Järjekordsed mõnusad romaanid teie ees!

Jüri v. Grauberg “Karutapja” 

Asso on üksik armilise näoga meesterahvas. Armid kaunistavad teda juba nooruspõlvest peale, alates karuga “kokku põrkamisest”. Rappis karu mis jaksas, kuid Asso sai oma pussnoaga karust siiski jagu ning pääses õnneks eluga. Läbi elu ongi teda saatma jäänud hüüdnimi Karutapja, kuid armuõnne pole tal sellegipoolest olnud. Südames on aga aastaid olnud üks ja sama naine, kes tema elust sama järsult kadus, nagu sinna nooruspõlves ilmus.
Kui aga aastaid hiljem taas juhuse tahtel kohtutakse, ei oska Asso esialgu midagi arvata. Südames on naine küll armas aga pettumus naise kadumise tõttu teeb veel mõnda aega meele mõruks. Ühel hetkel suudab Asso siiski naisele andeks anda ning naudivad koos ühiseid hetki,seda nii linnas kui ka rattaga maale kodukanti põrutades, kus neil õnnestub taaskord karuga silmitsi seista.

Jüri v. Grauberg “Sune”

Jarmo on noor taluperemees, kes on alles hiljaaegu naise poolt maha jäetud. Kodu poole sõites näeb ta aga abitus seisundis tumeda nahavärviga noort naist, kes tema eest metsa põgeneb. Jarmo püüab neiu kinni ja viib koju. Õige pea saab talle selgeks, et koju toodud neiu nimeks on Sune ja ta on üsna ebatavaline neiu. Ta ei erine teistest mitte ainult nahavärvi, vaid ka meelekindluse ja hoolivuse poolest. Sune põgeneb oma deemonite eest ning on Jarmole tänulik, et viimane talle pelgupaika ja turvatunnet pakkus. Jarmo õpetab teda enese kaitseks tulistama ja mitmel korral suudab Sune oma kiire tegutsemisega nende mõlema elu ka päästa. See ei ole tavaline armastusromaan, vaid põnevusromaani sugemetega armastusromaan. Kaks erinevat stiili on väga osavalt oma vahel põimunud.

Kui esimene raamat oli veel üsna Graubergi käekiri, siis teine raamat erines minu silmis üsna palju tema tavapärasest stiilist. Üldjoontes on tema raamatud siiski väga lihtsasti loetavad ja mõnusad teosed, mis keskenduvad tegelikult üsna suurel määral tänapäevastele eesti valupunktidele.
“Sune” puhul oli läbivaks teemaks näiteks rassism, sest kuigi neiu valdas täiesti puhast eesti keelt ja oli justkui eestlane, siis nahavärvi pärast sõimati teda siiski ja peeti Jarmo orjaks, mitte talu perenaiseks. Ka inimröövid ja vägisi lõbutüdrukuks tegemised ei ole tegelikult eesti jaoks võõras teema, kuigi me võime seda ju sinisilmselt arvata ja loota. Tore on lugeda selliseid ehtsaid raamatuid, mitte läbi ja lõhki roosamannavahulist armastusromaani, kus üks gigolo ees ohkab ja naised karjas jooksevad. Viimased ei ole kohe üldse minu teema.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s