Raamat number 31

19.Raamat, mille on kirjutanud kohalik kirjanik – “Katrin Lust-Buchanan – Seks, valed ja eneseusk” 

Olen seda raamatut varasemalt lugenud mõned head aastad tagasi aga otsustasin selle nüüd uuesti kätte võtta. Katrin Lust ei ole mulle otseselt just võõras nimi, kuigi ma temaga reaalis näost-näkku kohtunud seks-valed-ja-eneseuskei ole. Korra kohvikus vist istus mu kõrval lauas aga sellega on meie “kohtumised” piirdunud. Eelmisel korral lugesin lihtsalt tema elulugu ning ei jäänud selle kallal pikemalt juurdlema, kuid praegu kui ta üsna palju ka igal pool mujal figureerib ja end eksponeerib, süvenesin sisusse juba rohkem.

Raamatu tutvustus: Ajakirjanik Katrin Lust-Buchanan lahkus mõne aasta eest Eestist ambitsioonika eesmärgiga läbi lüüa Briti meelelahutusmeedias. Uskumatuna tundunud plaan õnnestus – Katrin intervjueeris mitmeid maailmakuulsaid tähti ja sai töökoha juhtivas Londoni päevalehes. Kuid samal ajal tabasid teda kodumaal meediarünnakud. Katrinit süüdistati blufis, lugude välja mõtlemises ja kõige krooniks ilmusid avalikkuse ette intiimsed fotod, kus Katrin alasti poseeris.

Siin raamatus räägib Katrin oma teekonnast Londonisse – raskustest, lootusetuse tundest ja soovist tagasi koju pageda. Sellest, kuidas ta otsustas jääda, edasi võidelda ning oma unistused hoolimata kadedusest ja reetmistest teoks teha.

Kui eelmisel korral oli mul Katrinist isegi kahju, siis sel korral lugedes sain ma aru, et ta lihtsalt on a.) loll ja b.) meeletult tähelepanu näljas. Ega ma ennast ka targaks ei pea aga nii lolli muljet ma ka endast jätta ei soovi, nagu raamatu põhjal Katrinist paraku jääb. Eneseusk on suur aga austust enese vastu ei ole. Müüb ennast täiega maha, peasi et saaks teiste kulul ojadena shampanjat limpsida ning restoranidest mõnusalt pugida. Vot “sõbranna” nähes lükkame kuti eemale, sest issand ma ei tee ometi sõbrannale nii aga selja taga võib küll keele kurku lükata ja hiljem kõiges ikka meest süüdistada. Loomulikult ei tee ta sellest ju väljagi, kui “sõbranna” tema kulul nalja teeb ja iseennast upitab, ikka “lakub tema varbaid”, et “eliidi” hulka pääseda. Kui nn sõbranna talle vaid üheotsapileti Itaaliasse ostis, siis veidi aega oli vihane aga siis roomas jälle Kaja manu tagasi, sest ilma temata on elu ju liiga kurb. Ja eriti normaalne on lasta ennast ära kasutada noormehel, kes ilmselgelt vaid iseenda üles upitamisest hoolib ja sind mutta trambib. Halloo naine, kus on sinu eneseaustus?

Oh ja kui ma võtaksin iga kord napsu, kui raamatus raha mainitaks, oleksin ma raamatu lõpuks ennast vist surnuks joonud. Oh kuidas üldse raha ei ole ja kuidas sponsorid seda-teist ja kolmandat kinni maksavad. Ja kuidas ikka raha üldseeee ei ole. Ja kuidas siis sellist ja sellist ja sellist summat teenisin. Ühel hetkel väidab, et Adam on nii uhke ja on alati ise üritanud hakkama saada, teisel hetkel kirjutab, kuidas neil nii raske on, sest Adami rikkad vanemad enam ei toeta. Ja siis on veel Adami peale vihane, et too vanematelt võlgu ei võta, et daam saaks ikka head elu edasi elada. Hirmsasti häbeneb oma Primarkist odavalt saadud jalanõusid, kuidas küll kanda midagi millel pole ikka firmamärki küljes. “Oh me olime nii vaesed, et saime sünnipäeva vaid ühe tordiga tähistada”, endal tallis 16 hobust ja maamaja.

Muidugi üritab ta selles raamatus tõesti endast maalida tõeliselt kannatava naisterahva pildi, kuidagi peab ju inimeste südamed enda poole võitma, olgu või haletsusega. Kuidas teda lapsepõlves küll peaaegu vägistati, kuidas tal oli ikka nii hirmus raske elu, kuidas teda küll kiusati ja kui tubli tema ikka sealjuures oli. Väidetavalt kolis ta siit eliidi hulgast Londonisse ei kellekski aga ma küll ei tea millist eliiti ta siin silmas peab? Sopaajakirjanikud on eesti eliit? Jah eneseusk on sellel naisel alati väga suur olnud.

Raamatu lõpus rõhutab seda, et nende suhe on parem kui varem aga praeguseks hetkeks on nende üles soojendatud supp siiski täiesti hapu ja teed lahku läinud. Ilmselgelt ta oma eksimusi kajastada ei taha ning imbus lihtsalt vaikselt kodumaale tagasi ning perekonnanimi lühenes taas vaid Lustiks. Ta võiks oma kooli ära lõpetada ja oma eluga midagi targemat ette võtta, kui Kuuuurija saade, mis on ilmselge naljanumber.

Kui raamatust endast rääkida, siis mind kohati häirisid mingid iks vead,näiteks see, et kino nimi oli valesti kirjutatud. Ja kohati ei saanud mitte midagi aru, ehk siis veidi juttu tulevikust, veidi juttu minevikust, veidi olevikust, järg kippus ära kaduma. Üldjoontes aga oli kirja pandud ladusalt ja sõnakasutus üsna kerge, ehk siis raamatu sai läbi lugeda üsna kiirelt. Kirjutada ta oskab aga noh..

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s