Joona Linna ja Lars Kepler

Sain veidi aega tagasi juba loetud kaks Lars Kepleri esimest raamatut, ehk siis Hüpnotisöör ning Painajalik leping. Viimane aeg need ka siia kirja panna.

13. Raamat, mida nägid kellegi teise öökapil – Lars Kepler “Hüpnotisöör”
17. Raamat, millest kõik räägivad – Lars Kepler “Painajalik leping”

keplerkaas„Hüpnotisöör“ algab veresaunaga – Stockholmi äärelinnas leitakse jõhkralt tapetud mehe surnukeha ning seejärel ridamaja boksist ka tema naise ja pisitütre moonutatud laibad. Pere vanemast tütrest võib saada kurjategija järgmine ohver. Raskelt vigastatud poeg, veretöö ainus tunnistaja, viibib haigla intensiivravipalatis, kus teda hoitakse narkoosis. Ainsaks võimaluseks teadmata kadunud vanemat õde mõrtsuka eest kaitsta näib olevat saada vennalt toimunu kohta tunnistus, mis on aga tema vigastuste tõttu võimatu. Üksnes hüpnoosi seisundis võiks poiss kirjeldada nähtud roima, ilma et teda tabaks pöördumatu hingeline trauma. Niisiis võtab kriminaalkomissar Joona Linna ülekuulamisprotsessi kiirendamiseks ühendust raamatu peategelase, Rootsi parima ja kuulsaima hüpnotisööri Erik Maria Barkiga.

Bark on psühhiaater ja terapeut, kes tegeleb raskete traumade ja ahistamisjuhtumitega. Kaua aega tagasi tegi ta teaduslikku uurimistööd hüpnoosi mõjust keerukatele patsientidele, kuid midagi läks tookord viltu, mistõttu Bark andis endale lubaduse mitte iial enam kedagi hüpnotiseerida. Loomulikult veenab uurija Joona Linna Barki vastumeelselt oma lubadust murdma, misjärel rullub lahti ettearvamatu ja kohutav sündmustik ning kogu tema elu näib vähehaaval kokku varisevat. Röövitakse tema verehaigust põdev teismeline poeg Benjamin, kelle elu on ohus, kui ta ei saa nädala jooksul oma järgmist medikamendidoosi, ning esile kerkivad minevikupildid traumapatsientidega peetud grupihüpnoosiseanssidest asetuvad sootuks uude valgusse.

Sammhaaval saame aimu unenäolisest reaalsusest, milles ravimisõltuvuses ja sisemiselt lõhestunud arst Erik Maria Bark ise sumpab. Hüpnootilise lõdvestuse erinevate staadiumite kaudu satume hüpnotisööri isiklikele hingelistele madalikele, kus võib kohata ka tema endisi patsiente. Nende hulgas leidub nii kurjategijaid kui ohvreid.
Kahe jalaga kindlalt maa peal seisev politseikomissar Joona Linna aga suudab seevastu kõigis olukordades rahulikuks jääda ja kainet mõistust säilitada. Tänu tema eksimatule kõhutundele sõlmitakse kokku õiged niidiotsad.

Ma alustasin selle raamatu lugemist just selle pärast, et kõik sellest rääkisid ja Kepleri raamatuid lugesid. Kuna need Fabula äppis kõik kenasti ka olemas on, siis võtsingi nõuks vähemalt ühe Kepleri raamat läbi lugeda. Alustasin esimesest osast, milleks on Hüpnotisöör. Raamatu kaas on suht võigas ning raamatus olevad kirjeldused ei jää sellele väga alla. Lugu ise oli väga hästi kirja pandud ning mulle meeldis, kuidas mitu juhtumit üksteisega põimusid ja raamatu sisu ei olnud vaid “Leiti laip, leiti mõrvar, happy ending”. Tegevused olid kirja pandud reaalselt (välja arvatud hüpnoosi osa, mis tundus ikka suht ulme) ning tegelaskujud olid väga isikupärased.  Kuid algusest peale hakkas raamat mul venima ja venima, ning ei suutnud kuidagi kiirelt läbi lugeda, nagu teised suutsid. Raamatu lõpuks sain aru ka, mis mind asja juures nii väga häiris. Mulle ei meeldinud need pikad kirjeldused ja heietused minevikust. Üsna keeruline oli kohati järge hoida, sest natuke on olevikus ja siis jälle minevikus (kuigi ma saan aru, et see on osa teosest ning ilma selleta jääks lugu ilmselt poolikuks). Vahepeal jutt ühe vaatevinklist ning siis teise vaatevinklist. Minu jaoks kiskus see pisut liiga-liiga kirjuks ning raskesti järgitavaks. Ehk siis minu jaoks on selle raamatu suhtes väga kahetised tunded. Ühelt poolt mulle teos väga meeldis aga teiselt poolt polnud jällegi väga minu tassike teed. Lugeda soovitan ma seda võimalusel siiski, sest teisi ei tundu see väike asi häirivat ja see on lihtsalt minu kiiks.

Painajalik leping: Ilusal suveööl leitaks Stockholmi saarestikus triivivalt mahajäetud lõbusõidulaevalt noore keplerpainajaliklepingkaasnaise surnukeha. Tema kopsud on täis soolast vett, kuid selle vee jälgi pole ei tema riietel ega teistel kehaosadel.
„Ta uppus, Joona,“ lausub kohtumeditsiini professor.
„Uppus?“
Professor noogutab ja naeratab. „Ta uppus laeva pardal.“
„Äkki keegi leidis ta merest ja tõmbas laeva pardale?“
„Kui ma nii arvaksin, siis ma ei raiskaks su aega,“ sõnab professor.

Järgmisel päeval leitakse üks mees surnuna Stockholmist, riigile kuuluvast korterist. Mees ripub laes oleva lambikonksu külge kinnitatud silmuses. Kuidas see võimalik on? Toas on kõrge lagi ja seal pole ühtki mööblitükki, millele ronida. Ometi on Joona Linna veendunud, et tegu on enesetapuga.

Muidugi on Linnal õigus, kuid see ei tähenda veel, et juhtum saaks lahendatud – tegelikkuses on hoopis tegu peadpööritavalt pingeliste ja ohtlike sündmuste ahela eelmänguga. On asju, mida ei lõpeta isegi surm…

Painajalik leping sai läbi loetud palju kiiremini, kui Hüpnotisöör. Raamat oli palju põnevam ning minevikumeenutusi oli vähem ning need ei tundunud nii häirivad. Kui esimese raamatu puhul mul tekkis ärevus hinge alles üsna lõpus, siis teise puhul oli ärevus sees terve raamatu vältel. Raske oli raamatut käest panna, kui koguaeg midagi toimus. Tegelased olid palju värvikamad (ning julmemad) ning põnevus säilis päris lõpuni välja. Kui esimese raamatu põhjal on pealkiri ka kohe mõistetav, siis teise puhul saab alles lõpus aru, millest selline nimi tuleb. Seda raamatut soovitan juba kindlasti kahe käega.

