Väikelapsed ja sõbrad

Mind on juba tükk aega painanud mõte, et kas ja kui palju peaks lapsevanem “oma nina toppima” väikelapse sõprussuhetesse? Eks ilmselgelt nii palju, kui on ka erinevaid inimesi, niipalju on ka erinevaid arvamusi. Sellegipoolest mõtlesin kirja panna enda mõtted ja kuulaksin hea meelega ka teie kommentaare selles osas.

Lapse puhul on üsna tavaline selline “praegu olen sinu sõber, praegu ei ole” suhtumine. Eks ikka minnakse mingite pisiprobleemide tõttu vahepeal omavahel tülli aga üldiselt need lahenevad kiirelt ja varsti mängitakse jälle koos. See on tavaline ja sellisel juhul ei arva mina ka, et oleks vaja lapsi lepitama joosta. Küll aga kui minu laps näiteks kedagi lööb ja seetõttu tülli lähevad, käsen küll lapsel minna vabandust paluma, sest löömisega ei ole okei oma erimeelsusi lahendada. Kui laps hakkab kellelgi asju käest ära kiskuma, siis selgitan samamoodi kõrval, et käest ära kiskuda EI tohi ja tuleb kasutada väljendit “Palun anna mulle ka”. Minu jaoks on loogiline, et kust mujalt see laps õpib, kui lapsevanem ei suuna? Kui laps kisub asju käest ja lööb ning sellele tähelepanu ei pöörata, siis tema jaoks annab see signaali, et selline käitumine ongi okei. Või ma eksin praegu?

Teine lugu on “tõmban-tõukan” suhtumisega. Lapsed on väga erinevad ja on ka selliseid lapsi, kes kipuvad maast madalast kohe sellised domineerivamad olema ja leiavad, et neil on õigus sõpradega ringi käia nii, nagu nemad soovivad. Ehk siis ühel hetkel on suur sõber ja järgmisel hetkel saadab sõbra pikalt ja jookseb kellelegi teisele järele. Üldjoontes on see keegi suurem ja ägedam. Niikauaks kuni see suurem ja ägedam silmapiirilt kaob, siis kõlbab jälle vana sõbraga edasi suhelda. Selline “sõprussuhe” võib aga jällegi sellele nõrgemale väga halvasti mõjuda, keda hüpiknukuga koheldakse. Mõnel on sellisest suhtumisest kama ja mängib teiste sõpradega siis senikaua. Samas teine laps, kes on väga hella hingega, võib sellisest käitumisest väga häiritud olla ning õnnetuks muutuda. Minu loogika ütleb, et lapsele tuleks siiski selgitada, et kedagi hüpiknukuga kohelda ei tohiks. Sa ei pea olema kõigi sõber, sa ei pea kõigi sõpradega koguaeg mängima aga kui sa ei soovi parasjagu selle sõbraga mängida, siis ütled et ei taha hetkel temaga mängida, mitte ei teata “ma ei ole enam sinu sõber” või veel hullem, ei solva teda kuidagi. Laps õpib siia ilma ja alustab puhtalt lehelt, lapsevanema ülesanne on talle selgitada viisakusreegleid ja käitumist. Laps valib ise sõbrad, kellega mängida soovivad, kuid lapsevanem õpetab lapsi neisse õigesti suhtuma. Sa kas oled sõber, või sa ei ole sõber. Selline “täna olen – homme ei ole” suhtumine, ei ole minu silmis tolereeritav. Ammugi siis selline suhe, kus “sõpra mängitakse” vaid seetõttu, et sul on uus ja äge asi, millega tahetakse mängida. Loomulikult lapsevanem ei tohiks otsustada, kellega laps tohib suhelda ja sõbrustada või kellega ta PEAKS seda tegema, kuid õigele teele suunamine peaks olema ju lapsevanema kohustus?

Ma olen elu jooksul kokku puutunud niivõrd paljude erinevate lastega ning näinud ka niivõrd palju erinevaid suhtumisi. Olen näinud nii hüpiknukuga kohtlemist, kui ka seda, kuidas lapsed sellise hüpiknukuga kohtlemise pärast pisaraid valavad. Ja ma ei pea silmas hetkel ainult väikelapsi, vaid ka juba kooliealiseid lapsi.

Kas ja kui palju teie oma laste sõprussuhetesse nina pistate? Kust jookseb piir, kust maalt lapsevanem ei tohiks enam oma nina laste vahele toppida ja neid suunata? Kas tolereerite seda, kui mõni teine täiskasvanu su last korrale kutsub, kui näeb ebaviisakat või vägivaldset käitumist? 

 

2 thoughts on “Väikelapsed ja sõbrad

  1. Ega kedagi kellegagi mängima sundida ei saa. Ja lapsed ei oska ka teeselda. Ja seda “mängin sinuga siis, kui kedagi paremat silmapiiril ei ole” suhtumist saavad omale lubada ainult populaarsed lapsed. Siinkohal soovitan küll vanematel sekkuda, sest olles ise olnud see populaarne laps, sain oma valusad vitsad kätte, kui oma mullistvälja ehk linna ülikooli tulin. Siin olin teiste jaoks valge leht, aga ülbe/üleolev/misiganes käitumine oli juba sisse kujunenud.

    • Ei saagi sundida ja ei tohigi. Aga ma just mõtlen sama, et kui lapsel selline suhtumine väikelapse aastates juba sisse kujuneb, siis hiljem koolis saab juba keerulisem olema. Ühel hetkel ongi üksinda ja siis on kõik teised süüdi, sest ei soovi temaga mängida.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s