Jõulumuinasjutt?

Sel korral tuleb juttu päkapikkudest, jõuluvanast, jõuluimedest ja kõigest muust, mis jõuluaja juurde kuulub.

Enamus inimestel on lapsepõlves käinud päkapikud ja jõuluvanad ning see on justkui üks ilus helge mälestus lapsepõlvest. Lapsepõlve muinasjutt, mis lisas niivõrd palju ootusärevust hinge ning pani tundideks ajud ragisema, et kuidas see päkapikk küll tuppa mahub ja neid suuri maiustusi sussi sisse pistab või kuidas see jõuluvana küll teab täpselt, kus ma elan. Minul käis lisaks jõuluvanale ka näärivana, kes ka alati head ja paremat paki sisse oli sokutanud. See on osake lapsepõlvest, mis mulle siiani meenutades naeratuse näole toob. Mul lasti uskuda seda ilusat jõulumuinasjuttu.

Seega on minu jaoks täiesti iseenesest mõistetav see, et ka minu laps peab saama oma jõuluime ning võimaluse uskuda jõulumuinasjuttu. Paraku nüüd teiste inimestega rääkides selgub, et leidub üsna mitmeid emasid, kellega minu arvamus kohe üldse ei ühti. Nende arvates on see lapse petmine või sama hea, kui uskuda jumalasse. Enda arvates on nad “realistid” ja ei taha, et lapsed tulevikus pettuksid, kui tõe teada saavad. Lihtsam on ju maast madalast kasvatada last vaimus, et ühtegi muinasjutulist tegelast ei eksisteerigi ning seeläbi näiteks päkapikutamise ning jõulukinkide pealt raha kokku hoida.

See teeb mind niivõrd kurvaks. Laps sunnitakse nii kiirelt suureks saama. Tal ei anta üldse võimalustki rõõmu tunda ja jõulumaagiat kogeda. Ja kõige nukram asja juures on see, et need samad lapsed kipuvad ära rikkuma ka teiste laste jõulumuinasjuttu, sest ega nad oma teadmisi ju enda teada hoia. Kurvemal juhul hakkavad veel neid narrima, kes siiralt usuvad ning vastu julgevad vaielda. Selle peale muidugi on vastus tavaliselt varnast võtta. “Pole nende asi teiste laste peale mõelda”.

Toodi välja ka see probleem, et ühel näed toob jõuluvana mitu suurt kinki ja teisele ühe, et kuidas küll jõuluvana sedasi vahet teeb. Seda probleemi saab lahendada kahte moodi. Esiteks on ju igal lapsel erinevad soovid ning jõuluvana ei saagi kõigile ühesuguseid asju tuua. Teiseks kellel on plaanis rohkem kingitusi kuuse alla panna, siis jõuluvana võiks ju tuua 1-2 kingitust ja ülejäänud olgugi siis vanavanemate või vanemate poolt. Ja kui lapse soov on ebarealistlik ja soovib endale näiteks kutsikat, siis annab alati ju rääkida, et jõuluvana teab, et praegu ei ole võimalik koera võtta ning ei saanud seetõttu seda soovitud kutsikat kinkida. See ei ole ju põhjus, miks lapse jõulurõõmu rikkuda? Jõulurõõm peaks koosnema ju millestki muust, kui ainult nendest kuuse all olevatest pakkidest? Kui ära võtta päkapikud ja jõuluvanad siis peale jõulukinkide ju polegi väga midagi oodata.

Ja päkapikud ei pea ju ka vaid maiustusi tooma, vaid vabalt võiks lasta fantaasial möllata ja sussi sisse selle asemel kõikvõimalikke meisterdusvahendeid, helkureid, põrkepalle või kulinaid sokutada. Matul tulevad lisaks maiustustele sel aastal mängu ka playdohid, mida hea ükshaaval sussi sisse pista. Võimalik, et ka mõned väiksemad autod, nagu ka eelmisel aastal.

Mis teie nägemus kogu asjast on? Kas teie arvates on see samamoodi lastele näkku valetamine ja laps peaks kohe tõde teadma või võiks laps siiski lapseks jääda ning saada võimaluse uskuda millesse iganes ta soovib?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s