Kuidas me salaja koju tulime

Pean ausalt üles tunnistama, et praeguseks oleme me 2 nädalat juba tagasi kodus olnud ning see on ka minu vähese blogimise süüdlaseks. Mul lihtsalt ei ole seda aega, et arvuti taga blogi lahti teha.

Mul oli kindel plaan tulla Kaido sünnipäevaks koju ning seega saigi ostetud juba Juuni alguses piletid kodumaale. Ütlesin ma seda ainult Kaidole ning tema emale ja vanaemale. Isale ütles Kaido ise, sest nad pidid kahekesi meile Riiga vastu tulema. Ja muidugi teadsid sellest minu peres kõik, sest üsna raske on seda varjata inimeste eest, kellega sa koos elad. Kuna ma tahtsin aga teistele üllatuse teha ning esimesed päevad peale pikka eemal olekut rahus veeta, siis varjasin oma reaalselt tulekut teiste eest. Kes küsimas käis, neile natuke luiskasin, et ilmselt tuleme tagasi juulis ja ega pikemalt ei pinnitud ka, sest kõik olid mu eemal olekuga juba ilmselt leppinud. Kui nüüd ausalt öelda, siis oli üsna raske kohati saladust hoida. Nii mõnelegi inimesele oleksin tahtnud öelda, et ära kurvasta ja ma ju kohe tulen. Aga see oleks ära rikkunud kogu üllatuse. Seega taltsutasin oma keelt ning üritasin nautida oma viimaseid hetki inglismaal.

23nda varahommikul oli äratus ja magada olin saanud kokku ca 1h, seega oli üsna uhhuu olla. Viskasin viimased asjad veel kottidesse, sättisin meid Matuga riidesse ning peale kiiret hommikusööki pakkisime end autosse ning asusime lennujaama poole teele. Väikeste viperustega jõudsime pisut hiljem kohale kui plaanitud aga kuna aega veel oli, siis me ei muretsenud. Parkisime auto parkimismajja ning ronisime terminali sisse. Esialgu pidime minema kohvreid ära andma, kus saime üsna pikalt lihtsalt passida, rivi ei liikunud üldse. Vaatasin, kuidas kell halastamatult tiksub ja hirm puges juba nahavahele, et jääme veel lennukist sedasi maha. Lõpuks sai selgeks, et pagasilindid lihtsalt ei tööta ja nad lihtsalt ei saa vastu võtta. Kutsuti Riiga suunduvad inimesed rivis ette ja kaaluti-sildistati kohvrid ära ning paluti need siis suure pagasi lindile viia. Esialgu see veel töötas aga kui me sinna jõudsime, hakkas see ka jukerdama. Õnneks peale väikest viivitust saime siiski kohvrid ära anda ning kähku turvakontrolli minna. Matu ei tahtnud muidugi kuidagi vanaemast-vanaisast lahti lasta ja tahtis, et nemad ikka ka kaasa tuleks. Lõpuks oli nõus siiski tadaa tegema ning minuga turvakontrolli suunduma. Lapsega reisijad saavad priority ritta, seega saime õnneks sealt kiirelt läbi, väravatest läbi tipitud ja ootesaali edasi minna. Seal muidugi selgus ekraanilt, et juba toimub lennukile minek, seega võtsin lapse kaenlasse ja panin jooksuga värava poole ajama. Nadi ka, kui nii napilt lennukist maha jääks. Õnneks värava lähedale jõudes nägin, et inimesed alles hakkavad minema vaikselt lennukisse ja kuna järjekord oli väga pikk, siis saime veel mõnda aega seal tooli peal puhata. Väravasse läksime siis, kui rivi oli sealt juba läbi käinud ja saime peaaegu kohe pileti letti visata ja trepist alla lennuki juurde tippida.