Eks tulevik näitab, kas mingi hetk ka viimased kaks osa läbi loen (neli raamatut sarjas), kuid praegusel hetkel jätkan pisut teistsuguste raamatutega vahelduse mõttes. Praegu on käsil Jim Ashilevi “Kehade mets”, mille ainult kaane põhjal täiesti kindlasti välja praagiksin aga mis on minu arvates lihtsalt müstiliselt kaasahaaravalt ning mõnusalt kirja pandud.

Louise Monaghan “Röövitud. Põgenemine Süüriast”

Avastasin Fabula äppist hiljuti selle raamatu ja pealkiri kutsus väga lugema. Aga ma ei oleks kunagi uskunud, et see lugu mulle sedasi hinge võib minna. Igatahes selle raamatuga sai pool väljakutsest läbi, 25 raamatut veel lugeda. Paigutasin ma selle aga 16. punkti alla.

16.Raamat, mille pealkirjas on mõni kohanimi – “Louise Monaghan – Röövitud. Põgenemine Süüriast”

röövitud-põgenemine-süüriast

Raamatu kirjeldus: „2011. aasta septembris purunes mu elu kildudeks, kui mu eksabikaasa ja kuueaastase tütre May isa Mostafa Assad oma tavapärase külaskäigu ajal jõhkralt omaenda lapse ära röövis.”
Keset üht Süüria ajaloo hullemat kodusõda ületab Louise Monaghan hoolega valvatud Süüria piiri, et päästa oma kuueaastane tütar, kelle tüdruku lihane isa oma kodust, Küproselt, röövinud on. Teadmata, mis teda ees ootab, paneb iirlannast ema oma endise abikaasa uskuma, et armastab teda endiselt ja tahab pereelu jätkata – seda ainult selleks, et oma last taas näha.
Raamat on kultuuride kokkupõrkest ning piiritust emaarmastusest.

See raamat tegi mind tõsiselt kurvaks ning muutis mu arvamust nii mõneski mõttes.Sellest olen ma juba ammu aru saanud, et moslemiga laps saada on viimane lollus. Mina oma lapsele sellist saatust never ei tahaks.

Louise puhul jääb mulle mulje, et ta on tõesti väga ullike või väga suur masohhist. See ei ole reaalne, et inimene saab järjepidevalt aina peksa, tunneb miljon korda surmahirmu ning ikka pöördub mehe juurde tagasi. Kuidas saab üks inimene olla nii pime ja loll, et usub sellise inimese muutumisse ja ilusatesse sõnadesse? Ma saan aru, et mees võis alguses jätta imehea mulje ning tunduda hirmus ihaldusväärsena aga minu jaoks on sellised libekeelsed sellid kõik väga kahtlased. Ja kui inimene pea kohe sind kolkima hakkab söögi alla ja söögi peale, siis kuidas sa saad ikka seda inimest edasi uskuda? Ja sellise inimesega veel laps saada? Kui mees peksab teda siis ilmselgelt hakkab ta ju ka last peksma. Või pidi Louise tõesti nii katki olema ema surma tagajärjel, et takerdus esimese inimese külge, kes talle rohkem tähelepanu pööras ja teda veidi erilisemana tundma pani.

Igatahes on kogu see lugu ääretult kurb ja valus. Nii valus, et ma pisardasin endal peaaegu silmad peast välja. Üks kuue aastane laps ei peaks selliseid asju läbi elama, nälgima, läbi mägede oma elu eest öösel põgenema. Selles vanuses peaks laps oma lapsepõlvest viimast võtma aga tema oma isa üritas lapselt lapsepõlve ära võtta. Iga normaalne vanem tahaks lapse sõja eest võimalikult kaugele viia aga tema viis lapse vabatahtlikult keset sõjakollet, sest “Tema laps peab siiski islamistlikus koolis käima, mitte tavalises koolis”. Ma jälestan seda inimest iga oma ihurakuga niivõrd palju, et kägistaksin ta oma kätega ära, kui saaks. Õnneks ei ole siit maailmast kogu headus otsa saanud ning väga südantsoojendav oli lugeda, kuidas võõrad inimsed olid valmis oma eluga riskeerima, et Louiset koos lapsega aidata.

Ma vaatasin peale raamatu lugemist youtubest ka mingisuguse talkshow ära, kus Louise koos õega sellest röövimisest ja põgenemisest räägib ja minu jaoks oli raske uskuda, et ta peale seda läbi elamist suutis mehest veel positiivses noodis rääkida ning terve saate jooksul rõõmust pakatada. Eriti arvestades seda, et see oli nii vahetult peale Süüriast pääsemist. Kõige uskumatum on muidugi see, et ta tagasi Küprosele elama pöördus, kust mees eelmisel korral nii kergelt koos lapsega lahkunud oli.

Raamat ise meeldis mulle väga ning läbi sai loetud üsna kiirelt. Kogu see läbi elamine pidi olema täiesti kohutav, ei kujutaks ennast sellises olukorras ilmselt ettegi. Kellel võimalik siis ma tõesti väga soovitan see raamat läbi lugeda. Saab palju selgemaks, kuidas asjad moslemite maailmas ja Süüriast tegelikult käivad.

 

Väljakutse 11. punkt

Lõpetasin eile päeval järjekordse raamatu lugemise Fabulas. Järjekorras juba 24. raamat ning sobitaksin selle ilusti 11.nda punkti alla. Nimelt alustas Abigail selle kirjutamist 15 aastaselt wattpadis ning sellest kasvas lõpuks fännide toel reaalne raamat.

11.Raamat, mille autor kirjutas alaealisena – “Abigail Gibbs – Pimeduse kangelanna. Õhtusöök vampiiriga”

pimeduse-kangelanna-õhtusöök-vampiiriga

Raamatu kirjeldus:  „Trafalgari väljak pole tõenäoliselt parim paik, kus öösel kell üks seista. Tegelikult, kui sa oled ihuüksinda, siis pole mõistlik seal öisel tunnil üleüldse viibida. Nelsoni ausamba ning hoonete vahel tuhisev jahe juuliõhk pani mu lõdisema. Ma värisesin, tõmbasin mantli tihedalt enda ümber ja hakkasin tõsiselt kahetsema otsust kanda sel õhtul nappi musta kleiti. Mida kõike olin ma valmis tegema õhtu õnnestumise nimel …Pilk sambale naelutatud, libistasin jalast ühe oma kontsadega kingadest. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui vari, mida olin just äsja üle samba libisemas näinud, kadus vaateväljast sama kiiresti, kui oli sinna ilmunud. Kohmitsedes pandla kallal, kiskusin teisegi kinga jalast ja hoidsin mõlemaid kindlalt pihus. Hakkasin edasi liikuma. Jõudsin vaevalt paar sammu astuda, kui tardusin justkui naelutatult paigale. Treppidest tuli alla meestekamp, kõik riietatud pruunidesse mantlitesse ja käes pikad teritatud otstega vaiad … ” Noorteromaan „Pimeduse kangelanna: õhtusöök vampiiriga” on Abigail Gibbsi esikteos. Noor Londonist pärit Violet Lee röövitakse ning võetakse kuningliku vampiiriperekonna, Varnide, pantvangiks. Violetile esitatakse ultimaatum: temast saab vampiir või ta jääb igaveseks vampiirikuningriiki vangi. Violet keeldub vampiiriks muutumast. Kuidas aga mõjutab neiu otsust kiindumus kaunisse ja pahelisse vampiiride kuningriigi troonipärijasse?

