Raamatuklubi

Mõtlesin tükk aega, millise raamatu pealkiri kirjeldaks minu elu ja see osutus üsna keeruliseks ülesandeks. Niikaua kuni raamatukogus jäi mul näppu “Raamatuklubi” nimeline teos ning sain aru, et just see ongi sobiv. Mitte, et ma kuuluksin mõnda raamatuklubisse (kahjuks), vaid minu elus on raamatud väga tähtsal kohal ja tegelikult sai aastaid tagasi just sellenimeline grupp facebookis ka loodud. Sellest pole kahjuks asja saanud.

12.Raamat, mille pealkiri kirjeldab sinu elu – Mary Alice Monroe “Raamatuklubi”

Sisukirjeldus: 

raamatuklubiMary Alice Monroe kutsub teid kohtuma viie suurepärase tegelasega, kelle sõprussuhteid ta kirjeldab õrnuse, austuse ja sügava mõistmisega.

Pealiskaudsel pilgul on see tavaline raamatuklubi, kuid nende viie naise jaoks on see midagi palju enamat. Eve Porteri jaoks on klubi pelgupaik, kuna abikaasa ootamatu surm röövis tema kindlustunde. Väljapaistvale advokaadile Annie Blake’ile, kes neljakümnendates eluaastates olles soovib saada last, on klubi koht, kus end lõdvaks lasta ja unistada teistest võimalustest. Doris Bridgesile on klubi tugigrupp sel raskel ajal, kui ta tunnistab oma abielu nurjumist ning leiab iseseisvuse abikaasa reetlikkuse tõttu. „Täiuslikule” abikaasale, emale ja sõbrale Gabriella Riverale, kes toetab kõiki, kuid kardab endale tuge küsida, pakub klubi ühtekuuluvustunde. Ning Midge Kirsch, kunstnik, kes on kogu elu vastuvoolu ujunud, võetakse klubis tingimusteta omaks.

Need naised on erinevatelt elualadelt ja nad astuvad vastu väljakutsetele, mida pakuvad neile muutused. Jagades oma lootusi, kartusi ja võite, peavad nad kalliks raamatuklubi tõelist võlujõudu – sõprust.

Raamatu kaas on minu jaoks väga ligitõmbav. Sisukirjelduse järgi tundub väga mõnus teos ning tekib väike igatsus hinge, et tahaks isegi mõnda sellisesse “klubisse” kuuluda. Paraku raamatus endas jäi justkui see “miski” puudu. Taas väga palju pikki ja lohisevaid kirjeldusi. Raamatu esimene pool venis nagu tatt, sest tegevust justkui ei toimunud. Õigemini oli aga mitte midagi kirgi kütvat ning kaasa tõmbavat. Raamatu keskel hakkasid sündmused järsult muutuma ning raamat tundus palju kaasahaaravam. Raamat lõppes väga kummaliselt ja minu jaoks jäi mitu lahtist niidiotsa. Just kui oleks olnud ette kirjutatud, et see on maksimum lehtede arv ning üle selle minna ei tohi. Sama efekt oli minu jaoks “Viiskümmend vabastatud varjundit” raamatul.

Ühelt poolt pani see mind üsna mitme nurga pealt elu üle järele mõtlema. Samas jällegi ei ole see raamat midagi sellist, mida ma edaspidi lugema kipuksin. Ehk siis minu silmis jääb see raamat üsna keskpäraseks, kuid soovitan seda teistel siiski lugeda. See lihtsalt on üsna reaalne ja eluline ning paneb väärtustama seda, mis sul olemas on. Õnnetus võib tabada igaüht täiesti ootamatult ja selles teoses on see väga selgelt lugejateni toodud.

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s