Lennukis olid meil sel korral kohad 8. reas, ehk siis üsna ees. Seega oma kohad leidsime üsna kiirelt üles ning saime end kohale sättida. Lennuk oli täitsa uus ning pisut teistsugune sellest, milliste Ryanairi lennukitega ma siiani lennanud olen. Lisas pisut kindlust juurde ja kui ma enne 23ndat olin üsna hirmul lennureisi ees, siis lennukis istudes rahunesin pisut maha. Matu natuke väljendas oma pahameelt aga kui tahvlist multikat hakkas vaatama, siis üsna kiirelt peale õhku tõusu ta juba vajus magama ning ärkas üles alles veidi enne maandumist. Mina ostsin ühe pudeli vett ning tukkusin ka ca tunni-poolteist. Hakkas veidi inimlikum tunne küll ning aeg läks isegi üsna kiirelt. Veidi enne maandumist ärkasime mõlemad Matuga üles. Maandumine läks ka üsna sujuvalt ning minu üllatuseks jõudsime kohale lausa pool tundi enne ette antud aega. Ning kuna me olime üsna ees, siis saime üsna kiirelt ka lennukist välja ning kärmelt ka dokumendikontrollist läbi. Ma imestasin ainult seda, et Riia lennujaam tundub ikka kuidagi eriti pisikene. Astud lennukist välja ja uksest sisse, kohe on dokumendikontroll ning ustest läbi minnes juba kohvrilindid. Seal lintide juures kohvrite ootamine võttis kokku rohkem aega, kui lennukist välja saamine ning dokumentikontrolli läbimine. Kohvrid käes, siis suundusime lennujaama ette päikest võtma ning muru peale tsillima, kuni Kaido ja isa meile järele tulid.

Veidi peale 11-st saime lõpuks lennujaama ees kokku. Matu korra vaatas kahtlustava näoga aga siis oli juba hops issi süles ja ei tahtnud tast enam kuidagi lahti lasta. Suundusime auto juurde, toppisime kogu kraami autosse ning asusime teele Eesti poole. Autos oli hirmus palav ning istumine hakkas meid Matuga mõlemaid juba ära tüütama. Matu oli muidugi rohkem tüdinenud ning korraldas meile vahepeal korraliku kisakoori. Pidime siis lihtsalt paar korda tee ääres peatuse tegema ja talle veidi hingamisruumi andma. Ühe peatuse ajal avastasin Matu taskust ühe pisikese auto, mis oli juba pikemat aega kadunud olnud, laps oli kohe poole õnnelikum. Järgmine peatus oli juba Eesti poolel mingis kohvikus, mis maantee äärde jäi. Tegime seal väikese lõunapausi ning saatsin Liiale pilte Matust ja Kaidost koos. Tema oli õnnelik, et näed kui tore, et Kaido teie juurde inglismaale tulnud on. Saatsin talle siis eesti keelsest menüüst ka pildi, mille peale tema arvas, et see on vana pilt. Helistasin siis talle ja ütlesin, et ei ole vana pilt ja me oleme eestis. Ta ei uskunud mind enne, ku telefoni Kaidole andsin ja ta minu juttu kinnitas. Siis lõpuks Liia arvas, et ta natuke usub aga enne 100% uskuma ei hakka, kui ise kontrollima tuleb. Peale kõne lõpetamist muidugi lõpetasime oma toidud ning asusime uuesti teele, sest üsna pikk maa oli veel läbida. Mina pool teed koju lihtsalt tukkusin ning vahepeal jäi Matu ka magama. Tegime veel viimase vahepeatuse Kohila konsumis, kust täiendasime oma toiduvarusid ning ostsime üht-teist ka õhtuseks jaaniõhtuks ning peale seda vurasime otse koju.

Koju jõudes oli Matu hirmus õnnelik ja asus kohe mänguasjadega mängima. Mina tassisin asjad tuppa ja võtsin veidiks aja lihtsalt maha. Ja Toots ei lükanudki mind endast eemale, nagu ta tavapäraselt peale mu ära käimist teinud on vaid jooksis kohe tervitades vastu mulle rõõmsalt ja tahtis tähelepanu. Veidi pakkisin asju lahti, vedasin suure kohvri riietega üles ära ja siis hakkasin ennast jaanipeoks ette valmistama..

Uk versus Eesti ehk kus on lastel parem kasvada

Olen saanud siin nüüd pea neli kuud jutti  (plus ka kõik ülejäänud siia käigud) saanud selle eluolguga siin inglismaal lähemalt tutvuda ning mõtlesin kirja panna omapoolsed tähelepanekud selle osas, kus lastel parem kasvada oleks.

