Õnnetus ei hüüa tulles.

Olen tahtnud sellest rääkida juba esmaspäevast saadik aga olen sisimas ise nii katki olnud, et mõtteks on see jäänudki.

Meie eelmine nädal lõppes üsna kohutava õnnetusega. Lausa nii kohutava õnnetusega, et olime sunnitud kiirabi kutsuma ja Matuga haiglasse õmblema suunduma.

Nimelt tahtis Matu vanni minna ja hakkasin siis vanni tema jaoks vett laskma. Senikaua tema siiberdas seal minu juures edasi-tagasi ja ootas kannatamatult, millal ometi piisavalt vett vannis on. Oli ennast juba paljaks koorinud ja hirmus põnevil. Tuli vahepeal minu juurde duššinurka vaatama ja kui hakkas duššinurgast välja astuma, siis libises märja jalaga plaatidel ning kukkus selili duššnurga ette. Paraku nii õnnetult, et peaga otse vastu kivist äärt. Ilmselgelt oli mu mõistus sel hetkel täis vaid õudu ning kõige mustemaid mõtteid ning tormasin kohe last aitama, kes hüsteeriliselt nutma puhkes. Haarasin sülle ja üritasin teda lohutada aga nutt ei tahtnud kuidagi vaibuda. Siis taipasin tema pead vaadata ning see oli üleni verine. Niisamuti ka minu käsi ja tema pool selga. Juuste vahelt vaatas mulle vastu lahtine suur haav. Esimesena käratasin Kaidole, kes oli just vaatama tulnud mis juhtus, et meil on vaja KOHE haiglasse minna õmblema. Tema pobises vastu, et äkki peaks hoopis kiirabi kutsuma. Ma ütlesin ainult vastu, et kutsugu siis kiiresti ja hakkasin edasi Matuga tegelema. Ta oli juba natukene rahunenud aga nuttis ikka korralikult. Tõstsin ta dušši alla ja pesin pea puhtaks, peale mida mässisin ta suure saunalina sisse ettevaatlikult ning tulime suurde tuppa diivanile istuma ja panin multika mängima, et mõtted mujale saada.

Õnneks rahunes Matu üsna kiirelt maha ning ei muutunud uimaseks ega oksendanud. Rääkis hoopis aina uuesti, et tema kukkus ja aiai on. Rääkisin talle rahulikult, et kohe tuleb kiirabiauto ja viib meid haiglasse, siis arstitädi teeb pea korda. Selle peale läks poiss hoopis elevile, sest kiirabiautod on tema jaoks ju niivõrd ägedad. Andsin vahepeal Matu Kaido sülle ja vahetasin kiiruga riided ning otsisin ka Matu jaoks riided välja. Lisaks viskasin väikesesse kohvrisse igaks juhuks mõned vajalikud asjad, kui peaks oht olema haiglasse jääda. Kiirabi jõudis kohale 27 minutit peale kõne lõppu (ja ca 30 minutit peale õnnetust) ning selleks hetkeks oli Matu juba täitsa maha rahunenud ning pigem üsna põnevil. Rääkis õdedele ka, et tema kukkus ja sai haiget ning kiirabiauto tuli teda haiglasse viima. Õed tegid esmase ülevaatuse, sidusid pea tal kinni ning palusid riidesse panna ning läksid ise autosse ootama. Ütlesid ainult, et keegi peaks meile paari tunni pärast ilmselt järele tulema, seega ma ei hakanud meie kohvrit kaasa vedamagi.

Kiirelt riidesse ja Matuga koos kiirabiautosse. Matu esimene reaktsioon oli pettumus, sest kiirabi ei teinudki viiu-viiu. Õnneks sai ta sellest kiirelt üle ja tahtis terve tee meiega koos taga istuva õega lobiseda. Aina seletas, et kiirabi viib haiglasse ja küsis, kus haigla on. Päris kõikvõimalike asjade kohta ning kui leidis tulede ja vilede nupud meie kõrvalt, tahtis neid juba ka hoolega vajutama hakata. Õnneks sain käe vahele ja talle selgeks tehtud, et neid tohib puutuda vaid arstitädi. Vahepeal käskis medõel kinni hoida ning kui linnas valgusfoori taga seisime, siis seletas, et punasega ei tohi minna. Rohelise tule süttides kilkas rõõmsalt “Nüüd läks loheliseks. Nüüd võib kiilabiauto sõita”. Vahepeal luges üle ka kõik bussid mida nägi ning kui medõde tähelepanu ei pööranud, siis hõikas ja püüdis kohe tähelepanu endale tagasi. Medõde veel rahustas mind autos, et kõik on hästi ja nad ei oleks hakanud teda haiglasse vedamagi aga see 3cm pikkune lahtine haav vajab siiski kinni õmblemist. Õnneks olid pupillid normis, löögi kohale ei olnud tekkinud mingit muhku ega verevalumit, ta ei oskendanud ega hakanud magama vajuma, vaid oli üsna elav ning uudishimulik. Ainult see kole-kole haav keset pead.