Mul on pisut raske võtta seisukohta, kas see raamat mulle meeldis või mitte. Lugema hakates tundus see raamat mulle hirmsasti Twilighti moodi, ainult et kehvem versioon sellest. Täiesti absurdne tundus mulle näiteks see, et peategelane hädaldas ainult kui nõmedad kaanid need vampiirid küll on aga ei olnud juttu, et ta oma perekonda ning väikest õde hirmsasti igatseks. Mina küll vajan peale venna surma oma perekonda veel rohkem, temal oli sellest aga kama kaks. Niisamuti ei saa ma aru sellest, kuidas isa ei leidnud kohe võimalust tulla tütart päästma. Mu isa otsiks küll maapõhjast ka mind üles ja tuleks mulle järele, kui keegi mind ära rööviks ja ma kadunud oleksin. Seda enam, et raamatus on isa väga hästi kursis sellega, et kus ja kes tema tütart kinni hoiavad. Veel kõige absurdsem näib mulle see, et peategelane armub ülepeakaela lühikese aja jooksul olendisse, kes teda terve see aeg mõnitanud, veristanud ja alandanud on. Ühel hetkel vannub peategelane, et ta ei kavatse never vampiiriks hakata ning ärgu Kaspar lootkugi tema südant võita. Järgmisel hetkel vannub ta aga Kasparile armastust ja saadab oma pere kuradile, et vapiiriks saada ja “igavesti Kaspari kõrval elada”. Ja loomulikult see osa ajas mind lihtsalt muigama, et igas vampiiriloos on vampiirid ikka hirmus rikkad, omavad uhkeid eluruume ning sõidavad ülevõlli vingete masinatega.
Kui nüüd võtta arvesse aga seda, et raamatu on kirjutanud alaealine (ning kohati on seda üsna hästi tunda ka kirja pandud ridades, siis raamat ise oli enamjaolt üsna kaasahaarav ning need 600lk said siiski üsna kiirelt loetud ning loeksin hea meelega ka järgmist osa. Kirjaniku silmaring on siiski üsna lai ning ka sõnakasutus erineb oma eakaaslastest suuresti. Ehk siis raamat ajas mind lugemise jooksul üsna mitmeid kordi segadusse ning üsna raske on siiani aru saada, kas mulle see raamat tõesti meeldis või mitte. Praegu ütleksin, et arvestades kirjaniku vanust, siis raamat on sõnavara poolest üsna korralik ning jutt on kirja pandud üsna ladusalt ning kaasahaaravalt. Violet ning Kaspar mulle ei sümpatiseeri, küll aga mõned “kõrvalosatäitjad”. Praegu uuesti raamatut lugemiseks ei haaraks, kuid vampiirifännidel soovitan lugeda küll ning raamatu põhjal tehtud filmi vaataks ka meeleldi, kui selline tehtaks kunagi.

darkheroine_main-300x0

Inglise keelse raamatu kaas meeldib mulle palju rohkem :)

“Me olime valetajad”

Vahepeal sain läbi loetud selle aasta 22-se raamatu, mille sobitaksin täpselt väljakutse 22. punkti alla. Ma võibolla ei olekski seda raamatut lugema hakanud aga lappasin Fabulas noorteromaane ning kuna olin siin ja seal selle kohta ühtteist kuulnud, mõtlesin ka selle ette võtta. Jätkuvalt on tore e-raamatuid lugeda ning veelgi toredam, et on võimalus äpi kaudu erinevaid eesti keelseid raamatuid lugeda.

22.Raamat, mis sisaldab paranormaalsusi – “E. Lockhart – Me olime valetajad”

me-olime-valetajad

Me oleme Sinclairid.
Keegi meist ei hädalda.
Keegi meist ei eksi.
Suviti elame oma erasaarel Massachusettsi ranniku lähedal.
Vahest polegi teil rohkem tarvis teada.
Või siis vaid seda, et mõned meist on valetajad.

Me olime valetajad” on mitmeid kirjandusauhindu pälvinud E. Lockharti uus suurepärane põnevusromaan, mille GoodReads nimetas 2014. aasta parimaks noorteraamatuks.

Raamat räägib ühest rikkast suguvõsast, kuhu kuuluvad vanaema-vanaisa ning nende kolm tütart lastega. Nad veedavad suved erasaarel, mis on mitmeid põlvkondi juba nende perekonna käes ning kus igal tütrel on oma pere jaoks eraldi maja. Kolme õe vanimad lapsed on sündinud kõik sügisel ning on seetõttu ühevanused ning koos üles kasvanud. Lisaks on ühel õdedest samas vanuses “kasupoeg”, kes igal aastal nendega kogu suve saarel veedab. Need neli last moodustavad valetajad. Loo keskmes on valetajate 15. suvi saarel ning peategelase osaline mälukaotus, millest ta üritab üle saada.

Ütlen ausalt, et esimene veerand raamatust tundus minu jaoks üsna kräpp ja oli tahtmine see käest visata. Aga kuna olin siit ja sealt ikka head kuulnud, mõtlesin sundida end ikka edasi lugema. Raamatu keskel läks juba huvitavamaks, kuid siiski tundus raamat olevat selline.. tiineka ving ja hala. Kui ma aga rääkisin ühe sõbrannaga, kes ka seda raamatut soovitas ning ütles, et raamatu lõpp pani asjale tema jaoks punkti ja senimaani arvas samamoodi nagu mina. See innustas mind raamatut lõpuni lugema ning tõepoolest, see raamatu lõpp teebki selle raamatu tõeliselt heaks. Täiesti ootamatu ning uskumatu, sellist lõppu poleks osanud küll ette näha.

Samas kui raamatust endast rääkida, siis mind isiklikult kohutavalt häirisid peategelase kirjeldused “Seejärel võttis ta välja revolvri ja tulistas mind rindu. Seisin muruplatsil ja kukkusin. Kuuliauk laienes ja mu süda veeres rindkerest välja, otse lillepeenrasse.Verd tulvas rütmiliselt avatud haavast ja seejärel silmist, kõrvust, suust”, kui isa lahkus. Või siis “Raipesööjad linnud nokivad mu purunenud koljust immitsevat löga”, kui ta räägib oma migreenihoost. Minu jaoks täiesti ülepingutatud teismelise kirjutis. Samas kui mõelda, et see raamatu peategelane ongi alles teismeline, siis mingil määral see siiski sobib selle raamatuga kokku.

Üldjoontes on tegemist aga üsna hämmastava teosega ning ma täitsa mõistan, miks ta 2014 aasta parimaks noorteraamatuks valiti.

Mesilõks

Sain eile öösel läbi loetud väljakutse 21. raamatu, milleks on Unni Lindelli kirjutatud “Mesilõks”. Paigutan ma selle 29sanda punkti alla.

