Väike vapper reisisell ja puhkuse algus

Me käisime vahepeal taaskord inglismaal, sel korral küll puhkasime vaid paar nädalat. Taaskord kahekesi ning sel korral venis meie sõit poole pikemaks, kui tavaliselt on olnud. Tavaliselt sõidame Riiga autoga, kuid sel korral olime sunnitud bussiga sõitma ning see muutis meie päeva päris pikaks ja väsitavaks. Plaanisin alguses küll selle postituse avaldada juba peale inglismaale jõudmist aga olin seal viibides arvutis nii vähe, et lõpuks blogida ei jõudnudki.

Sõit ootas ees meid 23ndal, ehk neljapäeva hommikul. Mina ärkasin 5:30, Matu ajasin üles kuue ajal. Oli vaeseke vähe magada saanud, sest õhtul ei tahtnud kuidagi magama jääda. Muidugi süüa ta ei soovinud, mina sõin kõhu putru täis. Kella 7 ajal startisime kodust tallinna bussijaama poole.

Pool sõidust poiss magas. Poole kaheksa ajal jõudsime bussijaama juurde ning parkisime sinna kõrvale ära. Kaido käis korra vaatamas milliselt platvormilt meie buss läheb ning siis käisin mina kiirelt R-kioskis juua ostmas. Peale seda oligi aeg oma kohvrid võtta ning bussi peale minna. Matu ütles muidugi bussis maha istudes kohe “Tahan juba Nana juures olla”. Paraku ootas meid ees 5h bussisõitu. 5h lennujaama tsilli ja 3h lennukisõitu. Lisaks veel autoga koju aga see on eelneva päevaga võrreldes nagu üks silmapilgutus. Kell 8 buss väljus, lehvitasime veel Kaidole ja sättisime end siis mugavamalt paika.

Bussisõit oli pikk ja väsitav. Kuigi alguses oli kirjas, et iga istmepaari juures on olemas ka laadimispesa, siis meie bussis seda siiski ei olnud. Seega kuigi mul oli tahvlisse laetud uued multifilmid ja uued mängud, siis kaua ta seal kolada siiski ei saanud, aku sai tühjaks. Pidi leppima bussis oleva multimeediatahvli multikavalikuga ning vahepeal lihtsalt õue vaatama. Väike vapper mees küsis küll mitmeid kordi, kas me oleme juba kohal, kuid pidas siiski väga vapralt vastu. Õnneks jõudsime 20 minutit enne ettenähtud aega juba lennujaama, ehk siis saime vähemalt bussist välja ja ennast liigutada.

Lennujaamas mõtlesin, et saame terminali minna ja mängunurgas aega veeta. Paraku ei arvestanud ma asjaoluga, et kohvri sai ära anda alles 2h enne lendu, seega saime 3h lihtsalt aega surnuks lüüa seal ootealas. Õnneks leidsime peale väikeseid ringe ja Lidos kohvi joomist siiski ka nurga koos laadimispesaga, ehk mõnda aega sai Matu tahvlis mängida ja mina veidi raamatut lugeda. 16:30 ajal saime lõpuks kohvri ära anda ning terminali sisse minna. Käisime tegime tiirud poodides, veetsime veidi aega ühes mängunurgas ning lippasime siis oma väravasse lendu ootama. Matu vajus seal lõpuks ära, oli ju päev otsa täiesti magamata. Sai umbes 15-20 minutit magada ning siis oli aeg hakata lennukisse ronima.

Lennukis sättisime end sisse ja nautisime õhkutõusu. Tellisin endale ühe kohvi aga see tekitas mulle kõrvetised, seega saatsin selle tagasi. Pistsin ühe singi-juustu croissandi hoopis nahka. Matu sõi kummikomme ja jõi vett. Peale seda otsustasin mina silma veidikeseks looja lasta, sest minu öö oli möödunud vaid paari unetunniga ja olin selleks ajaks juba üsna läbi. Matu esialgu polnud asjaga nõus aga andis lõpuks ise ka alla ja jäi magama. Ma sain vast pool tundi tukkuda, Matu magas tunnikese ja ärkas vahetult enne maandumist. Lennukist välja pidime ronima esimese ukse kaudu, sest mingil põhjusel teist ust lihtsalt ei avatud. Lennujaamas sees lohistas väike reisisell ise käsipagasikohvrit tähtsa näoga ja oli suureks abimeheks, mina pidin ju suure kohvri lindilt üles korjama.

Ootealas olid mu vanemad meil juba vastas ja saime suuna kodu poole võtta. Matu võttis kohe Nanal käest kinni ja Papa aitas suure kohvri autosse tarida. Sõit läks kiirelt ja koju oli uskumatult hea jõuda. Vanemad olid Matule uue puldiga mängukraana ning puidust rongitee ostnud. Kraana pidin muidugi kohe kokku panema, et härra sellega mängida saaks. Siis pakkisin kohvrid lahti, panin asjad sahtlitesse ära ja sain lõpuks ometi puhkama hakata.

Uk versus Eesti ehk kus on lastel parem kasvada

Olen saanud siin nüüd pea neli kuud jutti  (plus ka kõik ülejäänud siia käigud) saanud selle eluolguga siin inglismaal lähemalt tutvuda ning mõtlesin kirja panna omapoolsed tähelepanekud selle osas, kus lastel parem kasvada oleks.

  • Inglismaal makstakse nö emapalka 6 nädalat 90% palgast. Peale seda 33 nädalat 139.58 naela või 90% oma nädala palgast, olenevalt kumb summa väiksem on. Kodus võimalik lapse kõrvalt olla aasta, viimased 3 kuud siis tasuta. Eestis siis 1,5 aastat täismahus emapalka ning 3 aastat võimalik lapsega kodus olla.
  • Beebitoitude valik on eestis parem, eriti purgi ja tuubitoitude osas. Siin on palju igasugu pastasid ja vürtse. Eestis selle asemel erinevad pudrud, mis on palju tervislikumad ja paremad.
  • Kui eestis saab lapse sõime panna alles 1,5 aastaselt, siis siin on võimalik laps sõime panna praktiliselt kohe peale sündi. Paljud panevadki oma lapse 3 kuuselt juba sõime, kui ei ole just kodust vanaema või võimalik lapsehoidjat võtta. Beebidele mõeldud sõimed on aga tasulised ning hinnad keskmiselt 115 (osalise ajaga) kuni 212 naela nädal. (täis ajaga).
  •  3-4 aastastele on inglismaal ette nähtud aastas 570 tundi tasuta haridust. Neid tunde saab kasutada lasteaias, mängugruppides, eelkoolides, registreeritud lastehoidjate juures või lastekeskustes.
  • Lapsed alustavad kooliteed inglismaal 5 aastaselt. Eestis saavad 2 aastat kauem lapsepõlve nautida.
  • Lapsega haiguslehele jäämise võimalus puudub. Kui on vajadus lapsega koju jääda, peab tasuta puhkepäevi küsima.
  • Kui eestis käivad esimese klassi lapsed juba ise kooli ja koolist koju, siis siin see võimalus puudub. Vanemad peavad lapse kooli viima ning tooma, enne ei lasta kooli territooriumilt last välja. Kui järele läheb keegi teine, tuleb sellest ka õpetajat teavitada. Üldiselt viiakse kooli ning käiakse lastel järel kuni 11-12nda eluaastani. Samas kaua ei tohiks laps ka üksinda kodus olla, kuid see sõltub juba lapsest ning tema mõistlikusest.
  • Siin on mänguväljakuid üldiselt vähe ning asetsevad peamiselt parkides. Eestis on seetõttu lastel toredam, et mänguväljakuid on pea igal nurgal ning lastel tegevust kui palju. Liivakastid on siin aga tõeline haruldus, sest nende jaoks on need turvariskiks, sest liiv on niivõrd räpane. Ma olen siin isiklikult näinud liiva kahes kohas. Ühes pargis on liivakast ning teises suur liivane ala turnimisatraktsiooni all. Küll aga on siin väga paljudes aedades liumäed-kiiged-batuudid olemas, mis sest et neil aiad tikutopsi suurused on.
  • Koolivormid on kohustuslikud ning igal koolil on omad värvid. Tüdrukutel seelikud ja poistel püksid. Välistab igasuguse “Mul on Gucci ja sul mingi narts” kiusamised. Samamoodi pole koolis lubatud ehted. Teiste koolide osas ei oska kaasa rääkida aga õetütre koolis on keelatud ka telefoni kasutada. Kui jääd koolis telefoni kasutamisega vahele, jääd sellest 24h ilma, ehk saad alles järgmisel päeval peale kooli kätte. Erandiks on reedene päev või enne koolivaheaega.
  • Enamus õppetegevust toimub siin siiski koolis ning koduseid ülesandeid on vähe, seda ka teismelistel. Muidugi tuleb korrata eksamiteks ning töödeks, lugeda raamatuid ning teha esseesid aga Eesti kodutööde koormusega ei anna võrreldagi.
  • Siin tuleb lastele piletid osta ühistransporti alates viiendast eluaastast, sest siis alustavad nad kooliteed. Ei ole ka tasuta ühistransporti väikelapse saatjale, nagu eestis on.