Meid viidi otse lastehaigla emo traumaosakonda, kus enne meid oligi vaid üks pere. Matu teatas registratuuris kohe, et tema sõitis kiirabiautoga. Medõde tõi autost vajalikud paberid registratuuri ja siis paluti meil üleriided seljast võtta ja istuda oma korda ootama. Matule ulatas registratuurist tädi veel toreda sinise kaisujänese, kes teda siis lohutama pidi seal. Matu ise oli õnneks üsna elav ning rõõmus ja oleks tahtnud hea meelega hoopis mängunurka minna avastama aga registratuuritädi palus tal ikka istuda ja puhata. Kell võis olla ca pool 10 õhtul aga väsimuse üle ta ei kurtnud.

Üsna kohe kutsuti meid ka kabinetti sisse, kus arst palus saapad jalast võtta ning tagumisse ruumi suunduda ja Matu lauale tõsta. Matu oli alguses üsna rahulik aga kui pidime ta kõhuli voodile sättima ja õde tema haava puhastama hakkas, läks ta juba kergelt paanikasse. Eks see haav ja puhastusvahend kipitas ka. Kõige hullem oli muidugi veel ees, sest arst pidi süsti tegema otse haava ning meie õega pidime Matut kinni hoidma. Lapsel pisarad voolasid ja nuttis südamest (ei karjunud, vaid nuttis) ning teda oli nii kurb vaadata. Üritasin teda aina rahustada ja silitada, et kohe varsti on kõik möödas ja ta on nii tubli poiss. Õnneks nutt jäi peale süsti kiirelt järele ning kui arst õmblema hakkas, siis ta oli lihtsalt väga segaduses ja hirmul seal pikali olles. Minul endal hakkas aga nii paha, et õde lükkas mulle tooli tagumiku alla ja pistis nuuskpiiritusega vati nina alla. Kokku ei kukkunud õnneks ja sain siiski lõpuni Matule toeks olla. Peale õmblemist saatis õde mind korraks ette ruumi kuššetile pikali, et ma kusagil kokku ei kukuks. Matu aga püsti tõustes oli juba rahulik ja uudishimutsemine jätkus. “Mis see on? Mis see on? Kus emme läks? Kukuu, emme kus sa oled?”. Pikutasin hetke ning läksin tagasi just siis, kui tema haav kinni seoti.

Järgmisena pidime suunduma teisele korrusele ja laskma pildi teha, et kas kõik on korras ja ega midagi hullemat tagajärjeks ei ole. Matu kõndis vapralt omal jalal ja terve tee seletas. Ka röntgeni ruumi sisse astudes oli ta põnevil ja uudishimulik ning vastas arsti küsimuse peale kohe, et tema kukkus ja sai aiai. Ning kui arst küsis “Mis me nüüd teeme?”, vastas Matu südamerahus “Teeme pilti”. Pildid saime kiirelt tehtud ning alla jõudes saime peaaegu kohe uuesti kabinetti, kus öeldi et kõik on korras. Kivi langes südamelt, sest mure oli niivõrd suur. Õnneks saime loa koju minna ning leppisime 14ndaks kokku uue aja, mil peame minema niite eemaldama.

Kabinetist välja minnes andis Matu jänku tagasi registratuuri, kutsusin Kaido järele ning Matu sai siis südamerahus mängunurgas mängida, kuniks Kaido kohale jõudis. Mulle endale hakkas see kohale jõudma muidugi alles haigla juures autosse istudes ning kodu poole sõites. Ma olen tänulik kõigile kaitseinglitele, sest oleks see löök otse kuklasse tulnud, oleks see lugu hoopis kurvemalt lõppenud. Ja mul on siiamaani silme ees see kukkumine, see hüsteeriliselt röökiv laps ning verine pea. Ma tunnen ennast niivõrd süüdi, et see on midagi pöörast. Mul on iga päev süda paha sellele mõeldes ning tahaksin iga kord Matu endale kõvasti kaissu haarata ning mitte enam lahti lasta, et ta ei peaks enam midagi sellist läbi elama ning seda valu kannatama. Üsna mitmeid kordi päevas ma käingi teda lihtsalt kaissu haaramas ja talle korrutamas, kui väga ma teda armastan. Õnneks on ta veel niivõrd väike, et ei lükka mind selle peale endast eemale.

Ja mul ei ole sõnu, mis suudaksid väljendada, kui uhke ma enda väikese marakrati üle olen. Sest kuigi tal oli niivõrd valus, siis ta oli nii nii tubli ja pidas ennast üleval nagu suur mees. Ma oleksin tema asemel loote asendis ilmselt nutnud paar päeva jutti aga tema suutis hoopis põnevust tunda selle üle, et saab kiirabiautoga sõita ning haiglasse minna. Ainus kord peale kukkumist nuttis ta siis, kui süsti tehti otse haava. Ülejäänud aja oli ta nii rahulik ja tubli, et iga ema läheks uhkusest lõhki. Esimene öö möödus kehvalt, sest ta ei saanud ju korralikult magada. Magama oli nõus jääma vaid minu süles ning kui sügavalt magava lapse vaikselt enda kõrvale padjale asetasin, ehmatas ta üles ja palus et teda kaissu võtaksin. Ta muidu ei soovi üldse kaisus magada aga praegu peale kukkumist tahab ta väga minu lähedust ja kaisutamist. Ilmselt läheb veel tükk aega, enne kui ma ise sellest üle saan, aga vähemalt Matule pole see suurt traumat tekitanud.

2 thoughts on “Õnnetus ei hüüa tulles.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s