..Kuidas mu unistus hääbus..

Ehk jätkan Luna looga.

Teine pasta pani koeral kõhu täitsa kinni. Sellele järgnes see, et kutsikas oli järgmiseks õhtuks paistes nagu õhupall. Helistasin meie kliinikusse aga neil ei olnud vaba aega pakkuda ning soovitasid teise kliinikusse pöörduda. Helistasin mitmesse kliinikusse, lõpuks saime vastuvõtuaja Västriku loomakliinikusse. Võtsin aga koera kaenlasse ja sõitsime linna.

Kliinikus võttis meid vastu väga meeldiv arst, kes kuulas meie loo ära ja arvas esialgu, et koeral ehk gaasid. Võttis koera kaasa, et teevad röntgeni ja vaatame siis edasi. Ootasin tükk aega ja siis tuli arst õnnetu näoga, et koer kukkus põhimõtteliselt kokku ja nad tegid talle rahustava süsti ja valuvaigistava süsti ning koeral on kõhus vedelik, mitte gaasid. Arst arvas esialgu, et sool kusagilt katki ja sedasi mädane vesi kõhtu pääsenud. Küsis, mida teeme ja kas üritame päästa, kuigi lootust vähe. Palusin muidugi endast kõik anda. Olin alles endale kutsika võtnud ja ei saa ju kohe alla anda. Saatis mu ära ja palus tulla 3h hiljem tagasi. Helistas mõni tund hiljem, et sooled siiski terved aga tervenisti põletikus. Eemaldas vedeliku ja puhastas kõhuõõne. Et koer peab saama antibiootikumiravi ja loodame parimat. Lisaks rääkis, et sooleseintes valged sõlmekesed ja kahtlustab, et need on parasiidid ( Hiljem ise googeldades lugesingi, et on kahte sorti solkmeid. Ühed arenevad soole seintes ja lähevad sealt edasi sooltesse. Teised arenevad kopsus, koer köhatab need kurku ja sedasi saavad koera sooltesse). Koer oli ometi saanud korrektselt parasiiditõrjet. 2x eelmises kodus enne vaktsineerimist ning ühe korra meie juures. Ju siis apteegist ostetud drontali rohi ei aidanud mitte muffigi. Läksime tõime oma koerakese koju, saime rohud kaasa ja pidime järgmisel päeval minema uuesti tagasi.

Järgmisel päeval läksime tagasi ja koer sai tilka. Koer oli jälle veidi paisunud ja arst tegi ultraheli (teist korda juba) ja veendus, et natuke on vaba vedelikku aga see ei tohiks olla midagi hullu. Sai seal jälle valuvaigistava süsti, antibiootikumi ja iiveldusvastase süsti. Jälle koju ja pidime järgmisel hommikul uuele ringile minema.

Kolmandal hommikul vaatas arst meid üle ja leidis, et tilka koer uuesti ei vaja. Tegi valuvaigistava süsti ja antibiootikumi süsti. Küsis, kas oksendanud on ja kui ütlesin, et ei ole, siis iiveldusvastast süsti koer ei saanud. Ütles, et tuleksime tagasi ülejärgmisel päeval. Määras süstitava antibiootikumi asemel tabletid (2 erinevat antibiootikumit tablettidena siis) ja andis valuvaigistavad süstid kaasa ja näitas, kuidas süsti teha. Lisaks siis pidi saama probiootikume lisaks. Ütles selge sõnaga meile, et vereproovi ei ole mõtet teha, sest see ei muuda raviplaani. Ainus mure oli kõhus olev vähene vaba vedelik ja see, et ta süüa ei tahtnud ise, pidime söötma.

Õhtul hakkas koer aga iiveldama ja öösel järgnes sellele oksendamine. Hommikul helistasin kohe kliinikusse ja rääkisin loo ära. Küsisid, kas saan ise süstimisega hakkama ja palusid tulla iiveldusvastasele süstile järele. Naaber tõi selle ära ja peale süsti hakkas koeral jälle parem. Antibiootikumid teevad ju olemise pahaks ja ei imesta, et 2 erinevat rohtu korraga koera iiveldama ajavad. Koeral oli igal juhul märksa parem olla peale seda.