29.Raamat, mille tegevus toimub kusagil euroopras – Unni Lindell – Mesilõks”

Kirjeldus: Oslos Høviki linnaosas kaob teel koolist koju seitsmeaastane poiss. Nädal hiljem sõidetakse koduteel otsa toitlustusfirmas töötanud noorele lätlannale, kes õnnetuse tagajärjel sureb. Oma osa on selles kõiges linnaoas ringi liikuval jäätiseautol, selle juhil ja juhi perel. Pealtnäha puudub kahel juhtumil igasugune seos. Juurdlust toimetab politsei uurimisrühm, mille juht Cato Isaksen peab töö käigus ühtlasi hakkama saama vastumeelsusega uue kolleegi Marian Dahle suhtes, kelle ellusuhtumine ja töövõtted on teinekord ülemuse omadega üsna sarnased.

Mul olid seda lugema hakates algusest peale väga kahetised tunded. Just selle osas, kas see raamat mulle meeldib või mitte. Nüüd olen aru saanud, mis neid kahetisi tundeid tekitab. Lugu ise on tegelikult väga põnev ja hästi välja mõeldud, kuid kirjanik ise ei ole mulle üldse mokka mööda. Arvasin, et vb tegemist mõne algajaga aga tuleb välja, et Norras väga usin kirjanik, kes on juba üsna palju erinevaid raamatuid valmis vorpinud.
Nimed on keerulised ning seetõttu kipub järg vahepeal käest ära kaduma, et kes on nüüd kes ning mis toimub. Ka politseitöö kirjeldused jäävad väga algeliseks minu arvates ning see tingis ka selle, et pidasin kirjanikku nooreks ning kogenematuks. Lisaks muutis väga keeruliseks lugemise see, et üks peatükk ühe inimese vaatevinklist, teine teise vaatevinklist, kolmas kolmanda vaatevinklist. Liiga palju segaseid olukordi ning kõrvalisi isikuid. Lisaks olid teatud olukorrad kirjutatud ikka väga jaburalt. Võibolla jah mõni käituks sellises olukorras tema kirjeldatud viisil aga enamus normaalsed inimesed seda siiski ei teeks. Näiteks olukord, kus naine näeb pealt kahe 11 aastase naabritüdruku röövi ja ei võta selle suhtes mitte midagi ette. Kui on kaks hirmunud nägudega noort tüdrukut autos ja võõras mees, kes autoga minema sõidab siis tasuks ju asja kasvõi kontrollida. Või siis olen lihtsalt mina imeliku mõttemaailmaga. Seal raamatus oli neid olukordi üsna mitmeid, kus võttis pead raputama. Ehk siis minu silmis on see kirjanik suhteliselt sossepp, lugu ise võib olla üsna hea aga selle kirja panemisega on palju raskuseid. Mõne teise kirjaniku sule läbi võiks see raamat üsna kõrged punktid minu käest teenida. Samas loo lõpp kiskus sellegipoolest nii põnevaks, et ma ei suutnud enne tahvlit käest panna, kui raamat läbi sai.. öösel kella nelja ajal. Ehk siis hommikul kell 8 ma küll enam nii õnnelik ei olnud, kui Matu mind üles äratas. Kohati on see Fabula koos e-raamatutega ikka parajaks needuseks ka, kui unetunde kipub selle tõttu väheks jääma.

Aga nüüd on Fabulasse ilmunud ka üsna mitu audioraamatut lastele, mis tuleks ka Matu peal järele katsetada. Näiteks Laura lood 1 ja 2 ning Ülakorruse lapsed. Järjest paremaks, nii vinge! :)

19 ja 20 nagu niuhti loetud.

Vahepeal sain läbi loetud järjekordselt 2 raamatut. Sobitasin need järgmiste punktide alla.

44.Raamat, mille tegevus toimub kusagil saarel – “Margus Pikhof – Mahakantud inimeste saar”
25.Raamat, mis on välja antud sellel aastal – “Jüri Grauberg – Ratastel kullakene”

Nagu viimasel ajal tavaks saanud, siis uutesse teostesse suhtun suhteliselt eelarvamusega. Olen üsna nõmedate raamatute otsa sattunud vahel ja ei tahaks aega viita mingi jama peale. Küll aga tundub jätkuvalt, et oma sisetunnet tasub kuulata, sest sellel aastal on enamus raamatuid väga mõnusad olnud. Välja arvatud üks raamat, mille ma kõrvale heitsin, sest see ei olnud kohe üldse mulle loodud.

Mahakantud inimeste saar: Eelmisel aastal autobiograafilise krimiromaaniga “Täie rauaga” lugejaid üllatanud autor Margus Pikhofilt on lugejani jõudnud värske romaan. Seekordne teos leiab aset endisaegses Jugoslaavias, kus autoritaarne kommunistlik režiim on samaaegselt rahva ühendanud ning selle lõhestanud. Selle ajaloolise fiktsiooni lugeja saab teada, milline oli elu kindral Tito aegses kurikuulsas vangilaagris, nüüdsel Goli turismisaarekesel Horvaatia rannikuvetes, mida valitses türanlik komandant Drago oma retside tentsikute, mitmeharuliste piitsade ja pasakartsaga. 

See on lugu hirmust ning selle kadumisest kaotuste läbi, reetmisest ja sügavast usaldusest, noorest armastusest ja ajavoolu hävitavast toimest. Autorile omane stiil lubab tal mängelda maitseka ja sügavalt häiriva piirimail ning tema karakterid on samaaegselt traagilised ja eriliselt humoorikad. Tekkida võib küsimus, miks kirjutab eestlane nii kaugest kandist ja rahvastest, ent tegelikkuses on eestlased paljugi selles romaanis läbi elanud.

Hävitav režiim, isikukultus, vangilaagrid ja ellujäämine on jälje jätnud nii Balkani kui Balti rahvaste verre ning selle verega on paratamatult määritud ka meie tulevik. Sügistalvine depressioon saab karmi korraga vangilaagris kindla peale erilise värvingu ning kevadine põgenemiskatse omab sügavalt sümboolset tähendust. Romaani hüpe 21st sajandist 20ndasse ning tagasi näitab, et mineviku varjud jälitavad meid hoolimata sellest, kui kiiresti me jookseme ning kui kaugele maha nad jäävad. Lõpuks püüavad nad meid kinni.

Margus Pikhofi raamatu kaas oli väga ligitõmbav, seega ootas see juba mõnda aega listis lugemist aga reaalse lugemiseni jõudsin alles nüüd. Lugu iseenesest üsna kohutav ning kurb, samas mingil määral ka õnneliku lõpuga. Kohati üsna ropult ja otse kirjutatud ning asju kirjeldatud. Kohati liiga palju surma ning vägivalda, mis samas on tegelikult vangla igapäev. Kohati jäid teatud hetked ja teod minu jaoks arusaamatuks, kuid iial ei tea, kuidas reaalselt ise teatud olukorras käituks või teeks. Lõppkokkuvõttes sulas raamat mu käes nagu või ja sai läbi loetud isegi liiga kiirelt. Ehk siis minu jaoks oli raamat väga huvitavalt ning kaasahaarvalt kirja pandud ning kui mu silmad oleksid vähegi lahti püsinud laupäeva öösel, oleksin ma selle raamatu ühe jutiga lõpuni lugenud. Reaalsuses aga silmad ei allunud minu soovile ning viimased 15% raamatust lugesin läbi pühapäeva hommikul. Fabula äppi võiks nüüd ilmuda ka Margus Pikhofi teine romaan, tahaks selle ka mingi hetk läbi lugeda.
Lemmik tsitaat raamatust: “Mõned inimesed elavad minutiga eluaja, teised jälle eksisteerivad eluaja, elamata minutitki.”

