõpp pani asjale tema jaoks punkti ja senimaani arvas samamoodi nagu mina. See innustas mind raamatut lõpuni lugema ning tõepoolest, see raamatu lõpp teebki selle raamatu tõeliselt heaks. Täiesti ootamatu ning uskumatu, sellist lõppu poleks osanud küll ette näha.

Samas kui raamatust endast rääkida, siis mind isiklikult kohutavalt häirisid peategelase kirjeldused “Seejärel võttis ta välja revolvri ja tulistas mind rindu. Seisin muruplatsil ja kukkusin. Kuuliauk laienes ja mu süda veeres rindkerest välja, otse lillepeenrasse.Verd tulvas rütmiliselt avatud haavast ja seejärel silmist, kõrvust, suust”, kui isa lahkus. Või siis “Raipesööjad linnud nokivad mu purunenud koljust immitsevat löga”, kui ta räägib oma migreenihoost. Minu jaoks täiesti ülepingutatud teismelise kirjutis. Samas kui mõelda, et see raamatu peategelane ongi alles teismeline, siis mingil määral see siiski sobib selle raamatuga kokku.

Üldjoontes on tegemist aga üsna hämmastava teosega ning ma täitsa mõistan, miks ta 2014 aasta parimaks noorteraamatuks valiti.

2 thoughts on ““Me olime valetajad”

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s