Beebiga kodus olla on eestis palju mõistlikum ja parem. Lapsel ja emal on aega luua lähedane ning usaldav suhe. Näen õetütre pealt, kui halvasti talle on mõjunud see õe tööle minek. Oli küll 9sanda kuuni kodus ning esialgu käis osalise ajaga aga laps niimodi ripub küljes, et jube. Last hoiavad korda-mööda mõlemad vanaemad aga kuna tal varakult äratus, siis ta on koguaeg väsinud ja pahur. Talle oleks väga hädasti olnud vaja kauem emmega kodus olla aga inglise seadused seda kahjuks ei võimalda. Ka sõime ja lasteaia süsteemid selles mõttes eestis paremad ning pooldan ka 7. aastaselt kooli minekut. Küll aga on siin koolis õppimise poolest jällegi parem süsteem, sest laps saab kodus ka mängida, mitte ei lähe kogu vaba aeg õppimisele ära. Lisaks sellele jäävad ära ka riietuse osas norimised, sest kõigil on koolivormid.

Kõike seda arvesse võttes olen ma väga rahul, et mu laps saab eestis kasvada.

 

Mõned eripärad inglismaal vol 4

Vahelduse mõttes ka selles valdkonnas uus postitus. Eelnevatega saate tutvuda siin:
Vol 1Vol 2 ning Vol 3.

  • Kui Eestis oleme harjunud, et postiljonid käivad jala, ratta või autoga, siis siin on lisaks veel postikärud. Üsna ilusad punased ja silmapaistvad.RML041(MR)
  • Valgusfooride küljes on pimedatele mõeldud väikesed nupukesed, mis hakkavad rohelise tule süttides ringi keerlema.

    _67872106_xpdc_2603

    See must koonus hakkab ringi käima rohelise tule süttides.

  • Koolidel on omad kinnised hoovid ning lapsed veedavad vahetunnid väljas mängides. Väiksematele lastele on erinevaid rattaid ning liumäed ja kiigud, ehk siis ehtne mänguväljak.
  • Üsna mitmes kohas korraldatakse või on püsivalt toredad turud/kirbuturud, kust on võimalik tõesti poolmuidu endale esemeid soetada. Eestis on kirbukatel ka üldiselt üsna krõbedad hinnad, kuid siin ei ürita keegi rikastuda kasutatud kauba arvelt. Nii on kohalikul turul siin võimalik näiteks raamatuid soetada 50 penni tükk, täna olid seal saadaval näiteks mitu erinevat Twilighti osa. Kirbuturult saime aga näiteks suure hunniku raamatuid 5 penni tükk, sealhulgas ka näiteks 50 shades darker. Enne seda olin ostnud just 5 naela eest kõik neli Maze runneri osa, mis näevad välja täiesti tutikad. Oleks eestis võimalik sellise hinnaga raamatuid soetada, oleks mul raamaturiiulid ammu paksult raamatuid täis.
  • Kui eestis on mänguväljakuid üsna palju ning igal pool majade vahel ning hoovides, siis siin avalikke mänguväljakuid niivõrd palju ei olegi. On küll parkides suuremad ja korralikumad mänguväljakud aga see tähendab ikkagi kusagile kaugemale jalutamist, et laps mängida saaks. Samas jällegi kiituseks tuleb öelda, et mänguväljakutel üldiselt on ümber metallist aiad ning ka ronimispuud-liumäed on korralikud ja metallist, mitte kergelt purunevast plastikust/puidust. Aga kui eestis on pea igal mänguväljakul liivakast, siis siin on see suurtel mänguväljakutel suht haruldane nähtus.

    DSCF2475

    Tüüpiline inglise mänguväljak

  • Paljud muuseumid on tasuta, või siis on mingi osa näitusest ainult tasuline. Üsna lihtne on sedasi olla kultuurne.
  • Jäätiseid ükshaaval igalt poolt osta ei saa. Leidub mõnes poes ka üksikult, kuid enamjaolt on 3-6tk karbis või siis suured poole kilosed kuni mitme kilosed karbid. Üksikult ostetavad jäätised on enamjaolt aga sama hinnaga, mis teisest poest juba kuuene karp osta.
  • Kõik retseptiravimid on ühe hinnaga. ( 8 naela kopikatega)
  • Koolivaheajad ei kattu kõigil koolidel. St osadel koolidel on koolivaheaeg nädal varem, kui teistel. Seega kui muidu on osadel koolidel koolivaheaeg 2 nädalat, siis üle inglismaa on see periood lõppkokkuvõttes 3 nädalat, sest osadel hakkab see nädal hiljem ning lõppeb ka nädal hiljem.
  • Siin on väga palju erinevaid poola-tsehhi-slovakkia väikeseid poekesi, kust võib siis saada mujal euroopas leiduvat toidukraami. Mu vanemad käivad sealt näiteks sinki ja vorsti ostmas. Ning hapukoor on nendes poodides palju parem, kui inglise enda hapukoor. Ja muidugi üsna palju araablaste poode, mis on lahti ka siis, kui teised suured poed suletud (pühad ja pühapäeva õhtud) on. Ehk siis piima ja saia saab ikka kätte.
  • Lisaks väikestele poodidele leidub siin väga palju ka erinevaid Take-away kohti. Peamised ongi pitsa või Fish and chips putkad, kuid on ka Subwayd ning kõikvõimalikud burger-friikad kohad, nagu näiteks Peter Pan, KFC ning Burger king.
  • Siin on telekas lastesaade, mis keskendub peamiselt puuetega lastele. St saates osalevad puuetega lapsed, kellega koos tehakse vahvaid asju ning televaatajate jaoks on saade veel lisaks viipekeeles.

Imeline väike mees

Mida päev edasi, seda rohkem ma imetlen oma väikest kutti. Iga päevaga aina mõistlikumaks ja asjalikumaks.

