Argpüksid päevikud

Ma ei tea, kas ma olen blogis maininud aga ma kardan KOHUTAVALT äikest. Enne Matu sündi oli tihti selliseid öid, kus ma teki all värisesin ja sõba silmale ei saanud, kui väljas äike möllas. Peale Matu sündi olen ennast tugevamaks üritanud sundida, sest pean ju ometi teda suutma vajadusel lohutada ja toetada. Seega ma viimasel ajal ma olen justkui palju tasakaalukam ja rahulikum olnud äikese suhtes.

Noh, seda muidugi kuni eilseni. Eile päeval oli järjekordselt hullult palav ja lämbe ilm, mistõttu õhtul alanud padukas oli tõeliselt kosutuseks. Käisin mitu korda rõduuksel värsket õhku nautimas ning imetlesin aknast padukat. Muidugi ei jagunud seda rõõmu mulle kauaks, sest varsti saabus äike ka platsi. Vaatasin lightningmapsilt, et äike möllas siin üsna mitmed kilomeetrid eemal ja oli selline üsna leebeke. Vist 5 korda lõi ning siis oli vaikus majas. Isa läks peale seda emale tööle vastu ja mina rääkisin tuttavatega facebookis ning mainisin, et meil oli siin väike äike.

Aga ilmselgelt ei ole ütlus “Ära hõiska enne õhtut” õhust võetud, ehk suutsin korralikult ära sõnuda. Ehk siis eelmisele äikesetormile jägnes uus ning palju tugevam torm. Matu alguses ei teinud paari esimese löögi peale erilist nägu, mina kiskusin aga kiirelt õrnemad tehnikavidinad seinast välja, sest kaardilt nägin kui lähedal see paugutamine meile on. Sain viimased asjad välja tõmmatud, kui siin samas käis nii kõva pauk, et mul süda tahtis välja hüpata, maja värises ning autod hakkasid väljas üürgama. Selle peale hakkas Matu hirmust lihtsalt röökima ning ma tormasin teda lohutama. Kuna akente läheduses ei tundunud minu jaoks üldse turvaline olla, siis ma mässisin Matu teki sisse, haarasin laualt tahvli ning läksin istusin koridori põrandale. Matu õnneks rahunes kiirelt maha ja hakkas tahvlis hoopis mängima, mina üritasin maha rahuneda ja muretsesin oma vanemate pärast, kes sellel hetkel väljas olid. Õnneks varsti jõudsid nemad ka koju ja ei jõudnud ära naerda minu üle, et mida ma küll koridori põrandal teen. Minu jaoks oli aga kergendus nii suur, et pisarad hakkasid iseenesest voolama. Äike oli selleks ajaks küll möödunud aga mina ei suutnud veel tükk aega rahulikult wc-ssegi minna, rääkimata siis magama jäämisest. Hiljem kaarti vaadates selgus, et see kõige kõvem maja värisema pannud paugatus leidis aset siit vaid mõned tänavavahed edasi. Vanemad olid sellel hetkel poes ja terve pood olevat ka sellest paugatusest värisenud.

Ja nagu eilsest veel vähe oleks, möllab äike hetkel jälle teiselpool Manchsteri ning ma vaatan hirmuga juba, kuidas ta meile läheneb. Varsti võin vist jälle koridori põrandale tsillima minna..

Öelge palun, et ma ei ole ainus argpüks, kes äikest pelgab. On minusuguseid veel, eks? Ma pole selliseid pauke vist varem veel kuulnud, nagu eile siin samas aset leidsid. Ma ei tea kuhu need sisse lõid aga kusagile pidid need sisse põrutama, muidu selliseid kärgatusi kindlasti olnud ei oleks. Põrr…

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s