Juuni lobanurk

Ma ei tea mis minuga juhtunud on aga ma lihtsalt ei suuda enam kuidagi arvuti taha istuda, et kirjutama hakata. Vahel ei tee päevi arvutitki lahti, rääkimata siis wordpressi avamisest. Veedan praegu enamus päevi lihtsalt olles ning Full house-i vaadates. Õhtuti vahel teen Fabula ka lahti, et veidi lugeda aga tavaliselt üle paari lehe loetud ei jõua, silm vajub enne kinni. Nii ma siis vaikselt kulgengi.

Laupäeval toimus blogiauhindade jagamine, kuhu mina ilmselgelt minna ei saanud. Kuigi ilmselt ma ei oleks sinna ka eestis olles kohale läinud. Oleksin tundnud ennast seal võõrkehana, kes ise paljud ära tunneks aga keda enamus ära ei tunneks. Seda enam, et ma ei reklaaminud enda blogis hääletamist ning teadsin, et hääli nagunii ei saa. Eluliste blogide kategoorias oli niivõrd palju blogisid ning enamus annavad ikka hääle kuulsamatele blogidele, nagu näiteks Mallule, Ailile või Katrele. Eile õhtul tulemusi vaadates olin isegi imestunud, et lausa 14 toredat inimest on minu poolt oma hääle andnud ja seega jäin ma suhteliselt nimekirja keskele oma tulemusega. Ise arvasin, et heal juhul paar üksikut häält tuleb. Seega suur aitäh neile, kes minu poolt oma hääle andsid. Hea teada, et kellelegi siiski olen silma jäänud.

Mul saab varsti juba neli kuud inglismaal täis ja praeguseks on juba üsna suur koduigatsus tekkinud. Ma igatsen kohutavalt Kaidot, oma loomi ja oma kodu. Ning loomulikult naabreid ja imetoredaid sõpru. Samas teeb see igatsus mind ka teistpidi õnnetuks, sest ma tunnen end ka siin juba niivõrd koduselt ja minu jaoks on niivõrd raske olla oma perest niivõrd kaugel. Matust on kahju, sest ta nii väga armastab mu vanemaid ja õde ning õetütreid. Ja mu vanematest on kahju, sest nad nii väga armastavad Matut ning tahaksid ka tema kasvamist näha ja temaga möllata. Ehk siis ma ei saa kunagi olla 100% õnnelik. Siin olles igatsen ma kodu ja sõpru ning kodus olles igatsen oma perekonda ja Manchesteri. Jumal tänatud, et on olemas Whatsapp ja Skype, tänu millele saame me tasuta ühendust pidada ning pidevalt helistada. Siis ei unusta Matu ka vanavanemaid ära ja saab nendega vähemalt interneti vahendusel juttu ajada. Eks varsti peab nagunii asjad kokku pakkima ja kodu poole end sättima hakkama.

Lisaks sellele, et mul vahepeal telefon katki läks, lõpetas minuga koostöö ka minu kaamera. Tundub, et ilmselt midagi on objektiivi vahel ja vajab puhastust. Eks koju tulles pean remonti saatma, õnneks garantiid peaks olema veel 2 aasta jagu. Senikaua pean aga ilma läbi ajama.

Mai lõpp ja Juuni algus “õnnistati” meid loomulikult suvekuumaga. Seega suutsin ma mitu korda ennast korralikult ära põletada ning mitmeid kordi kõrvetava päikese tõttu pead valutada. Õnneks ostis mu armas isa mulle vahepeal suvekübara, mistõttu päikesest tingitud peavalud on möödanik. Matu nahk õnneks nii õrn ei ole nagu mul, seega teda ei ole päike ära veel võtnud. Olen üritanud päeval kõige intensiivsema päikesega muidugi toas ka olla ning paar korda olen teda ka päikesekreemiga sisse mökerdanud. Lisaks ostis mu isa õe juurde laste jaoks täispuhutava basseini ka, seega nüüd on Matu koos Milaga saanud seal juba 2 korda mõnusalt möllata ja suvest rõõmu tunda. Mul on hea meel, et laps saab suvest rõõmu tunda aga ma ise küll sellest kuumast rõõmu ei tunne. Iga aastaga läheb olukord aina hullemaks ning kuumaga olen siruli nagu magav kass ning hingeldan koera kombel. Elada annab hommikul, kui veel nii kuum ei ole ning õhtul, kui enam nii kuum ei ole. Paraku tuba ei jahuta maha ka lahtised aknad, seega öösel ka eriti magada ei saa ning higistan sea kombel. Igal hommikul ärkan basseinis ja väsinuna.

Vahepeal pidasime ka issi sünnipäeva vaikselt pere keskel. Külas käis ainult õde perega ning sellest piisaski. Melany tuli juba päeval appi, et saaksime kõik ilusti õhtuks valmis. Õe jõudmise ajaks sai laud just kaetud ning võisime rahulikult lauda istuda ning nosima hakata. Oli järjekordselt üks mõnus perekeskne sündmus ja isa jäi väga rahule.

Praegu aga oleme mõneks ajaks suht koduseks sunnitud, sest vihma ladistab hommikust õhtuni. Nüüd siis näen seda tõelist “inglise ilma” ka, sest muidu on enamjaolt ikka vähemalt osa päevast päikeseline ja kuiv olnud. Vihmast enam häirib mind äike aga sellest ma juba varasemalt kirjutasin. Nüüd hirmuga vaatan iga päev äikesekaarti, et ega see neetud äike jälle meile lähemale ei roni. Paar korda mürinat küll olnud aga välku on löönud minu õnneks hoopis teisel pool linna. Ehk siis püksid on kuivaks jäänud ja süda rinnust pole veel välja hüpanud. Suve kõige nõmedam osa, isegi nõmedam kui see kuumus.

Praeguseks aga lõpetan ning ronin taaskord Fabula seltsi teki alla lugema. Hommikul lõpetasin just Kepleri esimese raamatu ja kavatsen nüüd järgmise ette võtta. Nende kohta tuleb aga nagunii eraldi postitus, seega siinkohal nendel hetkel pikemalt ei peatu.

Olge mõnusad :)

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s