DSCF2768

Kuigi ta jätkuvalt räägib veel vähe, siis igapäevaselt tuleb tal siiski sõnu ja väljendeid juurde ning kui väga midagi tahab, siis tuleb ikka jutt ka. Samas isegi kui ei oska rääkida, suudab siiski enamus asjad meile ilusti selgeks teha. Ja mis kõige vahvam, ta mõistab ka juba kõike, mida meie talle räägime. Kui palun tal midagi teha või tuua, siis üldiselt teeb seda kohe ilma vastu vaidlemata. Kui väga väsinud on või üldse ei taha teha, siis vahel kipub vaidlema aga aru saab kõigest. Kui näiteks kusagile kiire on ja ta ei taha kohe üldse käru peale istuda, siis räägin talle rahulikult ära, et praegu on kiire aga pärast saad ise rahulikult jalutada, siis on nõus ikka käru peale istuma. On küll pisut nukker aga on siiski nõus istuma.

DSCF2739

Aina enam tahab ta muidugi oma jalgadel ringi liikuda ja pool ajast lükkan käru lihtsalt tühjalt. Vahel ei võta käru enam kaasagi, kui mõned kilomeetrid vaid vaja läbida või lähedal asuvates poodides käia. Ja kuna Matu üldiselt väga ilusti käest kinni hoiab, ei ole temaga jalutamine just eriline mure. Ainult kiirused pole just erilised veel aga tal ju nõnda pisikesed jalad ka. Vahel ei taha käest kinni jalutada, siis luban tal ise kõnniteel jalutada aga üle tee tuleb alati käest kinni minna, see on tal selge. Ja igal võimalusel tahab ta ise nuppu vajutada, et valgusfoor roheliseks läheks. Isegi siis, kui valgusfoor juba roheline on, tahaks tema ikka nuppu vajutada. Ja koju neljandale korrusele ning siit alla on vaja tal alati ise minna. Pool ajast käest kinni, pool ajast lihtsalt turvates.

DSCF2512

Lemmik mänguasjad on hetkel ilmselgelt kõikvõimalikud vilkuritega masinad, mis tema keeli on “Viio-viio”-d. Tuletõrjeautod, kiirabiautod ja politseiautod jäävad tal igal pool silma ning neid tahaks ta mänguasjapoest ka miljon koju tassida. Populaarsed on ka erinevad kallurid, kastiautod ja treilerid, millega annab asju vedada. Siis on vaja ikka autosid, klotse ja muud kraami peale uhada ja ringi sõita. Ka rongid on väga suured lemmikud, oma puidust rongirada paneb iga päev kokku ja mängib sellega pikalt. Masinatele järgnevad kohe klotsid, millest saab nii rongi, kui ka suurt torni, maja või autogaraazi ehitada. Ja siis loomulikult erinevad raamatud ja pusled. Samas ei põlga ta ära ka “plikade mänge”, ehk siis beebinuku eest võib ka ju hoolt kanda. Teda käruga sõidutada, sööta ning potile panna. Ja õetütrega koos nõudega mängida on ka tema arvates igavesti vahva. Mänguväljakul on kõige suurem hitt jätkuvalt liumägi, see tuleb koju jõudes kindlasti meil muretseda. Temaga on praeguseks juba niivõrd lihtne, sest ta mängib hea meelega nii kellegagi koos, kui ka üksinda. Ehk siis pole probleemi vajadusel kodus süüa teha või koristada, sest laps saab enda eest hoolitsemisega suurepäraselt ise hakkama.

DSCF2749

Eriti äge on vaadata seda, kuidas ta üritab kõigi eest hoolt kanda. Üritab meile jalanõusid jalga aidata, toob ja viib asju ning näitab, kus-mis asub, kui me midagi taga otsime. Ja oi kui armsalt ta üritab vahel väikese õetütre eest hoolt kanda. Üritab talle ka jalanõusid ning pükse peale lõunaund jalga panna. Paneb lutti suhu ja viib talle juua ja näksimist. Samas pool aega nad jällegi kaklevad elueest, sest ühes vanuses lapsed.. neil ikka alati sama mänguasja ju korraga vaja ning vanaema tähelepanu pärast on ka vaja ju kakelda.

DSCF2776

Õnneks on siin vahepeal juba täitsa suvi ja saab riideid vähemaks võtta.

Suur laululind on ka ning kuigi veel sõnu palju ei tule siis viisi peab täitsa kenasti. Mulle sobib, laulvad poisid on vahvad. Peamiselt hakkab laulma muidugi siis, kui ära väsib.. üsna tihti võib õhtul voodist laulu kuulda, enne kui lõpuks magama jääb.

DSCF2650

Mis aga magamisse puutub, siis lõunauned on meie majas praeguseks üsna haruldane nähtus. See eest tahab ta õhtul aga varem magama minna. Ja mis minu jaoks kõige uskumatum, ta ise läheb voodisse ja ütleb head ööd. EI ole mingit tralli magama panemisega enam, laps ära väsib siis läheb ise magama ära.

Sügisest peaks ta tehniliselt lasteaeda minema. Järjekorda olen meid pannud, Mais peaks siis selguma, kas ja millisesse rühma koha saame, sest valida on kahe rühma vahel. See tähendab aga seda, et suve jooksul pean ma ta kuidagi normaalselt sööma saama, uuesti lõunaunesid magama ning lõplikult mähkmevabaks ka saama. Hetkel on ta ikka veel mähkmetes. Käib küll vahelduva eduga potil pissil ning vahepeal avaldab ise soovi sinna minna, kuid pool ajast ikka kangutab vastu sellele. Olen vahepeal harjutanud teda aluspükstega ka, need pissitakse kiiremini täis kui jalga saavad. Ma usun, et kindlasti mõjutab õetütar oma mähkmetega ka teda. Miks tema peaks potil käima, kui teine kõrval ikka mähkmetes tsillib. Hiljemalt koju jõudes kavatsen asja tõsiselt käsile võtta sest enne kolmanda eluaasta täitumist võiks ometi neist ju lahti saada. Õnneks aega veel on ja suvi on veel ees, soojal ajal on seda lihtsam teha ka ning vägisi potile ikka sundida kedagi ei saa.

Praegu aga naudime veel inglismaa elu. Matu on üsna rahul, sest mänguasju on tal siin tänu vanavanematele miljon ja tähelepanu saab ka kotiga. Eks näis, millal me lõpuks koju tagasi naaseme, aega veel on :)

 

Väikelapse riietamine?

Eile on üsna mitmel pool olnud juttu sellest, kuidas väikest last peaks kevadel (või üleüldiselt riietama).

Alustuseks ütlen ma kohe, et loomulikult ongi iga ema oma asi, kuidas ta oma last riietab ning riideid tuleks valida eelkõige lapsest lähtuvalt. Ja üldiselt ma ei pööra laste riietumisele just erilist tähelepanu ka, kui see just äärmusest äärmusesse ei ulatu. Ehk siis liialt ala riietatud lapsed ning ilmselgelt liiga paksult riide topitud lapsed ajavad kukalt kratsima küll aga selga ma kellelegi kargama ei hakka. Kui nüüd võtta kumb äärmus minu arvates “parem” on, siis ilmselgelt esimene, sest ülekuumenemine on väikelapse jaoks palju ohtlikum.