Järgmisel hommikul läksime uuesti kliinikusse. Pidin ta sisse jätma ja arst pidi kõhust vaba vedeliku uuesti eemaldama. Lisaks natuke tilka andma. Arsti pani muretsema astsiidivedelik kõhus ja ütles, et peab mõtlema, kui eetiline on loomal lasta nii olla. Samas ei teinud katsetki üritada välja uurida, MILLEST see vedelik sinna kõhtu tekib. Neid võimalusi on palju ja osad neist on ravitavad. Ma usun, et ükski normaalne loomaomanik ei anna kohe alla, eriti alles võetud kutsika puhul, kellel peaks terve elu veel ees olema. Ütles, et kui 10 päeva jooksul ise sööma ei hakka ja paremaks ei lähe, siis peaks lõpetama, olin sellega nõus. Jätsin koera kliinikusse ja läksin ise linna peale asju ajama. Miski jäi mul aga piinama ja hakkasin uurima tagasisidet selle kliiniku kohta ja kohkusin tõsiselt. Nii meeletult palju negatiivseid kogemusi. Sain aru, et ma pean minema ja paluma igaks juhuks ka teise kliiniku arvamust, et ise rahu saada. Õnneks sain samaks päevaks kohe aja panna. Läksin koos äiaga Lunale kliinikusse järele ja arst ütles selge sõnaga “Täna oli vedelik õnneks selge ja ei olnud mädane. Loodetavasti kutsu saab ikka terveks”. Palusin kaasa haiguslugu aga selle jaoks ei olnud arstil väidetavalt aega. Sain vähemalt arved, sealt näha mida koerale tehtud ja mida koer saanud on.

Paar tundi hiljem olime teises kliinikus ja rääkisin seal arstile kogu loo algusest peale ära. Arst vajus näost ära, kuuldes mädasest astsiidivedelikust. Ütles, et teeme kohe ultraheli ja vaatame siis edasi. Aparaati kõhule pannes oli aga kohe selge, et koeral jälle vedelik kõhus, kuigi see sai mõned tunnid enne seda eemaldatud. Lisaks sellele nägi arst kohe, et koera neerudega on midagi lahti. Need olid ebaühtlase kujuga ja sopikesi täis. Võttis kiirelt põiest pissiproovi. Võttis kõhuõõnest vedelikuproovi. Lasi koerale kohe teha vereproovi ning jätkas siis ultraheliga seniks, kuni proovide vastused saabusid. Selgus kurb tõsiasi, et koeral on kaasa sündinud neerupuudulikkus ja “vaba vedelik kõhus” oli täiesti ehtne uriin. Arst kontrollis üle ka teised organid ja vaatas üle kõik vereproovi ja pissiproovi tulemused ja seal ei olnud kahtlustki, seda kutsikat ei saa päästa. Ehk seal samas kliinikus hääbuski minu suur unistus.

Ma olen väga pettunud aga Västriku kliinikus. Ma olen tänulik küll selle eest, et nad said mind kiirelt vastu võtta ja pakkusid esialgu koerale vajalikku esmaabi. Aga nad ei teinud vajalikke proove, uurimaks välja, mis koeral reaalselt vaevuseid põhjustab. Sümptomite ravimisest ei piisa, kui loomal eluohtlik haigus on. Ilmselgelt, kui on selgeks tehtud, et tõesti polegi midagi teha, siis ma lasen koeral minna ja ei lase tal piinelda. Kui aga arst ei tee vereproovi ja leiab, et see ei muuda raviplaani, siis millest me räägime? Ma maksin 2x ultraheli eest aga arst ei avastanud, et koeral neerud haiged. Haigusloos (sain hiljem küsimise peale) kirjas, et vedelikku liiga palju ja loomal valus, nad ei saanud vaadata organeid. Aga miks nad ei teinud uut ultraheli peale operatsiooni, kui vedelikku ei olnud ja koer narkoosi all, seega valu ei tunne? Arst küll ütles, et seisund raske ja küsis, kas on mõtet jätkata aga minu arvates tundub ebareaalne kohe alla anda, kui ei ole üldse selge, MIS seda põhjustab. Saatsin ka kliinikusse pika kirja koos küsimustega, vastu sain vaid :

Tere,

täname Teid tagasiside eest ning tunneme Teile südamest kaasa lemmiku 
kaotuse puhul.

Lugupidamisega,
Västriku Loomakliinik

Venitasin selle kirjutamisega, sest tahtsin veidi asja seedida ja rahuneda. Küll aga leian, et seda tuleks jagada. Ma ei arva, et Västriku kliinikut otseselt peaks vältima aga rõhutan, et te peate seal käies ise nõudma proove ja vajadusel konsulteerima teiste kliinikute või arstidega, kui vähegi kahtlus hinges on. Lisaks leidsin ise väga vähe infot netist Astsiidi kohta kutsikatel, ehk on kellelgi sellest tulevikus kasu ja teab, mida täpsemalt nõuda ja kahtlustada.

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s