  • Inglismaal makstakse nö emapalka 6 nädalat 90% palgast. Peale seda 33 nädalat 139.58 naela või 90% oma nädala palgast, olenevalt kumb summa väiksem on. Kodus võimalik lapse kõrvalt olla aasta, viimased 3 kuud siis tasuta. Eestis siis 1,5 aastat täismahus emapalka ning 3 aastat võimalik lapsega kodus olla.
  • Beebitoitude valik on eestis parem, eriti purgi ja tuubitoitude osas. Siin on palju igasugu pastasid ja vürtse. Eestis selle asemel erinevad pudrud, mis on palju tervislikumad ja paremad.
  • Kui eestis saab lapse sõime panna alles 1,5 aastaselt, siis siin on võimalik laps sõime panna praktiliselt kohe peale sündi. Paljud panevadki oma lapse 3 kuuselt juba sõime, kui ei ole just kodust vanaema või võimalik lapsehoidjat võtta. Beebidele mõeldud sõimed on aga tasulised ning hinnad keskmiselt 115 (osalise ajaga) kuni 212 naela nädal. (täis ajaga).
  •  3-4 aastastele on inglismaal ette nähtud aastas 570 tundi tasuta haridust. Neid tunde saab kasutada lasteaias, mängugruppides, eelkoolides, registreeritud lastehoidjate juures või lastekeskustes.
  • Lapsed alustavad kooliteed inglismaal 5 aastaselt. Eestis saavad 2 aastat kauem lapsepõlve nautida.
  • Lapsega haiguslehele jäämise võimalus puudub. Kui on vajadus lapsega koju jääda, peab tasuta puhkepäevi küsima.
  • Kui eestis käivad esimese klassi lapsed juba ise kooli ja koolist koju, siis siin see võimalus puudub. Vanemad peavad lapse kooli viima ning tooma, enne ei lasta kooli territooriumilt last välja. Kui järele läheb keegi teine, tuleb sellest ka õpetajat teavitada. Üldiselt viiakse kooli ning käiakse lastel järel kuni 11-12nda eluaastani. Samas kaua ei tohiks laps ka üksinda kodus olla, kuid see sõltub juba lapsest ning tema mõistlikusest.
  • Siin on mänguväljakuid üldiselt vähe ning asetsevad peamiselt parkides. Eestis on seetõttu lastel toredam, et mänguväljakuid on pea igal nurgal ning lastel tegevust kui palju. Liivakastid on siin aga tõeline haruldus, sest nende jaoks on need turvariskiks, sest liiv on niivõrd räpane. Ma olen siin isiklikult näinud liiva kahes kohas. Ühes pargis on liivakast ning teises suur liivane ala turnimisatraktsiooni all. Küll aga on siin väga paljudes aedades liumäed-kiiged-batuudid olemas, mis sest et neil aiad tikutopsi suurused on.
  • Koolivormid on kohustuslikud ning igal koolil on omad värvid. Tüdrukutel seelikud ja poistel püksid. Välistab igasuguse “Mul on Gucci ja sul mingi narts” kiusamised. Samamoodi pole koolis lubatud ehted. Teiste koolide osas ei oska kaasa rääkida aga õetütre koolis on keelatud ka telefoni kasutada. Kui jääd koolis telefoni kasutamisega vahele, jääd sellest 24h ilma, ehk saad alles järgmisel päeval peale kooli kätte. Erandiks on reedene päev või enne koolivaheaega.
  • Enamus õppetegevust toimub siin siiski koolis ning koduseid ülesandeid on vähe, seda ka teismelistel. Muidugi tuleb korrata eksamiteks ning töödeks, lugeda raamatuid ning teha esseesid aga Eesti kodutööde koormusega ei anna võrreldagi.
  • Siin tuleb lastele piletid osta ühistransporti alates viiendast eluaastast, sest siis alustavad nad kooliteed. Ei ole ka tasuta ühistransporti väikelapse saatjale, nagu eestis on.

Beebiga kodus olla on eestis palju mõistlikum ja parem. Lapsel ja emal on aega luua lähedane ning usaldav suhe. Näen õetütre pealt, kui halvasti talle on mõjunud see õe tööle minek. Oli küll 9sanda kuuni kodus ning esialgu käis osalise ajaga aga laps niimodi ripub küljes, et jube. Last hoiavad korda-mööda mõlemad vanaemad aga kuna tal varakult äratus, siis ta on koguaeg väsinud ja pahur. Talle oleks väga hädasti olnud vaja kauem emmega kodus olla aga inglise seadused seda kahjuks ei võimalda. Ka sõime ja lasteaia süsteemid selles mõttes eestis paremad ning pooldan ka 7. aastaselt kooli minekut. Küll aga on siin koolis õppimise poolest jällegi parem süsteem, sest laps saab kodus ka mängida, mitte ei lähe kogu vaba aeg õppimisele ära. Lisaks sellele jäävad ära ka riietuse osas norimised, sest kõigil on koolivormid.

Kõike seda arvesse võttes olen ma väga rahul, et mu laps saab eestis kasvada.

 

Tagasi koju ning üllatus naabrilt

Eelmisel kolmapäeval (9. september) oli lõpuks aeg tagasi Eestimaale pöörduda. Ma üldse ei oodanud seda rändamist, sest lapsega kahekesi on see ikka tükk tegemist.