Meie Eestlaste jaoks on täiesti loomulik see, et paneme lapse soojalt riidesse välja minnes. Mütse kannavad väikelapsed üldiselt aastaringselt ja päris beebid on külmal ajal ikka korralikult kombeka sees peidus. Enamus Eestlaseid saaksid kreepsu (eks ma ise olen ka üsna palju kordi nukralt kukalt kratsinud), kui näeksid inglismaa tavapärast riietumist. Pisikesed beebid on kõveras koos turvahällides, ilma mütsita ja paljaste käte-jalgadega. Kombekad on harv nähtus, sest beebi peab ju ka ikka uhkes kasukas olema. Kaubanduskeskustes käies on pigem haruldane nähtus, kui mõni veel laiguline vastsündinu vastu ei tule, veel haruldasem on neid beebisid mütsides näha. Väljas käies on väga tugevalt näha, kes on võõramaalased ning kes inglased. Kui meie käime siin pusade ja tuulekatega ringi, siis samal ajal on mänguväljakul 1-2 aastased lapsed t-särgi ja lühikeste pükstega. Ja isegi kui temperatuur võib siin veidi soojem olla, siis tuuled on siin palju suuremad ning märksa külmemad, kui eestis. Ka keset talve pole haruldane vaatepilt see, kuidas lapsed tulevad koolist koju paljaste säärtega, ning ema kõrval on mütsi ja salliga end mõnusalt sisse pakkinud.

Teine äärmus on aga lapse liiga paksult riide toppimine, mis pigem eestis probleemiks on. Lapsevanemad jätavad kahe silma vahele fakti, et vankrikorvis on ca 10 kraadi rohkem sooja, kui õues reaalselt on. Topitakse lapsed paksu kombesse, lisaks sellega veel lambavillakotti ning tihti tõmmatakse lapsele vankrisuu ette veel sall või korvile peale vihmakile. Sellise riietamise jaoks peaks küll minu arvates väljas olema -20, mitte +10 kraadi. Eriti hull on olukord siis, kui väljas päike ka paistab ning vankrit veel omakorda soojendab. Oleks neid juhuseid siis üks või kaks aga tegelikult esineb neid juhtumeid palju palju rohkem. Sellele aga ei mõelda, et sellise käitumisega pannakse põnts lapse immuunsüsteemile, ehk hiljem kipub iga kerge külmetuse peale haigeks jääma.

Õnneks mina pean hoolt kandma vaid enda põngerja riietumise eest ja üritan leida selle kuldse kesktee. Paljude arvates riietan ehk isegi liiga õhukeselt. Esimene talv möödus tal ilusti paksus H&M kottkombes, kuhu suurema külmaga sai vajadusel alla panna ka õhukese fliiskombe. Soojemate ilmadega käis ta aga ringi paksu fliiskombega. Märtsis oli aga juba üsna soe, seega said kombekad nurka “visatud” ning kasutusele tulid joped. Enamjaolt käis paksu fliisjope ning paksude fliispükstega, millel olid all sukapüksid. Vahel ka sukapüksid + teksad + tavaline voodriga jope. Jope alla siis vastavalt vajadusele, kas pikkade varrukatega pluus või kampsun/pusa.

1525137_10201377832471720_1939046736_n

Detsember 2013

1898279_10201830318863597_690149913_n

Märts 2014

1911912_10201806760354649_628868483_n

Märts 2014

Aprilli lõpus oli aga Eestimaal juba niivõrd soe, et Matu käis päeval õues juba lühikeste riietega. Sest kui väljas on üle 18 kraadi sooja siis minu arvates on jaburus laps paksult riidesse panna. Suvel ju ka 18 kraadiga ei topita last kombekasse? Erandeid muidugi on, sest septembri alguses, kui väljas oli 21 kraadi sooja ja me mõlemad lühikeste riietega sulasime, siis osad tulid laadale koos 5-6 aastaste lastega, kes olid kombedes ja jopedes. Suvel riietasin last täpselt vastavalt vajadusele. Jahedama ja tuulisema ilmaga pikemad riided + vajadusel pusa peale. Soojema ilmaga lühikesed püksid ja t-särgid. Mütsi üritasin tal üldiselt siiski peas hoida, kuid juhtus ka ilma mütsita päevi olema. Sellisel juhul oli ta lihtsalt kärus päikesevarjus.

DSC_1631

Aprilli lõpp 2014

Sügisel hakkasin vaikselt jälle kihte juurde lisama. Kuid siis, kui teised juba kombekatega käisid, oli Matu tihti veel pusa ja vestiga, sest ma ei näinud mõtet teda paksemalt riidesse panna. Olen alati kontrollinud ja vaadanud, et tal piisavalt soe oleks ja seda nii õues, kui ka tagasi tuppa minnes. Kui olid ikka jahedamad ilmad, panime ka jope selga ja päris külmaks minnes asendasime jope kombekaga. Kombekas oli tal seljas siiski õues mängimas käies ning kelgutades. Linna või poodi minnes olid tal alati teksad/viisakad püksid + jope. Vajadusel sai jope alla lisada pusa ning tal on alati oma tekike kärus jalgadel. Lisaks kombekale olid tal veel paksud püksid + jope, mida krõbedama talveilma puhul kanda. Ja kevadel jälle vastupidi, kiht kihi haaval vähemaks. Ehk siis märtsis-aprill käis enamus aega juba pusaga + vest peal. Kinnastele pole ma kunagi erilist rõhku pannud, sest see ei ole prioriteet number üks. Peasi, et on pea ning keha soojas.

IMG_20141030_143311

Oktoober 2014

10891909_10203592498436985_8700393945976769786_n

Detsember 2014

Veebruar 2015

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Märts 2015

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Märts 2015

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Juuni 2015

IMGP0975

Oktoober 2015

12065509_10205468671380136_3336036175763132420_n

November 2015

DSCF2200

Märts 2016

Ka sellel talvel olid meil kasutusel kombekas, Lenne paks komplekt ning linnas käimiseks jope. Jopega käies olid jalas ikka tavalised teksad, ei mingeid karupükse. Teksade alla panin sukapüksid alles krõbedamate talveilmadega. 0 kraadi juures ma isegi ei vaata sukapükste poole üldiselt. Lapsel on alati olnud soe ja hea olla ning immuunsüsteem on üsna hea. Isegi kui mina olen siin kohati siruli maas olnud haigustega, siis poiss võtab heal juhul väikese nohu külge ja kõik.

Ja siia lõppu väike pildike sellest, kuidas H&M-i kombekas (62-68) on väga pika kasutusajaga. Vasakul seljas kuu vanusel beebil ning paremal 1a ja 2 kuu vanusel põngerjal. Pildil jalad kõveras aga sai ilusti sirgu ka ajada. Ainult varrukad pisut väikesed :D

10897948_10203699143863054_2486796279247982990_n

 

Kevadine Inglismaa

Sain lõpuks võimaluse vanemate arvutist blogisse pääseda ning lõpuks ka mõned kevadised pildid siit teieni tuua.

Siin kodu lähedal on üks paadikanal ja teine suur laevakanal. Mõlema äärest võib linde leida aga peamiseks kohaks on suure kanali ääres nö lindude rand. Meil on sinna vähem kui kilomeeter maad, seega vahel ikka käime hanesid, parte ning luiki imetlemas. Viimati käisime seal eelmisel esmaspäeval, kui imeilus kevadilm lihtsalt nõudis õues olemist. Linnud panid otsejoones värava poole jooksu meid nähes, lootuses ilmselgelt süüa saada. Midagi söödavat mul neile pakkuda ei olnud ja seega kaotasid nad kiirelt ka huvi meie vastu. Välja arvatud see eelmise aasta luik, kes mind ja mu kaamerat üsna mitu korda üritas rünnata ja nahka panna. Vanemad luiged olid palju rahulikumad ja tasakaalukamad, imeilusad linnud.