“Ratastel kullakene” on aga imetoreda eesti kirjaniku Jüri Graubergi järjekordne romaan. Olen selle tegelikult juba varasemalt 2x läbi lugenud, sest ma sain 2013. aasta lõpus tema käest selle raamatu käsikirja. Nüüdseks on see käsikiri väikeste muutustega jõudnud lõpuks poelettidele ka ning mina sain endale Jaanuaris pühendusega autorieksemplari, mille ma endaga inglismaale kaasa võtsin. Küll oli hea üleeile ja eile ennast kerra tõmmata ning vahelduseks e-raamatutele ka päris raamatut käes hoida.

Loo peategelaseks on Aleksander Tagasoo ehk Sass. Lugu saab alguse tema lapsepõlvest ning kasvab koos temaga. Räägib tema nooruspõlvelollustest, mehetegudest ning suureks kasvamisest. Alkoholist ning selle tagajärgedest, naistest ja meestest, kes oma kaasadele kotti pähe tõmbavad ning sellest, kuidas armastus inimesi muudab ning paneb kohati sigadusi tegema.

Mulle kohutavalt meeldib Jüri kirjastiil. Tal on enamus romaanid olnud suht sarnase ülesehitusega aga see ei muuda neid millegi poolest halvemaks. Tegelased on värvikirevad ja mõnusad, mõned ebameeldivad ja mõned eriti armastusväärsed. Leidub nii joodikuid, niisama molkuseid kui ka tõeliselt säravaid ning tublisid. On kurvemaid hetki, kui ka ridu, mis südamest naerma ajavad. Täpselt selline ideaalne vabaaja lugemismaterjal.

Peab tunnistama aga seda, et Fabula äpp muutub aina asjalikumaks ning pea igapäevaselt tuleb sinna juurde aina uusi raamatuid. Praegu on mul järjekorras seal lugemiseks lausa 11 raamatut. Näiteks Salla Simukka triloogia, mille esimest osa paraku seal hetkel ei ole aga teine ja kolmas osa on täiesti olemas. Õnneks on esimene osa “Punane nagu veri” mul rahva raamatu äpis olemas, seega saan ikka kogu triloogia ühe jutiga läbi lugeda. Lisaks nendele raamatutele on ootamas ka näiteks Lars Kepleri neli raamatut, mida on üsna paljud inimesed kiitnud. Lisaks nendele sarjadele veel “Mesilõks”, “Me olime valetajad”, “Ohakalind” , “Pimeduse kangelanna” ning “Kehade mets”. Iseasi kas ma kõik need raamatud läbi ka loen aga hetkel need äpis ootel on. Kui raamat mind ikka üldse ei paelu siis ilmselgelt mingi hetk lendab see siiski “nurka” ja võtan järgmise ette.

Aga ma olen pisut hädas, sest ei suuda osasid sobilikke raamatuid kuidagi leida. Kui keegi oskab mulle järgnevate punktide taha sobivaid raamatuid soovitada, siis olen üks suur kõrv:

7.Raamat, mille pealkirjas on rohkem kui 5 sõna
9.Raamat, mille autor on sündinud sinu samal aastal või samal kuul (Kirjanik peaks olema siis kas Augusti kuus või 1989 aastal sündinud)
11.Raamat, mille autor kirjutas alaealisena
16.Raamat, mille pealkirjas on mõni kohanimi
17.Raamat, millest kõik räägivad
18.Raamat, mille pealkirjas on mõni kuu
19.Raamat, mille on kirjutanud kohalik kirjanik
20.Raamat, mis räägib tõelisest kuritööst
22.Raamat, mis sisaldab paranormaalsusi 
29.Raamat, mille tegevus toimub kusagil euroopras
34.Raamat, mille pealkirjas on mõni toit/toiduaine
36.Raamat, milles on üle 300 lehekülje
42.Raamat, mille kaaned on punast värvi
49.Raamat, mille autor on siit ilmast praeguseks juba lahkunud

The Selection series

Eelmise nädalaga lisandusid loetud raamatute nimekirja ka 15, 16 ja 17. Olin mitmel pool juba varasemalt näinud väga ilusa kaanega raamatut, mille pealkirjaks on Väljavalitu. Mingil põhjusel olin aga selle koguaeg kõrvale lükanud. Hiljuti nägin aga sellest sarjast mitut pilti ka ühe armsa naisterahva instagrammi kontrol ning see tekitas minus jälle huvi, sest meil üldiselt on üsna sarnane maitse raamatute osas olnud. Ja kui ma järgmisel päeval Fabula avasin ja nägin viimati lisatud raamatute seas just nimelt selle sarja kolmandat raamatut, siis leidsin et just nüüd ongi aeg neid lugema hakata. Ju siis see oli märk, et võta end kätte naine ja loe.

27.Raamat, mis on bestseller  – “Kiera Cass – Väljavalitu”
26.Raamat, mis on osa raamatusarjast – “Kiera Cass – Eliit”
14.Raamat, mille kaas kutsub sind lugema – “Kiera Cass – Printsess”

Mul on selle sarja kohta ainult ühte öelda… Ma olen armunud! Läbi lugesin need kolm raamatut vist nelja päevaga. Seda küll suuresti enda unetundide arvelt aga mul pole kahju ka, sest see sari vääris tõesti lugemist.

selection-series

Raamatute peategelaseks on neiu nimega America, kes elab üsna noorukeses riigis. Peale riigi loomist jagati inimesed vara järgi kaheksasse erinevasse kasti ning igal kastil on omad sobilikud ametid. Kaheksandas kastis on põhimõtteliselt ilma varanduseta kodutud ning esimesse klassi kuulub kuningapere. America perekond on viiendas kastis ja America ise on laulja ning mängib mitut erinevat pilli. Kaks aastat on tal olnud suhe ühe kuuenda kasti noormehega, kuid nad on pidanud seda teiste eest varjama. Ühel päeval saabub aga teade, et Prints on piisavas vanuses naise võtmiseks ning kuningapere korraldab valiku, kõik 16-20 aastased noored neiud saavad täita avalduse ning seal valikul osaleda. Lõpuks valib kuningapere kõikide avalduste seast välja 35 noort neidu, kes paleesse elama kolivad ning Prints Maxoni südame pärast võistlema hakkavad. America ei taha sellest esialgu kuuldagi, kuid ema ning oma boyfriendi Aspeni peale käimisel täidab avalduse siiski. Siis jätab Aspen America aga maha ning America saab teada, et tema on üks 35st välja valitud tüdrukust. Ta pakib asjad ning kolib Paleesse elama. Prints hakkab vaikselt tüdrukutega ükshaaval tutvuma ning riburadapidi neid koju tagasi saatma, kuid Americaga on tal omad plaanid ning tema püsib nädalast nädalasse kindlalt paigal. Asjale annab vürtsi asjaolu, et paleed ründavad pidevalt mässajad ning neid on kahte sorti, ühed üritavad röövida ning teised tappa. Lõpuks peaks 35st tüdukust alles jääma vaid 10 ning seda nimetatakse Eliidiks. Järjekordse rünnaku tagajärjel otsustab aga Maxon enamus tüdrukuid koju saata ning jätab Eliiti vaid 6 sobivaimat tüdrukut. Vahepeal on aga Aspen “aega teenima” saadetud ning satub paleed turvama ning saatuse tahtel määratakse ta America uksetagust valvama. Loomulikult ajab see America taaskord väga segadusse ning ta ei tea enam mida teha. Ei suuda unustada minevikku aga on juba oma tulevikku hoopis teistsugusena ette hakanud nägema. Lõpuks jääb Maxoni jaoks sõelale vaid 2 tüdrukut, kelle seast ta endale siis Printsessi valima peab.

