Raamatud 24 – 31

Loetud saan aga vot kirja panekuni kuidagi ei jõua. Parandan nüüd selle vea, endal ka hea hiljem järge pidada.

Lara Williamson “Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani” – Becket on üks õnnetu isa ja vennaga elav poiss, kes igatseb väga oma surnud ema. Poistele pakub armastust nende kasuema Pearl, kuid ühel õhtul sunnib isa poisse kähku oma asju kokku pakkima ja autosse istuma ning ummisjalu kodust põgenema. Poisid on mõistagi segaduses ja ei saa aru, miks nad järsku Pearlist lahkuma pidid ning üritavad ta nende juurde tagasi meelitada. Kõik ei ole aga nii must-valge nagu näib ja ühel hetkel hakkavad poisid kahtlema, kas see oli neil ikka õige idee.

See on üks fantastiline kirjatükk ja peaks minu meelest olema kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Laps, kes on sarnases olukorras võib pea selle lugemise järgselt palju selgemaks saada. Ja ka vanematele kuluks selle lugemine marjaks ära, sest näitab selgelt, kuidas võib mitte rääkimine lastele hoopis karuteene teha. Isa üritas lapsi kogu murest eemal hoida aga oma vaikimisega ajas lapsed hoopis täiesti segadusse.

Clare Mackintosh “Ma lasen sul minna” – Traagiline õnnetus.
Kõik juhtus väga kiiresti.
Ta ei oleks saanud seda ära hoida.
Või oleks?
Sekunditega variseb Jenna Gray maailm kokku. Tema ainus ellujäämislootus on jätta kõik maha ja alustada kuskil mujal puhtalt lehelt. Jenna kolibki Walesi rannakülla üksikusse majja. Kuid kurja novembriõhtu mälestused, lein ja toonased hirmud, mis ta elule kriipsu peale tõmbasid, ei lase tal rahus olla. Just siis, kui Jennale hakkab tunduma, et tunneli lõpus paistab tema jaoks siiski valgus, saab minevik ta kätte. Tagajärjed on kohutavad…**

See raamat oli minu jaoks täis ootamatusi, sest alguses lugedes mulle jäi mulje, et Jenna ongi Jacobi ema. Kui aga raamatu keskel ilmnes, et lood on hoopis teistsugused, olin ma tõeliselt üllatunud ja lappasin veel korra raamatu algusesse, et kas ma sain tõesti nii valesti aru. Aga tundub, et asi oli taotluslikult nii kirjutatud. Terve lugemise vältel mul film jooksis silme ees ja see oli nii ehtne, nii judinaid tekitav aga samas niivõrd hästi kirja pandud. Raamat peaks olema kohustuslikuks lugemiseks neile, kes kannatavad koduvägivalla all. Mehe enesehinnang on ümmargune null ja pidevas hirmus, et teda maha jäetakse, üritab naist vaid endale hoida. See on haigus aga nagu tavaliselt, ega peast haige inimene ise ju aru ei saa, et tal midagi viga on.

See raamat tekitas minus niivõrd palju emotsioone ning kuulub kindlasti edaspidi minu lemmik raamatute alla. Soovitan soojalt!

Sara Zarr “Ühe tüdruku lugu” – Raamat räägib 16 aastasest teismelisest Deannast. 13 aastaselt jäi ta isale 17 aastase kutiga vahele ning see mõjutab teda ka 3 aastat hiljem. Koolis peetakse teda üle linna litsiks, isa temaga ei räägi ning ka sõpradega hakkab kõik kiiva kiskuma. Kõik läheb veelgi keerulisemaks, kui Deanna tööle läheb ning leiab sealt eest sama kuti, kellega ta 13 aastaselt isale vahele jäi. Üle dramatiseerimine, nagu selles eas tavaline ning hunnik valesid otsuseid. Kuid kas Deanna suudab lõpuks kõik lahendada?

See on üks täitsa ehtne noortekas. Üsna ladus lugemine, kuid mitte midagi ahhetama panevat. Lugu ise on üsna reaalne ning oleks tõesti nagu 16 aastase kirjutatud. Seda mittes halvas mõttes. Täiskasvanuna on kohati raske ennast 16 aastase rolli uuesti suruda ning sellest vaatevinklist lugusid kirja panna. Noortele soovitan kindlasti lugeda, täiskasvanutele nii ja naa. Oleneb inimesest endast. Üldkokkuvõttes raamat mulle siiski meeldis.

Daniel Cole “Kaltsunukk” – Üks laip. Kuus ohvrit.
Londonis leitakse ühest korterist marionetiks tehtud surnukeha, mis on kuue ohvri kehaosadest kokku õmmeldud. Peagi jõuab peamise uurija Wolfi kätte tema eksnaise kaudu nimekiri järgmisest kuuest ohvrist ning kuupäevad, millal nad oma lõpu peaksid leidma. Nimekirja lõpus platseerub uurija enda nimi. Hakkab võidujooks ajaga, et päästa nimekirja lisatud inimesed ning kätte saada nende mõrvade taga peituv jõhkard.