Kevad on siin aga ammuilma käes. Puud hakkavad tasapisi aina enam õide puhkema. Nartsissid ja krookused aga ära õitsema, et tulpidele ruumi teha. Ma ei jõua ära oodata veel soojemat aega, et kõike seda ilu veel rohkem nautida saaks.

DSCF2404

Uinuv kaunitar.

DSCF2398

DSCF2390

DSCF2384

DSCF2371

DSCF2368

DSCF2364

DSCF2353

DSCF2272

DSCF2439

DSCF2431
DSCF2463

Väike lobanurk

Laupäeval saab meil siin Inglismaal oldud juba 4 nädalat.  Täiesti uskumatu, kui kiirelt aeg siin möödub. Aga kuna meil tagasisõidu piletit veel ei ole ja niipea veel Eesti ei naase, siis ei ole see aja möödumine õnneks nii määrav. Varasemad 2-nädalased tripid siia on küll masendavad olnud, sest aeg möödub liiga kiiresti ja suurt midagi ei jõua ette võtta, kui vanemad samal ajal ka tööl on sunnitud käima.

Eelmisel nädalal oli emal puhkus, sellest nädalast on ta taas tööl. Aga kuna mu isa oli eelmisel nädalal tööl, siis kusagile minna me ikka ei jõudnud. Kolasime niisama siin kodu kandis ringi ning vedelesime kodus. Saime nii mõnegi filmi vaadatud ja maast ja ilmast lobisetud.

Ilmad on siin jätkuvalt nagu raseda naise tujud, ehk siis vahelduvad hullupööra. Mis aga ei morjenda meid, sest oleme ikka pea iga ilmaga väljas käinud. Viimased päevad on aga väga päikeselised ja soojad olnud. Pühapäeval küündis temperatuur lausa 15 kraadini kohati, seega sain saabaste asemel oma Crocsi baleriinad jala otsa susata ning seeliku ja särgi väel ringi tsillida, ülimõnus! Jalutasime parki ja sealt edasi õe juurde, kus istusime mitu tundi väljas aias ja lihtsalt nautisime kvaliteetaega perega. Täna oli ka imeline ilm aga pisut tuulisem. Tahtsin hirmsasti välja jalutama minna aga siis tuli sõbranna külla ja Matu keris magama, seega minu õues käik piirdus vaid 2x välja jooksmisega, et sõbrannale värav lahti teha.

Meil oli siin lausa mitu pidupäeva jutti. 5. märtsil oli mu vanematel aastapäev. 6. märtsil oli inglismaal emadepäev, ilmselgelt tähistasime ju kõik koos. Mu ema ostis Matule lillekimbu, et ta saaks selle mulle kinkida. No nii armas, ennast polnud lillekimbu taga ollagi aga tähtsa näoga tuli mulle tooma. Ema oli hommikul tööl, seega me saime peale ärkamist veidi siin hoogu võtta ja päeval läksime Matuga poodi lillejahile. Leidsin emale imeilusad punased tulbid, mis on tema vaieldamatud lemmiklilled. Lisaks võtsin Matu jaoks imeilusa punaste rooside kimbu, sest tema ju tahab ka vanaemale lilli kinkida. Matu muidugi jäi kärus teel poodi magama ja seetõttu pidin ma veel väljas jalutades aega veetma, et Matu saaks veidi rohkem magada. Jalutasin siis poest hoopis õe juurde ning tulin koos tema suurema tütre Melanyga koos koju. Nautisime imeilusat päikeselist ilma ja teineteise seltskonda. Varsti peale meid jõudis ka mu ema koju ning esimesena viis talle lilled muidugi Matu. Mina läksin oma lillekimbu ja teekruusiga (tekstiga Tea-riffic m0m) kohe talle järele. Lõpuks jõudis kohale ka mu õde koos pisema tütrega ning saime siin kõik mõnusalt kartulisalatit pugida, ning kohvi ja kooki nautida. Esmaspäeval oli siis väike paus ja teisipäeva hommikut alustasime taas toredasti, sest isa tuli koju lillede ning Martini Astiga. Emale imeilusad tulbid ja minule imeilusad roosad roosid. Ja lausa imelik oli üle nelja aasta taas naistepäeval vaba olla, muidu ikka olen käinud naistepäeval tööl lilli müümas.

Mul on hetkel kuidagi kohutav talveunes karu tunne, seega tahaksin enamuse päevast lihtsalt voodis teki all magada või raamatut lugeda. Lõpetasin just “Mässaja” lugemise, sellest tuleb eraldi postitus, kui filmi ka ära vaatan. Nüüd otsin järgmise raamatu lugemiseks jälle Fabula äppist, saan mänguväljakul käieski aega parajaks teha, kui Matu möllab. 13 raamatut on 50-st loetud, ehk siis 37 raamatut veel vaja selle aasta jooksul läbi lugeda. Teeme ära, pole probleemi!

Tahaksin siia hirmsasti teile vaatamiseks veel pilte lisada aga see internet siin ei lase mul suurt midagi teha või laadida. Kevad on nii lummavalt ilus ja hiilib iga päevaga aina lähemale. Nartsissid ja krookused hakkavad juba ära õitsema, varsti hakkavad tulbid õitsema. Kirsipuud on ammu õites. Käisin eelmisel esmaspäeval kanali ääres linde vaatamas ja sattusin tõtt vahtima ühe eelmise aasta luigepojaga. Enamus sulestikust veel hall aga hakkab vaikselt valgeks muutuma. Talle ei meeldinud üldse minu kaamera, üritas seda aina uuesti ja uuesti rünnata. Vanemad luiged olid rahulikumad ja pigem uudishimutsesid, et kas ma neile midagi nosimist ka ehk tõin. Siin on nii kerge lindudele ligi pääseda, et neid pildistada. Nad on lihtsalt nii harjunud inimestega, et pigem tulevad ise ülbelt ligi, mitte ei põgene.

Täna on plaanis Matuga Winton parki jalutada, sest seal on palju ägedam mänguväljak ning vaheldust on ka vaja. Pealegi saame siis ennast veidi rohkem liigutada ning tänast päikesepaistelist ilma ära kasutada. Tahaksin tegelikult nii paljudest asjadest blogida aga jube raske on ennast kokku võtta ning arvuti taha sundida. Vahel ei võta päevade kaupa arvutit lahti ja olengi vajadusel vaid tahvli või telefoniga korra netist läbi hüpanud. Pole ju vajadust enam vanemate pärast netis istuda, et nendega suhelda.

Praegu aga suundun hommikusööki sööma ning siis riidesse ning õue.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Märts 2015

 

Poolteist nädalat Manchesteris

Esimesed poolteist nädalat on möödunud justkui ühe silmapilgutusega. Päevad pere seltsis lendavad lihtsalt märkamatult mööda. Justkui alles teed silmad lahti ja siis juba avastad, et kell näitab jälle öötunde ja aeg on magama kerida.

Eelmisel nädalal olid ilmad siin suhteliselt ilusad. Temperatuur esimestel päevadel oli päeval seal 10-11 kandis ning peale seda on olnud päeval kusagil 4-6 soojakraadi kandis. Aga päike säras iga päev taevas ja jube tahtmine oli kohe lapsega välja jalutama minna. Viimased päevad see eest on olnud hullemad, kui raseda naise tujud. Üks hetk sajab vihma, siis tuleb lörtsi, siis on kuiv, järgmine hetk hakkab jälle vihma-lörtsi segu taevast alla kallama. Sellele saatjaks muidugi on mitu päeva olnud üsna kohutav tuul, ehk siis vihmavarju pole väga mõtet välja võtma hakatagi, võid lendu tõusta nagu Mary Poppins. Ja siis sama järsku nagu sadama hakkas, see ka lõppeb. Järgmisel hetkel on juba taevas sinine ja päike särab taevas, nagu oleks väljas ammu imeilus kevad. Loomulikult ei möödu kaua aega, kui jälle akna taga mingit kahtlast ollust taevast alla löriseb. Samas noh.. -12 kraadi ka hetkel väga ei tahaks enam, võiks siiski kevade poole ilm minna.