Esialgu ei osanud ma võtta seisukohta, et kas mulle võiks meeldida sellise sisuga raamatud või ei. Aga kuna see polnud tüüpiline ninnunännu armastuslugu, siis mida leht edasi, seda rohkem ma seda endasse ahmima hakkasin ning seda enam see mulle meeldis. Vahelduseks kriminullidele on niivõrd tore lugeda selliseid romantilisi, kuid samas kurbi raamatuid. Kõik need rünnakud ning teadmatus ajavad ennast ka ärevusse. Tüdrukute omavaheline jagelemine ajab naerma ning romantilised hetked Maxoniga ajavad õhinasse. Viimane raamat tekitas minus kõige enam erinevaid emotsioone ning vahepeal tegid pisarakraanid ka korralikult tööd.

Mina soovitan igatahes väga, no niivõrd mõnus oli neid lugeda ning kurb oli tõdeda, et raamatud nii kiirelt läbi said. Ma ei tea keda ma tänama pean selle eest, et Fabula olemas on. Muidu ma ei tea millal ma seda alles lugema oleksin saanud hakata. Praegu aga võtan ette raamatu, mis räägib eeslist nimega Simon ning peale seda on järjekorras ka Ohakalind, mis tundub viimasel ajal paljudele hästi peale minevat.

Raamatud 13 ja 14

Vahepeal olen jälle mõnusalt end lugemise lainele sättinud, kuid pole loetud raamatuid veel kirja pannud. Nüüd parandan oma vea.

48.Raamat, mille põhjal tehtud filmi oled varasemalt juba näinud – “Veronica Roth – Mässaja”
38.Raamat, mis on välja antud 2015. aastal – “Stig Rästa – Minu Kennedy”

Mässaja on Lahjulööja triloogia teine osa. Veronica Roth on fantastiline kirjanik, raamat lausa sulab käte vahel ning saab imekiirelt loetud. Teises osas painab Trisi kohutav süütunne ning ta ei oska sellega kuidagi toime tulla ning eluga edasi minna. Teda ootab ees palju pettumusi ning valikuid. Tõsises ohus on ka tema suhe Tobiasega.

Mul on hea meel, et ma käisin eelmine aasta seda filmi Melanyga kinos vaatamas ning alles nüüd jõudsin raamatu lugemiseni, sest muidu oleksin ikka kohutavalt pettunud. Kui esimene osa erines filmist juba üsna palju siis teine film on minu arvates ikka totaalselt mööda. Lugu oleks justkui sama aga tegevus täiesti erinev. Seega oli pigem suur üllatus raamatut lugedes, mitte suur pettumus filmi vaadates. Lõpetasin just uuesti selle filmi vaatamise ja ütlen ausalt, et raamatud on selle triloogia puhul väga palju paremad. Näitlejad on head, selle kohta pole mitte midagi öelda. Aga kui isegi lihtsaid fakte ei suudeta raamatu järgi tehtud filmis õigesti teha, siis millest me räägime? Näiteks aamatus lööb Tobias oma emaga kampa ja Tris on selle vastu, kuid filmis on alguses täiesti vastupidi.

Eks näis mis kolmas film endast kujutab, lähme lähiajal seda kinno vaatama Melanyga. Minu õnn, et mul kolmandat raamatut veel ei ole ja seda lugeda ei saa. Siis saan taas hiljem lugedes üllatuse osaliseks, mitte ei pea pettuma.

Divergent

Minu Kennedy oli minu jaoks aga suur üllatus. Kui esialgu kahtlesin, kas on mõtet üldse oma aega raisata selle raamatu lugemisele, siis lõpuks kätte võttes ei suutnud ma seda enam käest panna. Kui Stig tundus mulle juba enne sümpaatne, siis praegu pean ma temast veel rohkem lugu. Suur julgustükk temast oma mineviku must pesu rahva ette sedasi laiali laotada ning kõigest nii avameelselt rääkida. Ma usun, et nii mõnelegi inimesele mõjub see raamat väga inspireerivalt, kes oma mustast august kuidagi välja ei suuda ronida. Mul tekkis tahmine endal ka kott pakkida ning teele asuda. Suur tänu sellele armsale lugejale, kes mul seda lugeda soovitas. Mina soovitan ka kahe käega seda kõigil lugeda!

9789949387410

Ja suur aitäh Fabulale, tänu kellele mul see raamat õnnestus läbi lugeda. Ilmselt poodi ostma poleks ma seda raamatut läinud aga nüüd olen arvamusel, et võiks täitsa koju riiulisse soetada selle küll. Nüüd aga asun ahnelt “Kiera Cass – The Selection” sarja kallale, mille kaaned on lihtsalt niivõrd kutsuvad ja on oma järge mu äpis oodanud juba tükk aega.

Ps. Siia alla lisan ka info selle kohta, et võtan ka osa #sharetheculture raamatuvahetusmängust ning ootan teid ka kampa lööma. Saad kellegi päeva rõõmsaks teha ning tehakse ka sinu päevad rõõmsamaks, kui mõned raamatud sulle vastu postkasti potsatavad. Kes huvitatud siis jätke oma e-mail siia alla ning jagan teiega andmeid :)

Liitusin ägeda raamatuvahetamis mänguga, et kogeda ülemaailmset kultuurivahetust. Otsin vähemalt kuute inimest, erinevates vanustes,et ka Teie saaksiste liituda raamatu-vahetus mänguga. See tasub kuhajaga ära. Sa võid olla ükskõik, millises maailma otsas ja saad ikka osaleda. Sa pead ostma ühe raamatu ja saatma ühele inimesele, et vastu saad umbes 36 raamatut. Kui oled huvitatud, pane “like” ja ma räägin detailidest täpsemalt.‪#‎sharetheculture‬
————
English info:
I NEED at least 6 people of any age to join a book-exchange game! It will be worthy! You can be everywhere in the world! You just have to buy a book and send it to one person, to receive approximately 36 books. Let me know if you’re interested with a “like” and I’ll tell you the details!
#sharetheculture

Paberraamat vs e-raamat

Tänapäeval muutuvad aina populaarsemaks e-raamatud ning luuakse aina enam võimalusi nende lugemiseks. Seetõttu kaotavad aga aina enam populaarsust paberraamatud, mis on tegelikult väga kurb. Alles eile oli mul vaidlus ühe tuttavaga, kes igal võimalusel reklaamib ikka Elisa raamatut ja ei saa üldse aru, mis keegi peaks eelistama paberraamatut.

