Olgu tänatud need kaitseinglid!

Viimasel ajal on üks jama teist aina taga ajanud ja siin kohal pean küll kaitseingleid väga tänama, et suuremad õnnetused siiski ära hoidnud on.

Alguse sai asi muidugi eelmise teisipäeva hommikul, kui Kaido leidis mu käelt puugi. Oli teine üsna nööpnõela suurune ja seega oli selle eemaldamine üsna keeruline aga hakkama me saime. Puuke ma otseselt ei karda aga puukidelt saadavaid haiguseid küll. Ma ei saa ju tõsiselt haigeks jääda, kui mu väike põnn mind vajab. Muidugi samal päeval leidsin Järvamaal ka Matu käe pealt puugi. Matu oli selle enda käe pealt kõndimast leidnud ja pihku haaranud, näitas mulle siis ise itsitades. Jumal tänatud, et ei olnud ennast veel kinni haakinud. Õnneks sain tal selle kohe käest ära võetud ja laiaks litsutud. Praegusel hetkel saan vast öelda, et me mõlemad pääsesime hullemast.

Samal õhtul õnnestus mul diivanilt püsti tõustes oma põlv ära nikastada, seega sain paar päeva diivanikaunistust mängida. Jumal tänatud, et sel korral Kaidol puhkus on ja sai ise Matuga tegeleda ning kodus asjatada. Sain rahus jalga hoida, saigi kiiremini ja paremini paraneda. Öö möödus muidugi üsna rahutult ja vaevaliselt aga õnneks sain varahommikul alla korrusele kolides veel mõnda aeda diivanil tukkuda ja olemine muutus paremaks.

Reedeks oli mul jalavalu möödanik ja tegime õhtul naabrite juures väikese grilli. Muidugi ei saanud ju õhtu mööduda ilma õnnetusteta. Seega käis järsku keset astumist mu alaseljast tuline valu läbi ja ma polnud enam väga liikumisvõimeline. Rääkimata liikumisest oli väga valus ka istuda. Matu aga hullas just basseinis ja tahtis, et tema kätest hoiaksin ja ta saaks liumäest alla lasta. Kutsusin siis Kaido kohale ja palusin tal enda koha üle võtta. Must masendus tuli peale, sest järgmisel päeval pidi meil olema kohvikute päev ja mul oli nii tore plaan kõik meie küla kohvikud (7tk) läbi käia. Öö oli üsna talumatu, magada oli pea võimatu.

Hommikul vara kolisin alla diivanile ja Kaido tõi Matu ka siia. Magasime veel mitu tundi siin all, mina ühel ja Matu teisel diivanil. Kaido läks appi kohvikutepäeva jaoks asju valmis sättima. Lõpuks ärgates oli juba pisut parem olla ning ka selg ei teinud enam nii meeletut valu. Siiski oli üsna raske istuda ja liikuda, samas lihtsalt diivanil ka ei jaksanud olla. Lõpuks ajasin end ikka püsti ja liikusin mööda elamist ringi. Sain aru, et tasakesi liikudes läheb olemine paremaks, kui niisama istudes. Lõpuks võtsingi Matu käru endale käimistoeks ning suundusime mänguväljakule kohvikutepäevale, kus Matu sai mänguväljakul hullata ja mina naabritega siis veidi lobiseda,  kui külalisi ei olnud. Muidugi siis pidi järgmine õnnetus juhtuma. Kaido oli muidu koguaeg seal mänguväljaku juures valvel aga just see hetk oli veidi eemal ning üks naabritüdruk lükkas Matu mänguväljakult alla. Kukkumine oli pea 1,5m kõrguselt ja maandus selili. Mul pidi süda lihtsalt seisma jääma ehmatusest ja jooksin kohe kohale. Kaido oli ta juba sülle haaranud aga ta tahtis ise kohe minu sülle saada, nagu haiget saades ikka on. Läksime istusime siis koos pingi peale ja rahustasin teda. Siinkohal tänan ma küll kaitseingleid südamest, sest nutt jäi kiirelt järele ning kõik jäi terveks, vaid paar sinikat ilmusid järgmiseks päevaks pepu ja selja peale. Eks päästis hullemast see ka, et mänguväljaku all on liiv ja muru. Muidugi samal õhtul pidi ta veel kodus ka hüppeloomaga hüpates selili kukkuma ja pea ära lööma, kuid see õnneks oli madal kukkumine.

Esmaspäevaks oli mu selg juba parem ja läksime linna. Oli vaja Matule ja Kaidole kingad leida, et neljapäeval pulma minna. Lisaks sellele, et kingi me ilmselgelt ei leidnud, otsustas meie auto keset Tammsaare teed lihtsalt saba anda ja välja surra. Kaido sai hooga veel vasakpöörde ritta tõmmatud eest ära. Peale väikest mõttepausi võtsin Greetega ühendust ja õnneks ta sai meile appi tulla. Läks ostis kiiruga puksiirköie ja vedas meid enda maja ette ära. Muidugi keset pukseerimist lendas köis tema konksu küljest vahepeal ära ning meie auto jäi risti keset teed. Kargasime Kaidoga siis kähku välja ning lükkasime auto tee pealt ära. Jumal tänatud, et meil väike (ja kerge) auto on, platvormkingaga pole just kõige mugavam autot lükata. Meie jäime siis seniks Matuga Greete juurde, kuniks Kaido käis Laagris ja tõi isa audi, et me koju tagasi pääseksime.

Lisaks õnnestus mul samal õhtul Mustika Prismas mingi eriti uhuu teenindaja otsa sattuda. Meil oli niigi päevast kopp ees ja tahtsime koju saada ning siis teatas teenindaja kassas, et seda meie soovitud suhkurt nad 1kg kaupa ei müü, vaid ainul 10kg kaupa. Esialgu ei saanud ma muffigi aru ja saatsin selle suhkru siis pikalt, mõtlesin oma suhkru siis pärast Maximast kaasa haarata. Alles järgmisel päeval sain aru, et see teenindaja on ikka eriti ohmu või siis ei suuda Prisma oma teenindajatele asju reaalselt selgeks teha. Ilmselt oli selle keeluga mõeldud, et max 10kg näkku võib seda suhkurt neilt osta, mitte et ainult 10kg kaupa on võimalik soetada. See pole ju reaalne, et Prisma keelab kõige tavalisemat suhkurt poest 1kg kaupa osta.

Õnneks alates teisipäevast on taas kõik rahulikult möödunud aga ma ei kujuta ette, mis ebaõnne nädal see eelnev meil oli. Loodan, et niipea sellise ebaõnnega kokku puutuma ei pea..

IMGP0855

3 thoughts on “Olgu tänatud need kaitseinglid!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s