Olen üritanud niipalju vähemalt liigutada, et natukenegi iga päev õues käia. Kuigi nädalavahetusel ma võtsin vabalt ja lihtsalt lebotasin kodus raamatu taga. Käisin ainult nii palju korraks väljas, et poest piima tuua. Viimased kuud aga olen olnud suhteliselt vähese liikumisega ja praegused pikemad jalutuskäigud annavad ikka korralikult tunda hiljem, kuid enesetunne see eest on väga hea. Seega kui Veebruari kuu jooksul kõndisin siin (inglismaal) kokku 27,55km, siis märtsis on kahe päevaga juba ca 15km kõnnitud. Ja kui ilm vähegi lubab (ehk siis ei ladista midagi alla), lähme kindlasti homme ka Matuga värsket õhku nautima.

Matu on siin olles aga veel asjalikumaks ja hoolivamaks muutunud. Kuigi eks tal ole ka neid kiusu ja jonnihoogusid aga need esinevad pigem siis, kui ta väsinud on. Väikese õetütrega on nad aga nii suured sõbrad. Mängivad koos ja teevad lolluseid koos. Kui üks tahab õue minna, siis toob juba teise saapad ka kähku kohale. Ja vahepeal siis kallistavad nii toredasti koos ja.. uskumatult lahe on neid kahte  vaadata. Eile hommikul peale ärkamist tassis Matu mind kohe teise tuppa ja näitas reisivoodi peale, et ma Mila kähku välja tõstaksin. Ja kui nägi, et voodi täitsa tühi on, siis näitas välisuksele.. ehk siis andis märku, et too nüüd Mila siia. Tal veel on segadus, sest mõni hommik on Mila hommikul ärgates juba siin aga mõni päev ei näe teda üldse.
Koristada on Matul väga vaja, koguaeg käib harja ja kühvliga jälle ringi ja majandab. Ükspäev aitas vanaemal isegi põrandaid pesta, ma pidin uhkusest lõhki minema. Ja muidugi prügi prügikasti viimised ja mänguasjade kokku korjamised on tema jaoks juba tavalised asjad.
Kohutav kahene hakkab aga ka vaikselt ennast külla pressima. Käisime teisipäeval siin Trafford centeris kolamas ning külastasime ka paari riidepoodi ning mänguasjapoodi. Väikene hirm oli küll, et kas nüüd tuleb kisaga poest ära või hakkab nõudma, et ma peaksin talle sealt midagi ostma. Tema aga käitus väga viisaka härrasmehena ja kõndis rahulikult minu käe kõrval ise poest välja. Probleem tekkis meil aga hoopis H&M-is, kus härra endale nokamütsi leidis, selle kiiruga tagurpidi (nokk taha poole) pähe tõmbas ja seda peast keeldus võtmast. Ja kui ma selle siis ikkagi ära võtsin ja riiulisse tagasi panin, oli tagajärjeks korralik jonn ja kisa üle poe ning süldiks viskamine. Tassisin ta sealt poest siis vägisi välja ja õnneks ta rahunes kiirelt maha. Aga no uskumatu vend.. saan aru, et mänguasja pärast kisa aga tema hakkab siin keset talve nokamütsi nõudma. Õnneks kodus sai ta kätte vanaema-vanaisa ostetud Minioni nokamütsi ja on sellega ka üsna rahul. Tõmbab aga mütsi pähe ning hakkab musitseerima.
Mis osas ma teda veel aga kiitma pean, on tänaval käitumine ja sõna kuulmine. Teisipäeval koju tulles tahtis ta kärust välja, et ise jalutada. Kuna kiiret ei olnud siis, siis tõstsin ta välja. Käest ta kinni võtta ei tahtnud aga kõndis ilusti minu kõrval. Lubasin tal ise kõndida kuni valgusfoorini, sest üle tee tuleb ikka käest kinni minna. Enne ülekäigurada võttiski mul käest kinni ning lausa jooksis kähku-kähku üle tee, sest ülekäigurajal ei tohi ju uimerdada. Ei mingit jumal teab kuhu jooksmist või kolamist, niivõrd ilusti kõnnib suure mehe kombel minu kõrval. Niimodi on lausa lust temaga jalutamas käia. :)

DSCF2265

DSCF2200

Eelmisel nädalal tegime ühe päevatripi ka kesklinna. Sinna on trammiga küll ainult pool tundi sõitu aga sellegipoolest sinna satume me harva, ikka liigume peamiselt kodukandis ringi. Igatahes sõitsime kella 12ks linna ning saime seal Meriliga kokku, kellega Costasse hommikukohvile läksime. Meil olid suured kohvid ja singi-juustu soojad võikud, Matul tahvlist multikad ning minimuffinid. Peale seda suundusime koos Primarki shoppama. Merilil oli riideid vaja ja kutsus meid endaga koos shoppama.. reaalsuses astusime poest välja nii, et Matul oli käes kotike ja minul oli käes kotike, Merka aga tühjade kätega. Ostis hoopis Matule päikeseprillid, ilusa pusa ning punase t-särgi. Ja mina ostsin emale emadepäevaks (siin sellel pühapäeval) kingi, õetütrele sussid ning emale Memory foam tallaga sussid. Peale seda kolasime veel paaris naelapoes ja hüppasime sisse korraks ka Deichmanni. Naelapoodidest ostsin Matule kriidid ja näpuvärvid ning endale ühe suuuure supikruusi, millest ma küll eelistan hoopis näiteks piparmünditeed juua. Noh ja trammilt maha tulles käisime veel korraks Wilkos, et PVA liimi ja pildiraame osta.. ning Matu valis endale sealt välja ühe mängubussi. Tõeline shopingupäev aga üsna tore teine. Päike oli päev otsa paistnud ja seetõttu oli kevad täitsa südamesse pugenud.

Ise olen siin selle aja jooksul lugenud läbi Fabulas kolm raamatut, vaadanud ära paar filmi ning mänginud Candy crashi.. ja loomulikult oma perega maast ja ilmast tundide viisi lobisenud. Selline mõnus puhkus aga olen ikka rohkem väsinud, kui kodus… jube veider. Mingi vitamiinipuudus vist kallal.

DSCF2214

Jälle Inglismaal

Nagu pealkirjast järeldada võib, siis oleme Matuga jälle end Inglismaal sisse seadnud. Aitas küll meile sellest Eestist, tulime mõneks ajaks siia Manchesteri ära.

Meie kahjuks aga ei sõida enam ükski lennuk otse Tallinnast Manchesteri. Seega meil oli kolm valikut:

  1. Sõidame Tallinnast lennukiga Londonisse ja sealt bussi või rongiga Manchesteri.
  2. Sõidame bussi või autoga Riiga ning sealt lennukiga otse Manchesteri.
  3. Sõidame ümberistumisega Tallinnast Manchesteri.

Muidugi oleks võimalus olnud meil ka autoga otse kodust siia saada aga kuna ikkagi nö võõras inimene ja mu ema kardab meeletult autosõitu, siis ta polnud sellise lahendusega nõus. Mulle oleks küll meeldinud läbi euroopa sõita ja veidigi teisi riike näha. Seda enam, et see inimene plaanis sõita läbi alpide. Aga mis sa ära teed, kui mu ema ja Kaido mõlemad sellele nii vastu olid. Ja tulemata ka jätta ei tahtnud, seega pidin valima mingusuguse lennureisi.