Tradition

Mulle meeldivad mõlemad, oleneb olukorrast. Ilmselgelt ühistranspordis ja reisides on palju mugavam e-raamat näppu haarata aga minu arvates pole mitte miski mõnusam lõõgastus, kui vana hea paberraamat kätte haarata ning sellega teki sisse mässitult end diivanile lugema kerida. Uue raamatu lõhn ning reaalne lehtede keeramine ja loetu endasse haaramine annab palju tugevama emotsiooni, kui lihtsalt ekraanilt lausete kokku lugemine. Seetõttu ma armastangi enda raamaturiiulit ikka meeldivate teostega aegajalt täiendada. Nagunii lemmik raamatuid võin aina uuesti ja uuesti aegajalt üle lugeda. Paberraamatu plussideks võiks veel välja tuua näiteks selle, et tühjenev aku pole kunagi probleemiks ning sa näed reaalselt, kui palju sul loetud on ja palju veel lugeda. E-raamatuga on pidevalt segadus, et palju nüüd siis veel lugeda on jäänud. Seega minu vaieldamatult lemmikuks poeks on raamatupoed ning parimaks kingituseks raamatud või raamatupoe kinkekaardid. :)

Kui rääkida e-raamatutest, siis arvan, et see on väga geniaalne “leiutis”. Tänapäeval on inimesed niivõrd liikuvad ning mis saaks olla mõnusam, kui lennukis, bussis või rongis oma nutiseade kätte haarata ning mõnda mõnusat teost ajaviiteks lugeda. See pole ju mõeldav, et sa reisile minnes endale pool kohvrit raamatuid näiteks täis laod. Nutitelefon või tahvel on aga enamustel siiski olemas ning kaasas. Muidugi on ka neid, kes on spets e-lugerid ostnud. Mina mõtlesin ka kunagi e-lugeri peale.. niikauaks kuni hindu vaatama jäin ja aru sain, et sama raha eest saab juba üsna arvestatava tahvelarvuti, millega annab ka muud peale lugemise korda saata. Seega soetasingi endale korraliku tahvelarvuti ning lugemine võis alata.

E-raamatute lugemiseks on üsna palju erinevaid võimalusi.

  1. Ostad/laed alla/saad sõbralt e-raamatu: Üsna palju vana head klassikat on võimalik mitmelt poolt netist täiesti tasuta saada, kaasa arvatud näiteks rahva raamatu või apollo lehtedelt. Kui rääkida aga e-raamatute ostmisest, siis e-versioonid on üldiselt alati soodsamad, kui tavaraamatud. E-raamatud saab laadida alla nii nutiseadmesse, kui ka arvutisse. Küll aga on nende jaoks vaja eraldi veel alla laadida äpp, mis lugemist võimaldaks. Minul on tahvlis selle jaoks näiteks UB Reader. Rahva raamat lõi aga isikliku äpi, mille abil on hea e-poest nii tavalisi raamatuid, kui ka e-raamatuid soetada. Lisaks on neil äpis olemas võimalus e-raamatut lugeda, ilma lisaäppi alla laadimata. Parima lugemismugavuse tagamiseks on võimalik valida kolme erineva reastuse ning kirjasuuruse vahel. Lisaks on võimalus taust muuta valgeks või mustaks. Musta värvi tausta pealt on väga mugav hämaras/pimedas lugeda, ei väsita nii palju silmi.
  2. Kasutad kuutasulisi e-raamatu äppe: Kaks peamist neist peaksid olema Elisa raamat ning Fabula. Põhimõte on mõlemal sama. Registreerid end kasutajaks ning saad kindla kuutasu eest lugeda nii palju e-raamatuid, kui jaksad. Parima lugemismugavuse tagamiseks on võimalus reguleerida kirja suurust, reastust ning tausta värvi. Elisa raamatu kasuks räägib 2 nädalane tasuta prooviperiood ning suurem raamatuvalik. Aga miinuseks kallim kuutasu ning see, et maksad tagant järele arve alusel. Ehk siis minusugune puupea võib lihtsalt unustada arve tasuda. Ja kuna ma mõni kuu loen vb 1 raamatu ja teine kuu 5tk siis ma ei näe mõtet 1 raamatu lugemise eest kuus 8,99€ maksta. Sama raha eest saan ma juba selle 1 e-raamatu endale osta. Fabula kasuks räägib kindlasti see, et sa maksad oma lugemisperioodi eest ette ja ei teki mingit võimalust võlgnevuseks. Kuutasu on seal 7,99€ (välismaal olles 9,99€) ja kuigi seal hetkel on veel vähe raamatuid siis sinna lisandub neid aina juurde ning mida enam on lugejaid, seda enam kirjastused sellega liituvad ning seda suuremaks muutub raamatute valik. Mulle meeldib, et ma ei ole mingi lepinguga seotud, eriti praegu lapsega kodus olles.
  3. Laenutad e-raamatukogust: Ma sain sellest alles hiljuti teada, et on selline tore koht nagu Ellu, ehk siis tallinna keskraamatukogu e-raamatukogu. Endal plaanis see peale koju naasmist järele proovida, enne pean enda lugejakaardi ära uuendama.
    Mida on vaja teada ELLU kasutamiseks?

    • E-raamatute laenamiseks ja lugemiseks piisab internetiühendusega arvuti, tahvelarvuti või nutitelefoni olemasolust.
    • E-raamatute laenamiseks ja lugemiseks peab olema Tallinna Keskraamatukogu lugeja. Vt lugejaks registreerimine.
    • Tallinna Keskraamatukogu registreeritud lugejad saavad luua omale isikliku konto e-raamatukogus ELLU. Vt konto loomine
    • E-raamatute laenamisel kehtivad samad põhimõtted kui tavaliste raamatute laenamisel. Kui raamatukogu on ostnud e-teavikule kaks litsentsi, siis saab samaaegselt seda e-raamatut laenata ja lugeda kaks inimest. Lugeja saab e-teavikule tähtajalise juurdepääsu ja tagastamistähtaja möödumisel kaob lugejal automaatselt e-raamatu lugemise võimalus. E-raamatut on võimalik tagastada ka enne tagastamistähtaega.
    • ELLU kasutamistingimused leiate siit.

Kuigi e-raamatuid on mugavam lugeda, siis minu jaoks on siiski paberraamatud palju erilisemad ja üritan neid siiski au sees hoida.

Cannot live without

Mida teie eelistate, paberraamatuid või e-raamatuid? Milliseid võimalusi kasutate e-raamatute lugemiseks? 

Poolteist nädalat Manchesteris

Esimesed poolteist nädalat on möödunud justkui ühe silmapilgutusega. Päevad pere seltsis lendavad lihtsalt märkamatult mööda. Justkui alles teed silmad lahti ja siis juba avastad, et kell näitab jälle öötunde ja aeg on magama kerida.