Muidugi eelneval ööl ma taas magada ei saanud, alles vastu hommikut tukkusin paar tundi ning ärkasime kella 11 ajal Kaido kõne peale ülesse. Peale seda ajasime ennast maast lahti ning käisin pesemas ja pakkisin veel viimased asjad ära. Siis jäi veel paar tundi vaba aega, kuniks lennujaama pidime hakkama liikuma.

Veerand 3 ajal suundusime lõpuks värava taha taksot ootama. Isa aitas kohvrid välja tassida ja saatis meid ilusti ära. Matu muidugi ei tahtnud Papa kaela ümber lahti lasta enam. Lõpuks saime teele asuda lennujaama poole. Sõit sujus kiirelt ja lennujaamas õnnestus käru ka kohe taksopeatusest saada, ehk ei pidanud seda otsima minema. Ladusin oma kohvrihunniku kärule ning suundusime kolmekesi terminali.

Esimese asjana külastasin tualetti ning siis viisime kohvrid ära. Peale seda saime veel veidi emaga juttu ajada ning oligi aeg meil Matuga turvaväravatest läbi minna. Matu üritas vanaema muidugi jälle kaasa sikutada, paraku ei õnnestunud. Kõik sujus kenasti, sest lapsega lastakse järjekorra väliselt kohe eraldi turvalindi juurde. Selle läbisime puhtalt ja kiirelt ning olimegi ootesaalis. Poest haarasime veel pudeli vett ning näksimist lennukisse ning jäigi üle vaid pingile istuda ning värava välja kuulutamist oodata.

Kuna mul oli ostetud lisaks Priority boarding, saime ka väravas kohe teisena trepist alla suunduda ning esimeste seas ka kiirelt lennukisse. Lennukisse minnes tuli meie taga üks meesterahvas, kes sõnagi lausumata mu käsipagasi kohvri kätte haaras ning trepist üles tassis. Ukse peal ulatati kohe lapse jaoks rihm ning päästevest (tavaliselt tuuakse need alles siis, kui lennuk liikuma hakkab) ning meil oli taas aega end rahulikult lennukis sisse seada. Meie õnneks istusime jälle Matuga kahekesi kolmeses reas, seega sai Matu peale õhku tõusmist uhkelt eraldi istuda (kuni 2 aastane laps reisib vanema süles) ja saime mõnusalt laiutada.

DSCF0732

Lennureis möödus raskelt, sest Matu oli väsinud aga magama ei jäänud, seega oli vaja tal koguaeg tegutseda. Vaatas multikaid, sõi vahepeal, turnis minu otsas ja oma pingil. Siis jõi ja sõi taaskord. Korra külastasime koos ka tualetti. Küll ma olin õnnelik, kui lennuk lõpuks maandus. Õnneks saime lennukist välja ka kiirelt, kuna meie kohad olid eelviimases reas. Stjuard oli nii tore, et aitas kohvri mul trepist alla tassida. Kiirelt dokumendikontrillist läbi, kohvrid lindilt maha ning kärule ja suundusimegi lennujaamast välja.

Välja jõudes helistasin Kaidole, ta palus meil oodata ja tuli kiirelt lennujaama ette. Üllatusena oli isa ka tal kaasas, seega nägi Matu kohe nii issit kui vanaisa. Matu muidugi ei tahtnud issi kaela ümbert enam lahti lasta, kuid lõpuks pika veenmise peale saime ta siiski autosse pandud. Kiirelt kohvrid ka veel auto peale ning võisimegi suuna kodu poole võtta. Isa suundus sealt juba tagasi oma kodu poole.

Matu jäi autos suht kiirelt magama, oli ju vaeseke päev otsa magamata ja kell oli juba ca pool 11 õhtul. Muidugi koju jõudes ärkas ta kohe üles ning asus kohe kõigi mänguasjadega mängima ja neid mööda põrandat laiali laotama. Köögist avastasin aga üllatuse. Ehk siis laual ootas mind pudel punast veini ja juures silt: “Tere tulemast koju, armsad Sigrid ja Matu! Ps. VT külmkappi ka :) Liina ja Kristjan”. Külmkapist leidsin aga Pavlova koogi, mida ma tõeliselt armastan! Ehk siis minu armas-kallis naabrinaine oli mulle koju tuleku puhul koogi küpsetanud ja vaikselt meie juurde poetanud, isegi Kaido ei teadnud asjast midagi. Kas saab veel armsam olla? :)

DSCF0740