Esialgu uurisime ümberistumis võimalusi aga ükski ei olnud mõistlik. Kas on ümber istumiseks aega ainult 1h, või peab vahepeal istuma 10-20h lennujaamas, kuni järgmise lennuga edasi saab. Väikese lapsega pole kumbki lahendus just kiiduväärt. Ja kuna London hetkel on külm ja seal ringi vaadata pole just kõige mugavam, otsustasime sel korral siis läbi Riia lennujaama otse siia lennata. See muidugi tähendas seda, et Kaido pidi meid autoga Riiga sõidutama, sest bussidega ma hetkel keeldun Eestis sõitmast.

20nda hommikul oligi äratus kuue ajal hommikul ja kella 8 ajal hakkasime end autosse sättima ja 8:20 ajal oli start. Teeolud olid ikka üsna koledad ja vahepeal oli keskmiseks kiiruseks maanteel lausa 60km/h, sest lumesoga kippus autot aina kraavi meelitama ning teed olid täiesti puhastamata. Eriti hull oli olukord siis, kui keegi vastu ka tuli ning pidi ennast rohkem tee äärde tõmbama. Pärnusse jõudes hoidsime hinge kinni ja vaatasime, et kas jõuame üldse lennukile või mitte. Kuigi meil oli võetud niigi lisaaega. Õnneks oli tee Pärnust Ikla poole puhtam ja saime enamjaolt normaalselt Riia poole kulgeda. Muidugi kui olime juba Ikla piiripunktist läbi siis Kaidole meenus, et ta ei võtnud auto dokumente kaasa, seega veel üks asi mille pärast närveerida.

Kui esialgu olime planeerinud lennujaama jõudmise ajaks 13:00, siis reaalselt jõudsime me sinna 13:45. Kaido pani auto parklasse ja tuli aitas mul kohvrid ära anda ja saatis meid ilusti turvakontrolli ära. Meie õnneks pakub Ryanair üsna tihti võimalust käsipagas ka tasuta alla saata, seega sain ühe koti vähemaks. Turvakontroll läks väga sujuvalt ning kiirelt ning kui olime end peale kontrolli uuesti kokku pakkinud, siis suundusime otsejoones vutvut väravasse lennukit ootama. Kella ma vahepeal ei vaadanud ja arvasin, et hakkame kohe lennukist maha jääma, seega kannustasin aina Matut tagant. Ta oli nii tubli, et enamus aega vudis ilusti ise oma jalgadel, vahepeal tassisin veidi aega süles, et kiiremini saaks. Väravasse jõudsime 14:35 ajal ja lend pidi väljuma 15:10, seega meil oli tükk aega veel väravas passida vaja aga vähemalt oli süda rahul, et lennukist maha ei jäänud. Ostsin väravas asuvast automaadist veel pudeli vett lennukisse kaasa ning ootasime, et millal meid ometi lennukisse lastakse.

Lennukisse pidime minema viimastena aga üks väga viisakas Inglise noorhärra lasi meid endast ette. Matu kõndis ise uhke olemisega trepist üles ja kuna me olime neljandas reas, siis ei olnud kaugele minna ka. Matu istus tähtsa näoga keskmisel istmel ja mina istmerea ääres. Akna all oli üks vene rahvusest härra. Lennusõit ise oli väga sujuv ja rahulik. Matu vahepeal hakkas igavusest jaurama aga enamus ajast pidas ennast väga ilusti üleval. Meie kõrval istunud härrale hakkas Matu aga meeldima, seega ostis talle vahepeal lausa ühe Twixi. Matu muidugi võttis ainult ühe ampsu ja rohkem ei tahtnud aga niivõrd armas, et täiesti võõras inimene sedasi lapsele shokolaadi osta tahab. Manchesteri kohale jõudes saime üsna kiirelt lennukist ka välja, kuna istusime niivõrd ees. Trepist alla minnes võtsin sel korral Matu endale sülle ja panin ta maha lennujaama sisse jõudes, siis kõndis tähtsa näoga ise passikontrolli ja sealt omakorda pagasilindi juurde, kust oma kohvrid kätte saime. Ja siis juba kiirelt lennujaamast välja, kõne õele ja ta tuli korjas meid peale ja tõi koju ära.

Aga Matu on lihtsalt ideaalne reisisell. Kandis uhke näoga terve tee oma seljakotti ja kõndis nõnda vapralt hädaldamata. Ka terve pika tee Riiga  pidas autos väga ilusti vastu. Ja lennujaamas kui mul käed kotte täis olid, kõndis täiesti ise minu kõrval ja kontrollis koguaeg, kas olen olemas ning kuhu nüüd suunduma peame. Ei kippunud kusagile mujale jooksu panema ega visanud pikali, et tema ei jaksa või ei taha kõndida. Ma ei saaks uhkem ollagi oma väikese kaheaastase mehikese üle. :)

Tripp kesklinna ja haigused ei hüüa tulles.

Teisipäeval oli lõpuks kaua oodatud päev, mil me Matuga kahekesi kesklinna suundusime. Merilil oli vaba päev ja oli plaani võetud üks päev linnas koos veeta. Tema sooviks oli meile Matuga sünnipäevakingid leida ning osta just midagi sellist, mis tõesti meeldib.

Ärkasime hommikul 10 ajal. Matu vaatas siis hommikul kohustuslikke multikaid ja ma pesin end kiirelt puhtaks, peale mida ootas ees hommikusöök. Kiirelt asjad kokku, meid ennast riidesse ja poole 12 ajal nagu naksti uksest välja.

Esimese asjana põrutasime trammipeatusesse, kust ma esimest korda ise endale trammipileti pidin aparaadist soetama. Õnneks keeruline ei ole ja sain kiirelt ostetud. Mõned minutid ootamist ning siis saimegi end trammis sisse seada ja linna poole liikuma hakata. Esialgu istus Matu oma kärus ja vaatas ringi. Poole maa peal ronis mulle sülle ja seisis minu kõrval pingi peal püsti ja imetles ümbrust. Eriti äksi täis läks üle kanali sõites, näitas aga näpuga ja seletas pikad jutud maha.

Trammipeatuses ootas meid juba Merili ees. Oli Costa coffeest juba läbi hüpanud ning ootas suure Mochaga. Minu paradiis, sain maailma parimat Mochat nautida ning sõbranna seltsis värskes õhus jalutada. Võtsime suuna rahulikult Arndale-i kaubanduskeskusele ja saime samal ajal maast ja ilmast lobiseda. Matu tsillis kärus ja vaatas suurte silmadega, kuidas töömehed tööd tegid (Manchesteri kesklinnas hetkel remonditakse/ehitatakse ümber trammiteid, jalutasime seal kõrval).

Arndale-i juurde jõudes jäime esialgu tänaval musitseerinud noori veidikeseks kuulama ning viskasime kahe peale neile 5 naela, no tõeliselt hästi kõlasid. Peale seda haarasime ühe suure koti suhkruvatti ning suundusime Tk-maxxi uudistama. Matu oleks endale muidugi pooli mänguasju sealt soovinud. Leidsime ka ilusaid lasteriideid, kuid Matule enamus väikesed. Lõpuks lahkusime sealt sama targalt ja ei ostnud midagi.

