Nr 6 ehk Aegu ammuseid

aeguammuseidSisu: Aastad mööduvad kiiresti, seda teavad kõik. Vahel on aga nii mõnus minna ajas veidike tagasi, kas siis oma noorpõlve või lapseikka, et meenutada, kuidas oli elu siis, kui meie Eesti oli veel osake suurest liidust ja aegadest, mil Eestist sai taas vabariik. 

Ka tol ajal elasid inimesed oma elu – tegid tööd, armastasid ja armukadetsesid…. Midagi tolleaegset ei ole uus tänapäevalgi – seda kinnitavad neist aegadest jutustavad, kergelt humoorikad, aastate jooksul kirjutatud lood. 

„Aegu ammuseid“ on Jüri v. Graubergi ja Monika Rahuoja-Vidmani neljas ühiselt kirjutatud raamat, kuid pole mingil moel seotud nende kirjutatud triloogiaga „Viirus“-“Tõbised“-“Ravi“.

See on Jüril juba 10. raamat, mis ilmavalgust näinud. Mina sain selle raamatu endale jõulukingiks ja olin selle üle tõeliselt õnnelik. Üleeile sai raamat lõpetatud ja viimane aeg ja mõned read kirja panna, enne kui meelest ära läheb.

Jüril on väga mõnus vanema generatsiooni sõnakasutus. Lisaks annab minu arvates lugudele palju juurde see, et tegevus toimub just vanadel aegadel, kui kolhoosid veel töötasid, heina veeti hobusega ja tänapäeva nutiplutist ei osatud veel undki näha. Ei ole kirja pandud tänapäeva “Hakkame käima vä?” vaid mõnusalt ja ladusalt loetav kuramaaž. Tüüpiliste armastuslugude kõrvale on sellist teost väga värskendav lugeda.

Nagu ka eelnevate Graubergi raamatute puhul, siis ka sel korral sai üsna palju naeru pugistada ja muiata, sest lood olid väga mõnusalt ja humoorikalt kirja pandud. Näiteks on väga humoorikalt kirja pandud seik, kuidas Toomas ei saanud aru, miks lambad ainult käpuli käivad ja üritas neid tagajalgadele ajada. Lisaks huumorile pakkus see raamat mulle nii õnnepisaraid, kui ka õudu. Lugu “Miinikild” oli ühtpidi mõnus aga teiselt poolt võttes ajas mulle judinad peale nende “Angoola” kirjelduste tõttu. Ka viimane lugu on tegelikult ju niivõrd eluline, et sellesse rohkem süvenedes hakkab lausa kurb. Minu arvates on see aga tõeliselt hea märk, kui raamat suudab esile manada niivõrd mitmeid erinevaid emotsioone. Ma küll eelistan üldiselt lugeda pikki lugusid aga vahelduseks oli täitsa mõnus üks novellikogu endasse ahmida.

Kindlasti soovitan omalt poolt lugeda ning võtan selle isegi mõne aja möödudes taas kätte, senikauaks jääb ta oma omapärase kaanekujundusega mu raamaturiiulit kaunistama.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s