Eelmisel nädalal olid ilmad siin suhteliselt ilusad. Temperatuur esimestel päevadel oli päeval seal 10-11 kandis ning peale seda on olnud päeval kusagil 4-6 soojakraadi kandis. Aga päike säras iga päev taevas ja jube tahtmine oli kohe lapsega välja jalutama minna. Viimased päevad see eest on olnud hullemad, kui raseda naise tujud. Üks hetk sajab vihma, siis tuleb lörtsi, siis on kuiv, järgmine hetk hakkab jälle vihma-lörtsi segu taevast alla kallama. Sellele saatjaks muidugi on mitu päeva olnud üsna kohutav tuul, ehk siis vihmavarju pole väga mõtet välja võtma hakatagi, võid lendu tõusta nagu Mary Poppins. Ja siis sama järsku nagu sadama hakkas, see ka lõppeb. Järgmisel hetkel on juba taevas sinine ja päike särab taevas, nagu oleks väljas ammu imeilus kevad. Loomulikult ei möödu kaua aega, kui jälle akna taga mingit kahtlast ollust taevast alla löriseb. Samas noh.. -12 kraadi ka hetkel väga ei tahaks enam, võiks siiski kevade poole ilm minna.

Olen üritanud niipalju vähemalt liigutada, et natukenegi iga päev õues käia. Kuigi nädalavahetusel ma võtsin vabalt ja lihtsalt lebotasin kodus raamatu taga. Käisin ainult nii palju korraks väljas, et poest piima tuua. Viimased kuud aga olen olnud suhteliselt vähese liikumisega ja praegused pikemad jalutuskäigud annavad ikka korralikult tunda hiljem, kuid enesetunne see eest on väga hea. Seega kui Veebruari kuu jooksul kõndisin siin (inglismaal) kokku 27,55km, siis märtsis on kahe päevaga juba ca 15km kõnnitud. Ja kui ilm vähegi lubab (ehk siis ei ladista midagi alla), lähme kindlasti homme ka Matuga värsket õhku nautima.

Matu on siin olles aga veel asjalikumaks ja hoolivamaks muutunud. Kuigi eks tal ole ka neid kiusu ja jonnihoogusid aga need esinevad pigem siis, kui ta väsinud on. Väikese õetütrega on nad aga nii suured sõbrad. Mängivad koos ja teevad lolluseid koos. Kui üks tahab õue minna, siis toob juba teise saapad ka kähku kohale. Ja vahepeal siis kallistavad nii toredasti koos ja.. uskumatult lahe on neid kahte  vaadata. Eile hommikul peale ärkamist tassis Matu mind kohe teise tuppa ja näitas reisivoodi peale, et ma Mila kähku välja tõstaksin. Ja kui nägi, et voodi täitsa tühi on, siis näitas välisuksele.. ehk siis andis märku, et too nüüd Mila siia. Tal veel on segadus, sest mõni hommik on Mila hommikul ärgates juba siin aga mõni päev ei näe teda üldse.
Koristada on Matul väga vaja, koguaeg käib harja ja kühvliga jälle ringi ja majandab. Ükspäev aitas vanaemal isegi põrandaid pesta, ma pidin uhkusest lõhki minema. Ja muidugi prügi prügikasti viimised ja mänguasjade kokku korjamised on tema jaoks juba tavalised asjad.
Kohutav kahene hakkab aga ka vaikselt ennast külla pressima. Käisime teisipäeval siin Trafford centeris kolamas ning külastasime ka paari riidepoodi ning mänguasjapoodi. Väikene hirm oli küll, et kas nüüd tuleb kisaga poest ära või hakkab nõudma, et ma peaksin talle sealt midagi ostma. Tema aga käitus väga viisaka härrasmehena ja kõndis rahulikult minu käe kõrval ise poest välja. Probleem tekkis meil aga hoopis H&M-is, kus härra endale nokamütsi leidis, selle kiiruga tagurpidi (nokk taha poole) pähe tõmbas ja seda peast keeldus võtmast. Ja kui ma selle siis ikkagi ära võtsin ja riiulisse tagasi panin, oli tagajärjeks korralik jonn ja kisa üle poe ning süldiks viskamine. Tassisin ta sealt poest siis vägisi välja ja õnneks ta rahunes kiirelt maha. Aga no uskumatu vend.. saan aru, et mänguasja pärast kisa aga tema hakkab siin keset talve nokamütsi nõudma. Õnneks kodus sai ta kätte vanaema-vanaisa ostetud Minioni nokamütsi ja on sellega ka üsna rahul. Tõmbab aga mütsi pähe ning hakkab musitseerima.
Mis osas ma teda veel aga kiitma pean, on tänaval käitumine ja sõna kuulmine. Teisipäeval koju tulles tahtis ta kärust välja, et ise jalutada. Kuna kiiret ei olnud siis, siis tõstsin ta välja. Käest ta kinni võtta ei tahtnud aga kõndis ilusti minu kõrval. Lubasin tal ise kõndida kuni valgusfoorini, sest üle tee tuleb ikka käest kinni minna. Enne ülekäigurada võttiski mul käest kinni ning lausa jooksis kähku-kähku üle tee, sest ülekäigurajal ei tohi ju uimerdada. Ei mingit jumal teab kuhu jooksmist või kolamist, niivõrd ilusti kõnnib suure mehe kombel minu kõrval. Niimodi on lausa lust temaga jalutamas käia. :)

DSCF2265

DSCF2200

Eelmisel nädalal tegime ühe päevatripi ka kesklinna. Sinna on trammiga küll ainult pool tundi sõitu aga sellegipoolest sinna satume me harva, ikka liigume peamiselt kodukandis ringi. Igatahes sõitsime kella 12ks linna ning saime seal Meriliga kokku, kellega Costasse hommikukohvile läksime. Meil olid suured kohvid ja singi-juustu soojad võikud, Matul tahvlist multikad ning minimuffinid. Peale seda suundusime koos Primarki shoppama. Merilil oli riideid vaja ja kutsus meid endaga koos shoppama.. reaalsuses astusime poest välja nii, et Matul oli käes kotike ja minul oli käes kotike, Merka aga tühjade kätega. Ostis hoopis Matule päikeseprillid, ilusa pusa ning punase t-särgi. Ja mina ostsin emale emadepäevaks (siin sellel pühapäeval) kingi, õetütrele sussid ning emale Memory foam tallaga sussid. Peale seda kolasime veel paaris naelapoes ja hüppasime sisse korraks ka Deichmanni. Naelapoodidest ostsin Matule kriidid ja näpuvärvid ning endale ühe suuuure supikruusi, millest ma küll eelistan hoopis näiteks piparmünditeed juua. Noh ja trammilt maha tulles käisime veel korraks Wilkos, et PVA liimi ja pildiraame osta.. ning Matu valis endale sealt välja ühe mängubussi. Tõeline shopingupäev aga üsna tore teine. Päike oli päev otsa paistnud ja seetõttu oli kevad täitsa südamesse pugenud.

Ise olen siin selle aja jooksul lugenud läbi Fabulas kolm raamatut, vaadanud ära paar filmi ning mänginud Candy crashi.. ja loomulikult oma perega maast ja ilmast tundide viisi lobisenud. Selline mõnus puhkus aga olen ikka rohkem väsinud, kui kodus… jube veider. Mingi vitamiinipuudus vist kallal.

DSCF2214