Väikese vahepeatusega veel Deichmannis suundusime hoopiski Build a bear poodi, kust Matu endale sünnipäevakingituse sai välja valida. Paraku oli ta viril ja ei sobinud mitte miski, seega valisin talle ise välja Kuidas taltsutada lohet multikast tuntud “Toothlessi”. Pood ise on vinge. Valid endale kõigepealt meeldiva tegelase välja. Järgmise sammuna lased ta vatti täis toppida ning saad ise südame loomale valida ning selle heade soovidega koos looma sisse sättida. Lisaks läheb looma sisse ka ribakoodi küljest väike osa (vajalik selle jaoks, et kui ära peaks kaduma ja loom poodi viiakse, on võimalik omanik kindlaks teha) ning peale seda auk suletakse ja loomake on valmis. Peale seda tuli loomakese “Sünnitunnistuse” jaoks täita vajalikud andmed arvutis. Samal ajal kui Merili sellega tegeles, hakkas Matu aga oksendama ja ma pidin teda kasima hakkama. No mis seal ikka, kõigil võib juhtuda. Peale andmete täitmist oligi aeg kassasse suunduda, loomakese eest tasuda ning sünnitunnistus kätte saada. Poest on võimalik loomadele ka erinevaid riideid, jalanõusid ning muid aksessuaare soetada, kuid selle lohe jaoks ei näinud ma mõtet lisaks nende eest maksta.

DSCF0525

Sealt suundusime otse välja ja võtsime suuna Wetherspooni pubi poole, et lõunat süüa. Matu oli nõnda viril aga ma arvasin, et ju siis on lihtsalt väsinud. Pubis istusime lauda, Matu aina lammutas laua taga ja miski ei sobinud. Tellisime omale lõunasöögi (Lasagne, õunamahl ja jääkohv) ära ning siis valisime Matule eine, mis osutus väga veidraks olluseks ning mille asemel ma lõpuks talle tavalised friikad ostsin. Lasagne oli isegi täitsa hea ja ei olnud minu jaoks vürtsikas. Jääkohv maitses küll hästi. Friikad olid lapsele sobilikud, ehk siis väga vähese soolaga. Teist korda ma sinna aga enam ei läheks. Üldmulje siiski ei olnud hea. Muidugi lõpptulemusena Matu jõi seal õunamahla ning sõi friikaid.. mingi hetk aga lihtsalt oksendas uuesti, niiet riided läbimärjad ja laua alune kõik märg. Mis seal ikka, õnneks olid vahetusriided kaasas ning suundusime siis riideid vahetama, mähe vajas nagunii vahetust. Peale seda koristasime veidi laua ümbrust ning suundusime pubist ära. Väike update emmele, et meiega on kõik korras ning mõnest vihmapiisast hoolimata jalutasime Primarki poole.

Our lunch

Matu rahunes õue saades kohe maha, jõi oma mahla ning logeles kärus. Primarki jõudes aga kustus ülikiirelt ja magas terve seal oldud aja mõnusalt maha. Meie kolasime aga kõik kolm korrust mõnusalt läbi. Leidsin oma õetütardele mõlemale roosad pehmed sussid. Endale imeilusa peavõru ning juukseklambri. Merili ostis Matule ilusa pikkade varrukatega oranzi särgi ja mulle ostis imeilusa kleidi sünnipäevakingituseks. Vähemalt kingitus läks asja ette, ma ju peaaegu ainult kleitidega käingi ja ilusad kleidid on alati teretulnud. Veidi enne maksma suundumist ärkas Matu ka üles ja oli täitsa heas tujus juba. Minul hakkas igatahes Primarkis sees pisut paha, sees keeras ja pea käis ringi. Kahtlustasin, et lihtsalt umbne ja see mõjutab sedasi.

Ehted

Sealt väljusime peale viite veidike. Jalad andsid veidi tunda ja mõtlesime väikese pausi teha Costa kohvikus ja veel ühe kohvi endale sisse tankida. Merili võttis endale Latte ja mulle Mocha. Mina võtsin Matule banaani-maasika smuuti ja väikese paki vahvleid. Nautisime seal olemist ja kohvi. Matu nautis oma jooki ning tegid Meriliga nalja, niiet terve kohvik kajas Matu naerust. No kõik kõige paremas korras lapsega ja mul oli ka pisut parem hakanud.

Costa

Peale Costat tegime väikese vahepeatuse Poundlandis ja tundsime juba sinna minnes, et mingid vänged aroomid on üleval. Ei osanud aga kahtlustada, kust need võiksid pärit olla. Käisime tiiru Poundlandis, haarasin Matule sealt uued hambaharjad ning veidi enne välja jõudmist avastasin, et Matul on selja tagant pluus-püksid ja käru kõik vedela kraamiga koos. Vot sealt see hais siis tuligi. Laps ise aga väga rõõmsa näoga, kuigi silmad väga kurvad. Mul hakkas tast niivõrd hale. Maksin kiirelt asjad ja palusin Merilil uuesti Primarki kiirelt joosta ja uued püksid osta, sest ma ei tulnud selle pealegi, et pea kahe aastasele lapsele linna minnes mitu vahetusriiete komplekti kaasa võtta. Ta lippas kiirelt poodi ja tuli tagasi imeilusate teksapükstega, mis maksid ainult kuus naela (maksin ikka kinni, lihtsalt Merilil oli lihtsam üksi kiiruga ära käia). Peale seda kimasime kähku siis Arndale-i mähkimistuppa ja küürisime oma pool tundi vist seal kahekesi. Merili puhastas Matut ja mina käru. Lõpuks loputasin riided ka kraani all üle ning viskasin kilekotti ja käru alla. Ja Matule pidin istumise alla kärus panema tema teki, et ta oma uusi riideid ära ei määriks kohe. Seega pidime jooksuga minema ja uue teki Matule ostma, sest ta üritas enda alt seda teki kaissu sikutada. Õnneks uus punane pleed sobis hästi ja saime kiirelt suuna kodu poole võtta. Ilmselgelt oli laps kõhuviiruse kusagilt kätte saanud..

Kaido muidugi helistas mitu korda, issi helistas ka ja uuris, kus me oleme. Lõpuks jõudsime kiiruga trammi peatusesse ja kui end trammis sisse seadsime (käru oma kohal ja Matu oma uue tekiga mul süles), siis helistasime kõigepealt mu isale ära ning siis Kaidole ja tegime talle väikese ülevaate, mis toimus päeval. Peale kella kaheksat jõudsime alles Trammiga Ecclesisse. Selleks hetkeks oli juba päris pime. Hüppasime kiirelt poest läbi, ostsime uue paki niiskeid salfakaid ja siis kiirelt-kiirelt koju ära.

Koju jõudes aitas issi mul käru üles tassida ja panin selle vannituppa ootama. Matul oli lõbus tuju ja kadus esialgu kohe mängima. Veidi lasin mängida ja panin ta siis vanni. Ise tundsin, kuidas mul endal järjest halvem hakkab ja mitu korda oli tunne, et kohe on vaja potti hakata kallistama. Õnneks nii kaugele asi ei läinud. Matu sulistas vannis päris pikalt, lõpuks oli vesi juba maha jahtunud aga tema ikka välja tulla ei tahtnud ja pidin seda väe võimuga tegema, suur kisa Matu poolt saateks. Peale kuivatamist ja uue mähkme jalga saamist jõudis vanaema ka koju ja võttis Matu eest hoolitsemise üle. Me panime issiga Matu riided kiirelt masinasse ja pessu ja hiljem, kui Matu juba magas, küürisime emaga ka Matu jalanõud ning käru korralikult puhtaks vannitoas.

Seega Matul möödus paha olla suhteliselt kiirelt õnneks, näis kaua minul see aega võtab..