Päev 23 – Minu suurim hirm

Minu suurim hirm on lähedaste kaotus.

Tänu sellele, et kaotasin mõlemad oma vennad täpselt 9 kuuse vahega, on mul pidev paaniline hirm, et kellegagi midagi juhtub. Iga ootamatu telefonikõne paneb võpatama, et ega nüüd jälle halvad uudised ees ei oota. Iga uudis mõnest suurest õnnetusest ja hukkunust paneb alati südame mitu korda kiiremini põksuma ja ei rahune enne, kui olen veendunud, et see keegi mu enda lähedastest ei olnud. Kui ühendust ei saa kellegagi, siis hakkab kohe mõte jooksma, et mis nüüd juhtunud on. Kui Kaido päeval pole helistanud mulle töölt, siis jälle hirm nahas, et mis temaga küll juhtunud on. Ehk siis pidev hirmu all elamine, kuigi ma seda enamjaolt välja ei näita. Vähemalt üritan mitte näidata, sest minu hirmud ei peaks teisi mõjutama.

Teine hirm millega igapäevaselt rinda pistma pean, on hirm pimeduse ees. See on mul lapsest saadik ja sellega toime tulla on tükk tegemist. See hirm ei ole küll nii meeletu, et mul seetõttu terve elu seisma jääks aga kui mul vähegi valikut on, siis ma pimedas liikumist väldiksin. Sealjuures ei ole vahet, kas tegemist on õue või toaga. Öösel wc-sse tulles pean ka tuled põlema panema ja ei suuda läbi pimeda maja üksi tuiata. Seda enam on minu jaoks üllatav see, et ma viimased väga mitu nädalat armastan õhtuti üksinda naabri koeraga jalutama minna. Vahepeal on küll hirm naha vahel aga enamjaolt suudan ma meie jalutuskäike väga nautida.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s