Haarasin raamatukogust just sisse tulnud raamatute hunnikust kaasa sisututvustuse järgi. Viimasel ajal on eriti palju kriminulle mu kätte sattunud aga mis teha, kui need tunduvad niivõrd põnevad. Raamatu kallale asusin suure innuga aga see rahuges peagi. Ma ei tea, kas algus oligi nii veniv või ei suutnud ma end ise kuidagi õigele lainele saada aga no ei suutnud üle paari lehekülje korraga lugeda. Olin väga lähedal sellele, et viin raamatu lihtsalt tagasi. Siis aga tekkis mingisugune pööre ja raamat läks niivõrd põnevaks, et käest ära panna enam ei suutnud. Lõppes küll kuidagi ootamatult ja poolikult minu jaoks aga õnneks ei muuda see raamatut halvemaks. Lõppkokkuvõttes ütleks, et päris tore lugemine oli aga päris lemmikute hulka mul siiski ei jõua.

Katrin Pauts “Tulekandja” – Raamatus on üheks tegelaseks taaskord “Politseiniku tütar” teosest tuttavaks saanud ajakirjanik Eva. Sel korral jääb ta küll pisut rohkem tahaplaanile ja rohkem figureerivad hoopis uued tegelaskujud. Sel korral saab lugu alguse sellest, et pimedal maanteel hukuvad noored rasedad punapead avariide tagajärel, kuid süüdlane on igal korral kadunud nagu vits vette. Ühel hetkel tabatakse aga ära, et seal on mingi seaduspära ning alati käib peale õnnetusi hukkumispaigas üks kindel mees küünalt süütamas. Asi läheb veelgi põnevamaks, kui ühel hetkel üks ajakirjanik ootamatult kaob ning jäljed Muhumaale viivad. Tema jälgi hakkab koos teise ajakirjanikuga ajama taaskord Eva ning üritab kaua aastaid Muhumaal olnud saladuse päevavalgele tuua.

Kui politseiniku tütar alguses pisut venis, siis sel korral neelasin raamatu üsna kiirelt endasse. Minu arvates kirjutab Katrin väga põnevalt ja ladusalt, ei ole mingeid pikki ja lohisevaid kirjeldusi ja põnevus püsib koguaeg õhus. Alati võiks ju vinguda ühe-teise-kolmanda asja kallal, et need ei ole ju kuidagi reaalsed aga see on ilukirjandus, mitte dokumentaalfilm. Pautsi raamatud kuuluvad kindlalt sinna nimekirja, mida soovitaksin ka teistel lugeda. Põnevaks muutis asja just see, et asulad on ju tuttavad ja nüüd on lausa tahtmine ise ka Muhumaale põrutada ja raamatus kirjeldatud kohad üle vaadata.

Diana Saare Tan ja Helen Eelranna “Regina. Mu imekaunis võitlejanna” –

Lugu Eesti-Hiina tüdrukust, kellel avastati 4 aastaselt ajukasvaja ning kes pidas 6 aastat võitlust, kuni lõpuks alla vandus.

Väga väga kurb lugu. Sattusin kunagi ka seda blogi korraks lugema aga ei keskendunud rohkem, nüüd sain siis kogu loo teada. Nii kurb, et lapsed selliseid võitluseid peavad pidama..

Liisi Lõo “Minu Tšiili” – Noore neiu aasta vahetusõpilasena Tšiilis koos oma murede ja rõõmudega.

Ausalt öeldes olid raamatut kätte haarates mul ootused suuremad. Olen enda sõbranna muljeid lugenud (on olnud lapsehoidja välismaal) ja ootasin enamvähem sama värvikaid kirjeldusi ja olukordi, kuid raamat jäi selles osas lahjaks. Üsna vähe tegelikult Tšiili elust kirjeldusi ja pigem rohkem omavahelisi vestluseid ja olukordi teistega. Samas raamatu lõppu jõudes olin hakanud Liisile nii kaasa elama, et pisardasin koos temaga nagu lollakas. Sellised reaalsest elust võetud raamatud on nii ” My cup of tea”.

Caroline Leavitt “Pildid sinust” – Ühel udusel päeval põrkavad kaks praeguse elu eest põgenevat naist üksikul maanteel kokku, üks neist hukub sündmuskohal. Alles jäänud naine peab võitlust süütundega ja ei suuda olukorrast kuidagi välja tulla. Lisaks enda probleemidele valutab ta südant ka hukkunud naise lapse ning mehe pärast. Asi läheb hullemaks, kui laps hakkab naisega igal võimalusel kontakti otsima. Ühel hetkel nende teed ristuvad. Kuidas saada üle süütundest, et sa oled kellegi surma põhjustanud? Kuidas aidata last tema leinas?

Alustuseks pean mainima, et mulle väga meeldib raamatu kaanekujundus, seetõttu ta mu tähelepanu raamatukogus ka köitis. Raamat ise tekitas minus aga väga palju tundeid ja puudutas sügavalt. Lapse lein on ikka niivõrd kohutav. Rääkimata sellest, kui laps ennast olukorras süüdi tunneb ja ei julge kellelegi iitsatada suures hirmus. Ka naise enda läbielamised on päris kohutavad. Üritasin ennast naise olukorda panna ja ma samamoodi ei kujutaks ette, kuidas sellises olukorras edasi elada. Raamatu lõpp üllatas mind, ootasin hoopis teistsugust lõppu. Lõpp rikkus asja minu jaoks pisut ära aga raamat ise on väga hästi kirja pandud. Haaraksin hea meelega sama kirjaniku teoseid veelgi riiulist kaasa.

** Kaldkirjas tekst on kopeeritud sisukokkuvõte.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s