Elu korteris ei ole ikka minu jaoks.

Ma olen juba paar aastat saanud nautida elu eramajas, seega olen hakanud tasapisi unustama ka kortermaja võlusid. Kuid nüüd siin inglismaal olles saan neid ikka topelt kohe nautida.

Täna tulime õhtul poest koju, kell hakkas kaheksa saama ning ema tampis köögis liha, et karbonaadi teha. Kõik kena tore, järsku kuuleme uksele koputust. Isa läks siis ust avama ning seal seisid mingi noor piff koos alaealise poisikesega ning kukkus räuskama, et tema beebi magab ning lõpetagu me kohe see tampimine ära. Väidetavalt olevat tükk aega juba jube tampimine käinud, kuigi ema oli alles liha tampimisega algust teinud. Lõppu lisas ähvardaval toonil, “Ma ei taha enam üles tulla”. Oleks inimene tulnud viisakalt paluma, et kas saaks lõpetada ja tema beebi tahab magada, poleks mingit probleemi olnud. Aga inimene tuleb ukse taha räuskama ning ähvardama. Lagi on asja juures muidugi see, et see eit isegi mitte ei ela siin all korteris vaid on lihtsalt külas naabritel.

Alles eelmisel nädalal pidasid nad seal all korteris pool päeva jutti lapse 8. sünnipäeva, niiet seinad värisesid tümpsust. Matu oli kärus magama jäänud ja loomulikult ärkas selle lärmi peale üles, kui teda süles üles tõime. Tavaliselt saame ilusti voodisse pandud ning magab oma une täis. Tümps ei lõppenud ka õhtul ära, vaid läks lihtsalt “mehisemaks”. Lõpuks siis veidi enne kella 1. öösel lõpetasid nad selle tramburai ära. Seal on vähemalt iga nv-s ( vahel ka nädala sees) sellised peod, mis kestavad rahulikult öösel kella 2-3ni ning muusika nii kõva, nagu oleks seina taga kontserttuur. Ühel ööl sain kell 3 nautida Celine Dioni kontserdit. Muusika oli nii kõva, et kuulsin iga sõna täiesti selgelt ära.  Aga vot kui mu ema korra paar minutit liha tahab päevasel ajal trampida, on rahvavaenlane ja vaja kähku ähvardama tulla. Ausõna järgmine kord lähen kirvega neile ukse taha, kui nad julgevad oma mölakasti mängima panna. Küll on kahju, et mul kontsakingasid siin ei ole, oleks hea meelega siin õhtul väikese tantsupeo korraldanud. Stepptantsu oleks ka tore õppima hakata.

Seega ma nii väga ootan juba KOJU saamist, kus on rahu ja vaikus ning linnulaul akna taga. Isegi, kui naabrid pidutsevad, siis ei ole kunagi mingit lärmi ja läbu, mis magada ei laseks. Ainus mis vahepeal häiris, et üks naabrimeestest armastas hommikul auto sooja panna ning siis mõnda aega seal tümakat kuulata, mis mind alati üles ajas. Kuna see aga alati peale kella 8sat hommikul oli ning kestis vähe aega, siis ma sellest suurt numbrit ka ei tee. Ja ise võin ka kasvõi öösel kell 3 hakata mööblit ehitama, ühtegi naabrit see häirima ei hakka. Paradiis!

Meenutades aga vanu toredaid korteriaegu siis Tammsaare teel oli isegi naabrite mõistes üsna hea elada. Vahel harva küll oli häirivaid juhtumeid aga üldjoontes oli seal üsna turvaline ja mõnus elada. Korra käis akna all autodes mingi läbu, mis õnneks siiski väga kaua ei kestnud. Ja vahepeal elasid meil kõrval korteris noored, kes kunagi ei avanud korteriust võtmega, vaid helistasid alt kella. Kuna aga sein oli korterite vahel üsna õhuke, siis kostus see meile väga hästi tuppa ära. Paar korda helistati ka meie korterisse, kui kõrval keegi ei vastanud. Ja oma snepperust lasid ka esialgu väga suure pauguga kinni, lõpuks hakkasid seda pisut hellemalt kohtlema. Pidusid kui selliseid oli neil aga väga harva. Soolaleivapidu oli veidi lärmakam ja vahepeal vist mingi sünnipäev ka. Muul ajal olid mõnusad ja arvestavad naabrid.  Viimane lõpp seal elades muidugi ajasid mind ülevalt korteri inimesed oma remondiga hulluks aga eks seal oli oma osa sellel ka, et ma olin rase ja omadega üsna läbi. Aga ütleme ausalt, kolmveerand aastat jutti aina puurida, saagida ja kolkida on tõesti liiast. Seda loomulikult hommikul vara (Vahel juba poole 7mest hommikul) ning õhtul hilja 8-9 vahel alustasid ja ikka 11-12ni välja. Päeval oli õnnis vaikus enamjaolt, välja arvatud 2 nädalane periood, kus kogu trall kestis hommikust õhtuni välja.

Ja enne seda koplis elades oli mul see hull skisofreenik alumiseks naabriks, kelle arvates me teda järjepidevalt mürgitasime, üritasime tümpsumuusikaga tappa ning kelle korteris käidi sees kassi kaela paljaks ajamas ning korteri põrandal linoleumi lõhkumas. Kaidol käskis koju minna, kuigi ta elas koos minuga. Mu emal käskis koju minna, kuigi mu ema oli mulle külla tulnud välismaalt. Sain teada, et mul pidavat soomes olema ka 6 aastane tütar, kes mulle maksab muti mürgitamise eest. Ja “tutvudes” küsis tädi minult ja mu sõbrannalt, kas me oleme l*tsid. Imeline naisterahvas :)

Millised kogemusi teil korterites olnud on? On kellelgi veel nõnda toredaid kogemusi olnud nagu minul selle skisofreenikust mutiga? Või on teie naabrist saanud hoopis tore sõbranna? Laske näppudel käia, hea meelega kuulaks ka teiste toredaid kogemusi. :)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s